Et siis vist ongi nii ajutiselt...

Tegelikult pole veel päris kindel, aga on selline karvaselt kahtlane tunne, et nüüd ajutiselt vähemalt sõidan Laavaga.

Helina raisk! Kõik sinu süü! (Iroonia, iroonia eks:)

Täna sujus omavahel natukene kergemalt see asi juba. Sellist ühtlast ja head sõitu ikkagi ei saanud, nagu tahaks, aga oli parem ja kindlam. Tidrik ise aksepteeris mind ka seal seljas paremini.
Julgesin eest rohkem küsida ratsmesse teda, aga kuna taguots oli täna nigelavõitu tööga, siis läksid esimesed 10-15 minutit selle peale. Hakkas päris kenasti jooksma. Väga võimas impulss on hobusel kui ta ise tahab. Endal on samas väga raske. Mul koguaeg mingid koljatid all olnud ja nüüd selline pisike ja kerge. Hirmus hakkab...kardan haiget teha talle jubedalt.
Aga traavis volditasime suht palju. Et nagu saaks ise selle "normaalse" tunde kätte. Tegelikult töötab ilusasti. Mingid pisijubinad on, millest ma aru ei saa, aga need ta enda omapärad. Proovisime natukene pikendada ja kuskil kolmanadal katsel õnnestus. Hobune oli kohe et "Seda tahtsid? Miks kohe ei öelnud!?!" Õppida on tohutult palju mul.
Galopis, tänu taevale, tagumine ots täna ei kerkinud. Jalus oli ka seekord lühem ja kergem selajs olla. Kaks väga ilusat jalavahetust tegime. Meeldis ikka see tagakeha töö, mis teha. Lõputraavis mõnusalt pikka ja vaba samm. Üldiselt seda "õiget" tunnet ei ole temaga. Eks vaatab nüüd.


Pärast pildistasin teist trenni ja sõimasin Kertut ja teisi niisama. Ma ei saa aru, mida ta seal Realisti seljas nutab. Hobune toimib all täitsa toredasti ju.