Kevad!

Hommikul kell kaheksa ülesse ja kuskil kümneks jõudsin elusalt talli. Jee jeee!
Merka ja Kertuga amastikule.

Ruunakopli sissekäik on mudavann. Poolde säärde ulatub juba. Hobune üldse ei taha sealt talli tulla. Puhiseb ja teeb oma nägusid.
Talvekarva veel natukene on omaha hõõruda, aga enamusest oleme me lahti saanud.

Maastik oli omamoodi huvitav. Kõigepealt me põdesime tallijuures Jüri autot ja tegime nägusid. Siis me põesime aiaposte. Mingi aeg sai täitsa ilusasti sammu-traavi teha ja siis jõudsime majani. Seal oli üks väga kahtlane liikuv inimene ja koer ning sada muud imet. Kertu tuli maha Vinnali seljast. Poiss suutis üllatavalt normaalne olla isegi.
Muidugi suutsime me metsas leida suuremat sorti veekogu ja sellest ilma piraajadeta (sest hobune kinnitas mulle jonnaka järjekindlusega, et nad on kindlasti just selles lombis) hakkama saada. Vahepeal oli lihtsalt natukene lund ja linnulaulu.
Esimene galopikatse oli suhteliselt okei kuigi Kertu üritas küll midagi karjuda. Natuke sammu vahele ja tõstsime uuesti. Lasin poisil natukene vabalt ka liikuda ja täitsa nautis. Kertul ja Merkal olid ka rõõmsad näod peas.
Mõtlesime siis antuke jalutada ja muidugi pidid Palee merka mingisse põõsasse vedama ning siis sealt täie hooga välja jooksma. Artemis ja Vinnal pidasid väikese ralli maha.
Jalutasime edasi. Järgmine suurem ähvardus minema jooksmiseks tuli kui jõudsime kiletatud silopallide juure. Arti hakkas viimasel hetkel põdema. Saime kontrolli alla ja vaatasime kuidas üks armas poni meist hooga mööda jooksis. Merkast ja Paleest ei teadnud see hetk midagi :)
Edasi läks asi juba rahulikuamalt ning saime juba natukene rahulikku traavi ka vahepeal teha. Kristeli lehmasid vaadatu umbusaldava näoga ja paari kohapeal tegi nägusid.

Mis mulle tõsiselt meeldis oli see, et hobune läks kõigest läbi. Mitte mingisugust probleemi. Ja kõrvad olid kogu aeg ette suunatud.
Fantastiline loom.
Väga märjaks ei sõitnud isegi. Natuke niise oli pärast viimast galoppi, aga ilm oli soe ja talli jõudes olime juba täitsa kuivad.