Mälestused on ühed unustamatud asjad... Mäletada võib palju...head...halba.
Meenutan seda, kuidas meie teekond algas. Ma ei teadnud hobuse väljaõpetamisest sõna otseses mõttes midagi. Täiesti puhas leht...ja ometi saime me hakkama.
Ehk oleks jäänud ära kõik need suuremad vead, millega aegajalt siiani vavea tuleb näha, ehk oleks ta kiiremini arenenud...aga mulle meeldibki nii.
Esimene pidavatki aiataha minema :) Samas on tunne, et Artemisest saab veel asja...kui ma temaga midagi nüüd tohutult põõsasse ei keera just. 
Mul ei olnud aimugi, kuidas õpetada noort hobust säärte märguannetele reageerima...ja nüüd kuuletub ta selle otsekohe.
Ma mõtlesin, et annan alla kui ta õlaga sisse hakkas ronima ja ma lihtsalt ei oskand mitte midagi teha...ja nüüd pole sirgetel otse liikumine enam mittemingisugune probleem.
Ma kardsin, et ei õpeta talle elus korralikke galopitõsteid...ja nüüd tuleb see tal juba peaaegu ideaalselt välja.
Ma olin lootusetus seisundis, kui tahtisn talle õpetada rahulikult galopis liikumist ja sammude koondamist...ja nüüd laseb ta ennast ise juhtida ja minul tempot kontrollida.
Ning ma nutsin pärast meie esimest kahet hüppetrenni, kui talle suupeale jäin ja kõik võssa keerasin...ja nüüd...ta usaldas mind piisavalt palju, et ka järgmine ja järgmine trenn hüpata ja ma sain tast aru...ja ei jäänud enam suupeale ja ta hakaks liikuma minu valitud rütmi ja tempoga.
Sellel loomal on inimeste suhtes ääretult suur usaldus. Ehk saab meist koos veel asja...kuid kui kauaks on veel MEIE. Oma südant ei saa käskida...ja olenemata sellest, et ma olen juba liiga palju haiget saanud lubasin ma ka Sinul oma südame vallutada...mitte nii nagu Lateks aga siiski liiga, liiga palju...
Ja ma loodan, et neid mälestusi on meil veel palju...
Su eelmist postitust lugedes ma just mõtlesin, et appi, alles sa kirjutasid sellest, et tegid esimest korda kordel traavi temaga vms ja nüüd juba plaanite peaaegu võistlema minna. Küll aeg alles lendab! :D Aga tublit tööd oled järelikult teinud.
ReplyDeleteSee praegune postitus tuletas mulle täpselt meelde, kuidas ma Albatrossi õpetama hakkasin - ta oli ka mul nö katsejänes ja ma ei teadnud mitte midagi noore õpetamisest. Oli paremaid ja halvemaid hetki, aga lõpuks sai temast siiski päris hea keskmine tunnihobune :P (milleks ta tegelikult mõeldud oligi).
Nüüd, kui ma mitmeid noori sadulasse pannud olen, vaatan asja muidugi teistmoodi ja enam ei ole väga rahul sellega, kuidas ma Albatrossi õpetasin, aga nüüd mul on see eest temaga teine võimalus kõike paremini teha. ;) Ja kuigi oli raske ja tegin vigu ka, siis ma ei kahetse kunagi, et temaga ikkagi selle tundmatu teekonna ette võtsin - ma arvan, et sina ka mitte! :)
P.S. Piltidelt torkas silma - soovitan sul sadulat pisut tahapoole nihutada, hetkel tundub üsna palju õlalihasele toetuvat. Kui veidi tahapoole seda paned (tal ei ole ka liiga lühike selg, et see migeid probleeme võiks põhjustada), siis on hobusel kohe kergem oma jalgu sirutada ning lõdvestuda, samuti vajub vähem esiotsale oma keharaskusega.
Mnjaa. Vaatasin ise ka just tagasi algusse ja mõtlesin, et kui palju ma ise selle lühikese aja jooksul olen õppinud. Ja kahetseda pole midagi. Kogemus peab kuskilt tulema ja nii hea õppimisvõime ja kuuletumisega hobusega on liigagi meeldiv koostööd teha. kuigi olen kuulnud Arhippose järglaste kohta natuke liiga negatiivset infot siis praegu võin 100% väita, et minu jaoks on see jama :)
ReplyDeleteIstakuga on mul siiamaani kõige suuremad probleemid. küll kippusin sääri liiga ette viima ja siis just sadulas liiga taha istuma. Ehk nüüd sellepärast pingutangi natuke üle. Aga igasugune abi ja soovitused on alati teretulnud :) Eriti rohkem kogenud inimeste käest :)
PS! Lugesin Albatrossi blogi juba nädala tagasi :) Ütlen ausalt, et ma tõesti kujutan ette, kui õnnelik Sa olla võid.
Enne Artemist oli mul Lateks, kes oli nagu mu sõbranna ütleb Minu Elu Hobune. Ja see hetk kui ma teda üle 5 kuu nägin...unustamatu :)
Mul täpselt sama asi istakuga, et istun sadulas liiga taga, sääred ees.
ReplyDeleteJa Albatross on ka Arhipposest ;) ma ka midagi keerulist ei näe, super koostöövalmis hobune.
:) Aga sul Albatross Eestis? Tuled Taanist tema juurde Eestisse või viid Taani hobuse?
ReplyDeleteMuidu Arhippose järgalsest Ampera (2007 parim toritõugu noormära), Anka ja Attila samuti väga, väga super hobused. Seega ei tea, kust see kuulujutt tuli. Ainuke natuke poolemõistusega on meil Adelante, aga tal ema poolt sellised geenid kaasa antud, et kohe peab kellelegi traumeerivaid vigastusi tekitama (trennikaaslane lõpetas auguga peas :S). Sama mära varsad kõik natuke ebakorrapärase närvikavaga.
Kidt on ka natuke ebakorrapärase närvikavaga :D Aga samas noh.. kui mõista hobust ja tema mõistab vastu siis võibolla see äkki kaob? samas pole Kidt justnimelt viimasel ajal midagi teinud. Vahepeal hüppas nelja jalaga õhku ja traavis hakkas peaga rapsima, aga enam pole ju probleemi? Temperamenti tal on, ehmatab ka mõne äkilisema liigutuse peale, AGA see veel ju ei tähenda et tal närvikava võsas, onju nii tegelt eksjuuuuuuu :)
ReplyDeleteAlbatross on Eestis jah, juuli keskel tulen ise ka tagasi.
ReplyDeleteNoo... kui aus olla, siis mul on ka Albatrossist om näos mälestus. :P Auku ei ole, kinni õmmeldi. :D
Aga siis ta oli veel noor ja palju närvilisem, ta praegugi võib ehmatada või karta midagi (kuigi 100x vähem, kui paar aastat tagasi), aga just see inimesega koostöö jms - kui ta vähegi aru saab, mida tahetakse ja inimest usaldab, siis ta teeb tõesti kõike. Tal täiesti puudub selline asi nagu vastu hakkamine vms.
Kui hobuse esimene reaktsioon ehmatusele on tagant üles viskamine (nagu tal tihtipeale oli), siis võib õnnetusi juhtuda, ma ei aja seda küll geenide süüks, vaid lihtsalt halvaks juhuseks. :P Mul ongi halb komme kapjade ette jääda.
Helina: Jah Kidt on ka ( meie Errorite teema :D) Aga mida rohkem koos töötate seda paremaks ta läheb. Ju siis on Adelante saanud vähem tähelepanu :) Ja asi ei ole otseselt Oliivias vaid Ordernssterni liinus nagu rohkem. Aga teie koostöö on väga super ja Oliiviaga on mega hea sõita jne ja Krach on ka suht ideaalne loom, nii et on mida oodata poisilt sul :):)
ReplyDeleteIngris: Aga edu siis Albatrossiga.
Artemisel on hirmu vasti ikka sama vana rohusööjate tavaline reaktsioon. Objektist võimalikult kaugele ja nii kiiresti kui jalad võtavad. Nüüd on see siiski miinimumini viidud. Ehmatab siis korra viskab jalad eri ilmakaartesse laiali aga ära enam naljalt ei jookse. Tagant ülesse ja tagumistele jalgadele naljalt ei tõuse. Mingil hetkel on proovinud galopis pukitama hakata aga oli talle endale suht mõtetu ja väsitav tegevus. Ja sellel tüdrukul ka auku enam ei ole aga alguses pidid asi küll suht kole välja nägema :( Õnn oli, et ise ei näinud. Oleks vist sinna samasse kokku kukkunud.
I wish your blog would translate to english... I am joning your bloggers group anyway. Thanks for joining mine on the THE PONY EXPRESSION
ReplyDelete:)S