7-8. veebruar

Hobune taaskord puhanud kaks nädalat. Crap, crap, crap.
Aga trenni sai iseenest teha ja täitsa ilusast lausa. Õigemini alguses ta vingerdas ja pusserdas küll, sest energiat oli vaja suunata igalepoole mujale peale minu. Üle pika aja tegin korralikult poolistakut s.t pikemaid perioode, et nagu mitte pool rigni ainult vaid kuskil 3-4 ringi järjest. Saime traavis jalgade veintamise ka ilusamaks niimoodi ja tänu sellele ka ennast välja joostud. Muidugi kaasens sellega komplikatisoon nimega "ma ei taha koondada", aga sellest saime üle. Mis tohutult meeldis, oli see, et sääretele töötas nii hästi, et lihtsalt vai-mus-tav.
Galopis oli hea. Plats on üldiselt lumine, aga ülemise lühema külje peal on liivane koht. Muidu olin suht pool ringi juba kokku korjata üritanud hobust kui selle kohani jõudsime ja siis oli hobune äkki, et "mis asi SEE on". Korjas jalad kõhualla ja jõllitas selliste silmadega, et appi liiv! Sealt edasi enam pikaks ei laskundu ja väga hea oli sõtia. Muidu hea asi oli see, et tõsted tulid väga positiivselt raulikud ja ilusad. Alinx tassis meile mingi talveteki ka pärast sinna ja selle selgaajamine oli oamette ooper juba.

Kaliifi võtsin ka pärast käsile. Käisime platsil ja oli hea, hea. Tegi käekõrval ilusasti traai ja isegi üle lattide oli hea. Muidugi kui Kea kelguga mäest alla alsi kui me juba jalutasime siis hboune ehmatas ja ma sain kapjadega piki pead ja see enam nii hea ei olnud.



Järgmine päev siis hüppasime Artiga.
Soojendusest siis niipalju, et mingi jama kuskil siiski on. Aga panen hetkel segaduse arvele selle. Paari viimase trenni jooksul olen üritanud ratsmesse sõites hobuse pead natuke kõrgemale tõsta (kukal kõrgeimaks kohaks) ja vaikselt hakkab tulema. Aga kui nüüd madalamale sõita üritan teda siis hakkab jonnima või laseb minul oma suurt kolakat pead tassida. Et midagi tuleb nüüd ette võtta. Muidu oli täista ok. Ainult galopis oli ratsaniku nägu vot täpselt selline O.o !!! Ta oli niiiiiiii rahulik, et see oli ime. Nii rahulikult sõidavad normaalsed hobused. Arti puhul on nii rahulik galopp maailmaime. See oli nii vaimustav, et kui ma oleks natukene tundelisem oleksin vast nutma hakanud. Lihtsalt fantastiliselt ilus!

Hüpped oli puhas võsa. tempot oli väha, sammud olid võsa. Hobune küll üppas, aga seda tahet ei olnud kummaski meist. Ühe tõmbasime maha. Kaks korda pani elu kagelt minema ja ma pidin mingeid imevigureid tegema, et selga jääda. Ühe korra hüppas nagu kreeka e. Ehk siis nii alt kui vähegi sai ja maanuds nii lähedale kui võimalik. Mis imega ta selle puhtalt tegi on teada ainult talle. Eks me mõlemad samas põdesime liveda pärast ja eriti ei julendu tempot tõsta ka, aga jah sinna ta läks.

Pärast läksin Grenadaga ka sõitma veel. Oli muidu hea, aga peatused ja tagasitulekud olid mega rasked. Ta oli pikalt sõitmata ja siis natukene liiga energiline. Traavis saime lõpuks isegi enam vähem mõnusaks tempo.