He's so unique that it makes me wanna cry!

12. veebruar, reede

Hommikul vara bussijaama ja siis tallippole kõmpimist 15 minutit. Alina lasi üle, aga pole hullu. Liiga laisk tunne oli mul selleks, et viitsiksin tsirka 5 tunni jooksul vähemalt ühe hobuse ära teha. Selleasemel koristasin ruumi ära. Täitsa ilus puhas oli, siis õppisin natuge biloogiat valvasin Getterit ja lõpuks lugesin vanu Oma Hobusid, mis tallis vedelevad. Minu suurimaks õnneks tulid Ave ja Kristiina sõitma ja Mürks roomas ka hiljem kohale.

Koplis istus hobune üksi ja tegeles aktiivselt söömisega. Mina jõudsin Kaliifi juurest läbi, kes sai saia, ja siis Ego juurest läbi, kes ka sai saia ja siis alles Arti juurde, kes mossitas, sest tema oli viimane. Hobune vaatas oma ülitotaka ilmega otsa mulle, mis enamasti tähendab, et ta on solvunud, sest ma ei pööranud talle õigeagselt ja piisavalt tähelepanu. Leivanälg sai aga võitu ja komberdas vastu mulle. Kõigepealt leib suhu ja siis vaja päitsed ja jalutusnöör üle nuusutada. Päitsete peale tegi nägusid, seega ei pannud pähe. Eks vahel peab riskima ka. Komberdasime koplist välja. Uurisime siis kõik nurgad läbi, et ikka oleks ohutu tee tallini ning tundus, et hops jäi rahule. Kõik oli nii nagu alati. Võime minna.

Tallis tegi uute poolikute bokside peale nägusid. Need ei meeldi meile kohe üldse mitte. Harjad nuusutati täna väga umbuskliku näoga üle, aga lasi need enda juurde siiski. Pidevalt oli vaja üle kontrollida, mis ma seal teen ja et kas olen ikkaveel mina ja et kas on ikka need samad harjad, mis enne. Lasin siis nii umbes 10x veel üle nuusutada ja hops jäi rahule asjaga. Jalgade võtmise peale hakkas puristama nagu alati. Andis kõiki peale esimese valge. Seda jalga hobune kergitab vaid paariks sekundiks. Pole rohkem ju vajadust kõõluda kolme jala peal. Tõime varustuse, mille peale aeti kael õieli ja vaadati väga kahtlustava näiga kuhu see sadul ja muud vidinad maanduvad. Õnneks mitte selga. Võtsime veel natuke jalgu, mis ajas poisi juba närviliseks, sest kaua sa annad siis neid. Korra juba said aitab kah. Edasi tuli meie pikk saduldamise protseduur.
Alustasime sadulatekiga, mis nuustutati ja kombiti väga hoolikalt üle, enne kui kinnitati kasutuskõlblikuks ja lubati endale selga panna. Edasi oli sadula ja sadulavöö kord. Järgnes sama kontroll, ainult et natukene pikemalt. Hakkan siis selga panema ja astub kiiresti eest ära. Ei jäänud seekord kontrolliga rahule ja kordab oma uurimisretke ninaga sadulaümber üle. Alles seejärel lubatakse sadul selga. Vöö peale täna nägusid ei tee. Edasi valjad. Ma ei kujuta ette miks, aga need talle meeldivad. Laseb pea kiiresti alla ja ratsmed üle pea. Terve selle aja kui suulisi peos soojendad üritab suulisterõngaid närida, et anna juba, ma ei viitsi enam oodata. Valjad pähe ja võtan hobuse lahti. Muidugi ei saa rihmade kinnipanemise ajal paigal seista vaid on vaja jälgida, kuidas Rex Viipo peale lõriseb, sest kutsikas saab vana koera arvates parajasti liiga palju tähelepanu. Siis on veel vaja saepuruhunnikusse ninapidi nuusikma minna, seste see on lihtsalt huvitav. Lõpuks seisab kärsitult paigal ja laseb rihmad kinni panna ning läheme õue.

Õue minnes on kõik valge ja lumine. Poisile pakub asi väga huvi ja kogu ümbrus vaadatakse kael õieli järele. Jääb rahule ja järgneb rahulikult mulle platsile. Kuskilt hoida pole hobust vaja. Tuleb ise järgi kui teepeal just midagi huvitavatamt ei leia. Pingutame sadulavööd ja jalused alla + korraks veel pilk üle varustuse, et ega see pimedaga midagi nihu pole läinud. Kõik paistab okei ja algab selga minek. Jalg jalusesse ja siis on hobusel vaja kaks sammu astuda kuskil suunas. Maa on libe ja mina hobuse jalgade alla puntras. Poisil muidugi selline nägu, et mis sa totakas seal teed. Läheme uuele katsele ning seekord ka õnnelikult. Trenn võib alata!

Vot sellised pikad protseduurid eelnevad kõik trennile. Ja tegelikult suhtleme me maas omavahel tunduvalt rohkem kui ratsa.
Trenn oli muidu nii ja naa. Painete poolepealt jäin suht rahule. Traavilatti suutis ta esimese korra muidugi jälle hammustavate objektide katekooriasse liigitada. seega korraks maha, käekõrval üle ja selga tagasi. Edasi ei olnud probleeme. Traavis oli nii pikendustel kui koondustel väga hea ja elav. Sõitsin palju poolistakus jälle.
Galoppi tegin tunduvalt rohkem kui tavaliselt. Kuna ta suht ähmi täis, siis ei suutnud väga keskenduda ja seega tuli ikka päris mitu tõstet valest jalast. Muidu liikumine oli hea ja tempo muutused tulid ka täitsa hästi välja. Paar korda sõitis ennast eest ilusasti alla ilma esiotsale vajumata. Siis oli lausa ekstra hea ja mugav seljast. Lõppu natuke traavi ning maha, tekk selga ja pikema jalutus otsa. Jäi tekiga talli.

PS! Bogotal on nüüd pisike täkupoiss. Meie esimene 2010 sündinu siis :) 10.02.2010 Jama ainult sellega, et kolm nädalat enneaegne, seega iga tunni aja tagant käiakse söötmas. Jüri on juba kaks ööd tallis maganud. Aga olus on pägarik.

Ja otseloomulikult ei ole halba ilma heata. Ehk siis tallis ei leidu sadulat, mis Artile ilma pehmenduseta korralikult selga istuks. See, millega praegu käib on kõige parem variant, aga nõuab pehmendust, kuna ma pole siiski mingi 40 kg :( Täiesti jube. Oleme ahastuse äärel juba :(