Viipo, Arti ja Sinikas :)

(13.02.10)
Laupäeva hommikul olin suhteliselt kahevahel omadega. Eelmine hüppetrenn ei olnud hea mälestus ja seega täna ikka antukene muretsesin. Igatahes saime hobuse valmis. Ahjaa talli jõudsin mega hilja, sest käisin Bio olümpiaadil hommikul. Sellepärast hakkasid viimased kaks juba lõpetama kui mina tallis hobuse valmis sain.

Kea tuli võttis välisukse juures teki enda kätte, et mul lihtsam oleks. Aga paltsile me enam ei jõudnud koos Artiga. Viipo pädalik jooksis hobuse jaoks kuskilt mega äkiliselt välja ja siis oli aamen kirikus. Hobune läks täiesti totaalselt segi. Ja no nagu kiuste olin just täna ratsmed üle kaela võtnud välja minekuks. Pange kokku, paanikas hobune ja libedad ratsasaapad.
...
Eks ta siis pani galopis üle minu sõna otseses mõttes. Jala peals on suur, suur sinikas. Veerisin seal päris korralikult. Mujale ühtegi hoopi õnneks ei saanud. Lucky või jaaa! Hobune pani suunaga platsi poole, kus Kristiina ta kätte sai. Ratsmed terved. Mina enam vähem okei.
...
Edasine trenn oli kõige hullem, mida ma oma elus Artiga teinud olen. Kartis kõike. Keegi läks kaugemal majajuures lauakoormaga kuuri taha. Paanika! Keegi liigutas talliust. Paanika! Kertu ronis lumemäe otsa. Paanika! Alexandra isa tuli autoga tallijuurde. Paanika + galopis minema! See oli jube. Mingist lõdvestunud hobusest võisin ma und näha ainult. Pinges ja tippis.
Aga te kujutate ette, et ma hüppasin. Ja kujutage nüüd ette ühte super head hüppetrenni ning korrutage kümnega.

Poiss oli ideaalne! Lihtsalt super! Nii hästi pole ta elades hüpanud lihtsalt. Mega teravalt tõukas ja alla ronis ühe korra kui sammud ei klappinud. Õigemini jäi hoogu väheks. Okserist lasin ta enda idiootse vea tõttu mööda. Aga ülejäänud korrad olid fantastilised! Pärast pikk jalutus ja jäi talli täna ööseks.

(14.02.10)
Tere tulemast siia maailma pisike K.... Sõbrapäeval sai siis Oara endale pisikese lapsekese :)

Artigs tahtsin jubedalt msaatikule minna, aga ei läinud siiski. Trenn oli selline keskmine. Esimese traavi ajal kaklesime ja sellega saime oma lahkarvamused ka lõpetatud selleks trenniks. Aga midagi erilist ei olnud. Vahepeal tõmbas pingesse ennast ja üritas erinevaid objekte jõllitada, aga enamuse ajast oli selline rahulik ja keskmiselt aktiivne. Traavilatid olid muidu ilusad. Igasugu pöördeid tegime vähe, vaid töötasime ühtlase tempoga sirgetel hästi palju. Galopis Mõned korrad teeb valest jalast oma erilisi "tõsteid", mis koosnevad mega pauguga kohapealt kiirendamisest. Aga mingi hetk tõuseb ka täitsa ilusasti.

Aga päeva tipp ja võibolla isegi meie hetke tipp oli alles hiljem kuskil 3-4 ajal. Nimelt absoluutselt kõik 4 kapja sai värgitud! Esimest valget andis ta mulle esimest korda üldse, aga ka selle saime tehtud. Lihtsalt vaimustav. Jürka ütles sellekoht, et võttis aega, enne kui usaldama hakkasime üksteist, aga lõpptulemus on täitsa hää!
Nii et see on nüüd lihtsalt nii mega hea uudis, et lausa super!