4. jaanuar
Iffu oli esimene seekord. Kordel ette ja siis ratsa (kordel). Täitsa tavaline - ehk liikus, oli, tegi. Lahtiselt mõlemale poole sammu - paremale vaja tööd teha hobusega ka kordel juba. Tahtis kodupoole astuma hakata. Proovisime ntaukene traavi ka. Liikus erksalt, aga tuli enne kodupoole minevat rada sammule võtta - mine tea, kus ma muidu lõpetanud oleks.
Gre oli täitsa hea. Mõnus oli sõita. Ma üldse ei taha mäletada - aju veab mind alt. Aga tegin traavi ilma jalusteta natukene ja hea oli. Tagaoitsaoööret proovisime - tuli paremini kui esiotsa oma. Volditatud sai palju. Galopis mõlemael poole juba päris hea - peale galoppi traav on veel jura.
5. jaanuar
Grega hüppasime. Aga alustame sellest et meeletult mõnus soojendus oli. Fantasiline!
Hobune oli eest niiiiiiiiii pehme, et mine või hulluks. Mega kaif! Mitu korda oli tunne, et mõtlen, et hakkame volti tegema ja hobune juba läks ja õh..ah...no mai tea...kujutage ise ette kuidas ma nautisin lihtsalt! Traavis oli nii hüper hea istuda ja jooksis tagant ka nii aktiivselt. Ma jääkski kiitma teda kui saaks. Natukene tegin ilma jalusteta veel, aga mul nõrgad kintsud - jaluserihm oli ka väga mõnusalt paha. Aga...aga...ma ikka ei saa üle. Väga pikka aega ei ole no nii head tunnet olnud. Poolistakut tegime - eile ka...tuli meelde vot. Aga kõik oli lilleline - galopp ka.
Ja siis me jõuame hüppamiseni eks? Ei tegelt oli väga okei.
Tulime lattaeda mõlemast jaalst kaks korda - järjest ja kordamööda erinevast jalast. Üli mõnusalt liikus. Siis tuli okser ja esimene nali. Ühesõnaga sammud läksid nii, et kas viin alla või läheks natukene kaugemalt. Kaugemalt oli täitsa hea idee ja tegelikult oleks kõik väga kenasti sobinud, aga siis tuli minu aju mängu. Tõstan hobuse kaugemalt ja ise ei lähe kuskile. No mida! Aga ma ei oodanud üldse, et ta mind kuulab. Ma olin raudbolt kindel, et ta teeb selle sammu alla ja läheb siis. Aga Liis kullakene ei suutnud aru saada, et see ei ole all Laava, kes 70% juhtudel teda ei kuula. Gre läks vabsee kohe kui tõstsin. Ja siis oli õhulend. (OT:Nüüd ma Mellu tean, mida sa Laseriga tundsid tookord.) Suutisn loota, et ta läheb peale takistust otse (mida ta õnneks ka tegi) ja maanudmise hetkel (vaene hobune, sest see oli valus laks) käed kohe ümber kaela. Lõuas on siiani tunne, et keegi pani mõnusa paremsirge. Kogusime ennast natukene kuni Bay hüppas ja nii hullu asja ei teinud enam. Päris mõnusalt tuli edasi. Ringa tõstis meile veel lattaia kõrgemaks ja sealt tulime ka väga kenasti üle (kuni 80 cm ma oletan). Korra jäin ise sammudest maha, aga sellist maandumsit enam ei tulnud - lasin lihtsalt ratsme sõrmede vahelt libisema, et eest kinni ei hoiaks - refleksitrennid, mis teha. Kertu naeris, et päris head refleksid, et kohe kaelaümbert kinni ja Grets ütles, et läks parimi kui Laavaga vanasti - natukene (*khm* palju - minu arvates) parem hobune on ka. Jaa...aga ei oel hrajundu, et hobune mind kuulab...peab ettevaatlikum olema, sellega, mida küsin :)
If poiss oli parematpidi kordel natukene aega. Ei olnud üldse hullu. Ja peale seda kohe selga ja alhtiselt sammuma. Täitsa tore oli. Suunamuutuse tegime väga vabalt ära ja saime isegi pööratud mõned korrad. Traavis oli linta-lönta. Ei olnud üldse aktiivne. Mõned korrad sai sellised erksamad sammud siiski kätte. Mis mulle meeldib on see, et hobunemliigub läbi selja. Ei ole pinges ja on muidu selline vaba. Kui ratsme eest ära annan, siis lõdvestab ka kenasti.
Täna sai pikemalt :)
No comments:
Post a Comment