Esmaspäeval olime täitsa üksi...
Vaikus oli siis kui varustuse ära tõin, siis kui hobuse sisse võtsin, siis kui Grenada valmis panin. Vaikus oli siis ka kui sõitsime.
Täitsa imelik oli...harjumatu, et ei ole kedagi, kes räägiks või üldse ei ole kedagi. Natuke kõhe oli ka...et kui midagi juhtub, kuidas siis?
Sõitsime 40 minutit. Aeg venis meeletult aeglaselt. Muidugi hakkas juba täitsa pimedaks ka minema - ma ei tea ööd ega mütsi sellest, kust platsikõrval valgustus tööle käib.
Aga sõita oli hea. Gre oli tõesti mõnud. Ja meil oli ruumi. Ei olnud vaja jälgida, et me teistele ette ei keeraks. Ringil sõitmsit praktiliselt ei olnudki - eriti palju tööd sai sammus tehtud. Midagi uut ja erilist ei teinud - voldid, serpantiinid, sääre-eest astumine, taandamine, esotsapööre ja Grenadaga õnnestus tagaotsapööre ka täitsa ära teha. Traavis võtsin alguses vabamalt ja tegin enamuses volte - proovisin diameetrit muuta pidevalt, et endal oleks rohkem tööd ja hobusel rohkem variatsoone. Natukene tegime sääre-eest astumist teise traavi ajal. Galopi tegin korda mööda mõlemast jalast - pika sirge peal tõstsin, nurgas volt ja lühikesel sirgel tagasi. Mõlemale poole oli tõesti väga hea. Rütm oli mõnus ei kiirustanud, ei jooksnud käest ära - ise olin ka ehk stabiilsem.
Vahelduseks oli täitsa hea üksi olla - pikemas perspektiivis ma seda vist siiski ei eelista.
No comments:
Post a Comment