Pühapäev...päike...lilles...
Läksime poisiga kahekesi maastikule.
Täitsa esimest korda siis. Vahepeal tulin seljast maha ja näitasin neid jubedadi asju (rohukõrred, puud metsavahel ja LILLES :D) hobusele lähemalt ja siis sime aru kaa, et need ei tule hammustama. Koera meie ei kartnud. Metsa sisse minnes vaatas küll, et ohoo, kuhu meie nüüd läheme, aga väga ei värisenduki. Natukene ainult.
Traavis väga mõnus ja kohe üllatavalt hästi juhutav. Ei tahtnud tagasi keerata ega ära joosta. Natuke kiirustas aga no arusaadav.
Metsa oli kohe hyper super ilus. Igalpool olid sinililled ja ülased ja ahhh...ühesõnaga fantast.
Ühe koha peal läksi triip sinililli üle tee. Hobune ajas jalad laiali ja vot ei lähe üle. Tulin maha ja nuusutasime siis üle need lilled. Paar tükki rändas valjaste vahele kah :) Siis polnud enam probleemi.
Ühe laiema lõigu peal lasin hobusel galoppi joosta. Aga ta oli nii tubli. Kuulas ja tuli tagasi ja kõike veel. Enamuse ajast lasin tal lihtsalt minna.
Siis keerasime otsa ringi ja tahtsin sama rada tagasi ka galopis teha. Hobune muidugi kõrvad kikki ja kodupoole minek läks üli heli kiirusel selle lõigu peal. Ja ma ei ajanud ta ise jooksis lihtsalt. Õnneks oli tal piisavalt mõistus, et lõpuks minu käsi peale sammu võtta.
Närvivaputstuse tekitas mulle, kuna jäi seisma umbes 10 meetrit enne maha kukkunud puid, millest tuli ringiga mööda minna :)
Artemis oli ise nii pöördes sellest asjast. Ja hea oli näha, et hobune on lõdvestunud ja naudib ise ka.
Kodupoole tahits muidugi tempot lisada ja sammust traavi minna koguaeg. Väga märjask ei jooksnud ennast. Isegi vähem kui tavaliselt trennis.
Aga liiga super.
Armastan seda looma (L)
No comments:
Post a Comment