Nimelt käisin puhkuse ajal Ifiga sõitmas. Lausa neljal korral pidi kannatama mind.
Reede oli võõras. Arvatavasti samapalju hobusele kui mulle. Muidugi jõudsin If üsna kiirelt arusaamisele, et ma seal seljas tahan temalt midagi. Siis tuli paar kõksu tagant ja mõned üritused ennast eest kergitada. Kahjuks väga tulemust ei andnud ja pidi lihtsalt veidi mossitama. Lõpuks suure surmaga suutis need üksikud sammud sääre eest astumsit ja taandamist ära teha. Aga üsna kergelt kippus minust ette jooksma. Tähendab liikumisega polnud mingit probleemi. Pigem oli asi selles, et ei tahtnud väga sääre vahel ja korralikult kontaktis püsida ja siis mõtles niisama leekima pista.
Ja Lionelli viisin karjamaale. Vahepeal tekkis üüratu tahtmine paremsirge anda. Koguaeg oli vaja kuskile siblida ja tõmmelda. Oi ajas närvi...
Pühapäeval tuli Kertul geniaalne idee maastikule minna aga selle idee teostamiseks oli talle vaja "turvameest" sest poni polnud enne maastikust und ka näinud. If ei põdenud väga midagi. Üsna kindlalt marssis sinna kuhu vaja. Koer ja mõned ebameeldivalt suured traktorid said küll kahtlustavate pilkude osaliseks aga hobune püsis õnneks täitsa istumise all. Poni muidugi oli nii meie ees kui taga kui....igalpool oli =) Tagasitulles tegime platsil veidi galopilaadset asja. Veidikene kakles vasaku jala juures aga seda vaid korraks.
Esmaspäeval toimus Ifi suurim õudusunenägu, sest ma tahtsin hüpata. Soojendus oli enam vähem. Paar korda üritas tige olla. Üsna mõnusalt jooksis käes isegi. Tähendab lõdevastas ja püsis rütmis ja minuga koos ühtlases tempos. Hüpped ise olid nii imenaljakad. Positiivsed. Talle on tekkinud mingi tempo moodi asi, et siis takistusele lähenemine on juba üsna arusaadav. Aaga tõuge ja sealt edasi ona peaagu väljasuremisohus veel siiski. Hea meelega lajataks vist ennast peale igat hüpet pikali maha. Parkuuri sõitisme ja hiljem eraldi üksikuid hüppeid ka. Üksikutel oli parem veidi. Mõned koledad pöörded millega me otseloomulikult hakkama ei tahtnud saada ja üks üsna huvitava hüppamismoodusega süsteem ühese vahega. Sinna vahele jõudes tekkis järsk mootoriseisak pea igal korral. Õneks veintati ennast teisest suure surmaga üle siiski. Jalgu oskab vahetada...aga sellesk pean ma ütlema ka ikka talle, et ta neid vahetada võiks xD Mnjah...siiski on selles osas areng olnud suur...arvatavasti nii hobusel kui minul.
Teisipäev sai hobune vatti. Ma enne olin veel leebe ja sõitsime lihtsalt tempoga lõdevstavalt aga siiski korralikult käes siis seekord piinasime tagant peale sõitmisega ja proovisime veidi eest tõsta rohkem. Ei ta töötas. Hale mõnusalt töötas ja üldse oli hea ja paremast jalast galoppi tehes sai korralikult väikeseid pöördeid teha ja taguots oli hea aktiivne. Hästi hea oli see, et välimise ratsmega poolpetusi oli niiiiiivõrd tuhat sada korda kergem temaga teha kui Taani hobustega (välja arvatud poni). Ja painded ja kõik tuli nii iseenesest et jah. Üsna hea. Tempo kontrollkeskus asus ka seekord välimises ratsmes ja mulle meeldis. Hobune jooksis minu järgi ja hea oli.
Aga ta ongi lahe. Kui ma järgi minnes piisavalt kõvasti ja aktiivselt ta peale karjun siis suudab isegi traavis kohale joosta =) Ei olegi vaja mul kogu karjamaad läbi kooserdada xD
Eh jah...kuu aja pärast vist siis jälle näeme.
No comments:
Post a Comment