Kullo ja Kollane Labidas :)

Õhtul viidi mind veel autoga talli. Ringa jamas päitsete ja nööridega seal, et kes mille saab. Poiskam sai siis minu nööri kaasa endale.

Aga tegime suure fotosessiooni hobustega platsil. Töllerdsaime niisama sadulateta ringi. Vahepeal võitsin Kea ka enda taha istuma veel. Siiberdasime jälle niisama ja tegime natuke traavi. Kiusasin niisama. keerutasin seal seljas ja lõpuks ronisin püsti tal seljas.
Sada hullumaja sai tehtud. Aga hobune tolereeris ja oli lihtsalt armas. Vaatamata sellele, et nädal aega karjamaal seisnud.

Hommikul roomasime kümme enne seitset ülesse, sest Mel tuli. Igatahes Lõpuks jõudsin Sven ja Kullo ka autoga kohale.

Rinx võttis Anka ja ma Igle.

Anka blockis mõnuga. Ta oli ainuke, kes kallaku pealt pidi minema (pärast panime autu teise kohta). Tõmbelsid seal temaga. Anka ikka ei liigu. Ja siis võttis Kullo Kollase Labida ja....




______________


Lihtsalt seisis sellega ühe koha peal, labidas püsti käes. Minu esialgne nägu o.O.... ja siis :D ...
Vähe ei naernud Igle kõrval kõveras. Igatahes Mel vttis Igle mu käest ja lükkasime Ringaga peale Anka.

Siis viidi auo mujale ja hakkasime Iglega jamama. Eest ei olnud temaga suht midagi teha. Jõllitas jubedalt, aga tuli lõpuks suhteliselt vabatahtlikutl peale.

Edasi Arti, Pilk, Iiris.

Ega ikka. See, kes ainukesena sõitnud on teeb ikka tsirkust. Korraks üritas eest kergitada, siis lihtsalt tagurdas inimestele otsa ja keeldus koostööst. Sven arvas, et see näitab temperamenti aga siis sai teada, et ta juba teab, mis ees ootab. Ta ju käinud :)
Ja siis tuli kaeraämber ja Arti tippis rõõmsalt mulle autopeale järgi. Mitte mignit probleemi polnud. Aga see ju tavaline. Rinx ka naersi, et Artemis ja kaeraämber on transportimisel lahutamatud asjad.
Pilgu viisin ka mina veel. Jonnis parajalt palju, aga peale saime.
Iirise viis Kea ja tema käitus väga viisakalt.

Ja kokku panime viite hobust, kellest vaid 1 peal käinud kuskil 40 minutit autosse. Väga edukas.
Ronisin korra veel treilerisse...patsu, patsu ja sealt ta siis läks...

Vahetasin riided ja sõitsime Melluga Laeva. Vaatasin tema trenni ja edasi koju Rootsi asju pakkima.

Täna trenni ei viitsi vedada ennast.

Homme oleme nii, kui poleks meid olnudki...

Aga homme hommikul alustab poiss teekonda Soomemaale koos kahe suure sõbra Iirise ja Pilguga. Need kolm olid viimasel ajal pidevalt ninapidi koos. Olen õnnelik, et saab sõbrad kaasa. Anka ja Igle rändavad ka minema.

Hetkel veel ei tea, kas lähen ööseks sinna või alles hommikul. Aga lähen...ja olen õnnelik, et Arti saab nüüd parema elu peale. Läheb jube paksuks ja on ikka sama armas edasi :)

Eile olin öösel tallis ja käisin teda veel vaatamas. Pimedas tuleb ise ligi ja... Ta lihtsalt on eriline. Mälestusi on tohutult...

Et siis vist ongi nii ajutiselt...

Tegelikult pole veel päris kindel, aga on selline karvaselt kahtlane tunne, et nüüd ajutiselt vähemalt sõidan Laavaga.

Helina raisk! Kõik sinu süü! (Iroonia, iroonia eks:)

Täna sujus omavahel natukene kergemalt see asi juba. Sellist ühtlast ja head sõitu ikkagi ei saanud, nagu tahaks, aga oli parem ja kindlam. Tidrik ise aksepteeris mind ka seal seljas paremini.
Julgesin eest rohkem küsida ratsmesse teda, aga kuna taguots oli täna nigelavõitu tööga, siis läksid esimesed 10-15 minutit selle peale. Hakkas päris kenasti jooksma. Väga võimas impulss on hobusel kui ta ise tahab. Endal on samas väga raske. Mul koguaeg mingid koljatid all olnud ja nüüd selline pisike ja kerge. Hirmus hakkab...kardan haiget teha talle jubedalt.
Aga traavis volditasime suht palju. Et nagu saaks ise selle "normaalse" tunde kätte. Tegelikult töötab ilusasti. Mingid pisijubinad on, millest ma aru ei saa, aga need ta enda omapärad. Proovisime natukene pikendada ja kuskil kolmanadal katsel õnnestus. Hobune oli kohe et "Seda tahtsid? Miks kohe ei öelnud!?!" Õppida on tohutult palju mul.
Galopis, tänu taevale, tagumine ots täna ei kerkinud. Jalus oli ka seekord lühem ja kergem selajs olla. Kaks väga ilusat jalavahetust tegime. Meeldis ikka see tagakeha töö, mis teha. Lõputraavis mõnusalt pikka ja vaba samm. Üldiselt seda "õiget" tunnet ei ole temaga. Eks vaatab nüüd.


Pärast pildistasin teist trenni ja sõimasin Kertut ja teisi niisama. Ma ei saa aru, mida ta seal Realisti seljas nutab. Hobune toimib all täitsa toredasti ju.

My Three Angels

"I sit and wait
does an angel contemplate my fate
and do they know
the places where we go
when we're gray and old
'cos I've been told
that salvation lets their wings unfold
so when I'm lying in my bed
thoughts running through my head
and I feel that love is dead
I'm loving angels instead
And through it all they offer me protection
a lot of love and affection
whether I'm right or wrong
and down the waterfall
wherever it may take me
I know that life won't break me
when I come to call they won't forsake me
I'm loving angels instead
When I'm feeling weak
and my pain walks down a one way street
I look above
and I know I'll always be blessed with love
and as the feeling grows
they breathe flesh to my bones
and when love is dead
I'm loving angels instead"




Lateks - He showed me what real trust is!
...Ja ta hüppas, kuigi ta teadis...et see ei õnnestu...ta hüppas,sest ta usaldas lihtsalt nii tohutult...Hobune, kellega koos sai mindud läbi tule ja vee. Sellist hinge naljalt ei leia...





Ego - He showed me what real friendship is!
...Ja ta tuli ja seisis minuga...seisis, kuni ma olin kõik selle endast välja nutnud...seisi, sest ta oli tõeline sõber... See poni oli maniakk...aga ta oli minu sõbrast maniakk :)





Artemis - He showed me what real freedom is! ...Ja ta jooksis...jooksis nagu mitte üks neist polnud elades jooksnud...jooksis, sest see oli tema ja minu ainuke vabadus... Temaga koos jätsin ma seljataha oma lapsepõlve, aga me olime vabad, sest ta ei andunud kunagi millelegi nii suure pühendumusega, kui võimaluse olla vaba...


Ja Kaliif...
Kali ja mina veel ei tea, mis meist saama hakkab ja kas meist üldse, midagi saab. Tema on alles liiga väike ja meie suhtlemine on jäänud tagaplaanile. Aga ma siiralt loodan, et ta suudab ennast mulle tõestada samapalju, kui need kolm. Ja ma loodan, et ma suudan sellise usalduse, sõpruse ja vabaduse leida ka temas...


Aga minu süda kuulub jäägitult ja alati Minu Kolmele Inglile...

Hommik venis väga pikaks, mille tulemusena jõudsin talli siis kui teised juba platsile hakkasid roomama.
Vahetasin riideid ja ukerdasin kuskile kaugustesse Laavale järgi.

Et siis järjekordne Lando :) Siiski Lateksist, Laserist, Leksikast vähe...okei suht kõvasti kergema tüübiga.
Kõigepealt põdesime me uimasuse haigust, mis takistas normaalses tempos käekõrval kõndimist. Venisime nagu juuuubedalt. Mina puhisemine ja meelitamine oli nagu hane selga vesi. Aga saime elusalt talli.
Vaatasin esimeste trenni ja siis Grets pidi Odüsseia selga minema. Mina sain Ekkeri selga selleks ajaks. Ui, ui Egolase täisvenna ja sama tobu ja naljakas nagu Egolane ise. Aga Ekkeri arvamus asjast: Et siis sisemine ratse on mõeldud selle otsas elamiseks. Sääred on mingid roikad, mis aegalat surgivad, aga sellest ei ole vaja mitte mingil juhul välja teha. Aiast tuleb iga hinna eest üritada välja joosta ja üldse ma ei tapa, mida see idioot seal seljas tahab must. Vaatamata sellele oli mega mõnus poni ja me saime isegi mingi ime läbi paar ümmargust (!) volti tehtud. Grets sul on äge poni!!!

Laavaga oli trenn selline trenni moodi. Sadul harjumatu mulle, aga samas mitte midagi katastroofilist - pärast Libreti ja Hermeliine sadualt ma ei ole ma teiste suhtes enam nii valiv õnneks.
Hobuse plussiks on mega hea tagakeha töö. Lihtsalt võimas! Ja samas ei ole isegi täisistakus traavi pikemaks lükates ebamugav. Natukene raskem oli minu jaoks eest töötada temaga, sest kuna ma põne kroonilist haigust oma kätega, siis üritasin võimalikult õrnalt hoida kontakti eest, mille tagajärel ei olnud kõik painutused just eriti ilusad. Väga palju vehkles eest endaga.
Sammus veeeenisime kuni steki uuesti kätte võtsin. Muidu väga tugeva põhjaga hobune.
Galopis tegi ta oma kõksakad tagant ära, aga ei olnud kõige hullem. Paremale tundus natukene rohkem jäik, samas peale sõites muutus paremaks ja nurkades painutas sissepoole ennast kenasti ilma probleemideta.
Selline natukene temperamentsem tidrik on...aga oi ära hellitatud :) Sai pärast trenni maiustuse ja rahule ei jätnud. Mine või hulluks. Karjamaale tagasi viies läsk sellise tempoga, et hoia ainutl kinni. Ja kohe kui koplis viimase leivatüki kätte sai pani jooksuga minema karja juurde.


Artemise juurest käisin niipalju läbi, et viisin leiba talle. Ei suuda lihtsalt rohkem....

And I already miss You like hell Honey!

You were once my one companion
You were all that mattered
You were once a friend and guardian
Then my world was shattered

Wishing You were somehow here again
Wishing You were somehow near
Sometimes it seems If i just dream
Somehow You'll hear me sing


_________________________________________

Ja jäänud on siis vist veel vaid viimased päevad. See võib jääda üldse viimaseks nädalavahetuseks meil koos.
Tegelikult on tohutult valus teada, et ma ei saa mitte midagi teha, kuigi tahaks.


Minu seinal on vaid üks rosett...
Aga minu südames on tuhandeid mälestusi...

Hey..Suvi

(1. juuni)

Ja see siis oligi vist nüüd see kõige, kõige viimane. Armastan. Alati!

Ruunad kolivad siis taha karjamaale. Saab jälle sada aastat hobust tuua tallid. Tore või jaa.

Aga jalutasime Katriniga alguses märade juurde. Võtsin Bay ja ta ei söönudki mind ära o.O Mis toimub? Suht kiiresti sai aru ka, et ei pea käekõrval tigu teesklema nagu Adelante vaid saab äris kiiresti ka liigutud. Jõudsime nende kahega ruundae juurde ja võtsin Artemise koos Dallasega sisse. Pärast hea koos uuele akrjamaale viia. Dallas käitus väga korralikult, Artil oli sada muu toimtust teha. Väga nunnu. Üks oli päitsetega, teisel nööd kaelas. Jõudsime elusalt talli.

Katrin läks Adelantega sõitma ja viisime Ringaga viimased kolm ruunapoissi ka ära. Damaskus väga viisakas. Ei põdenud väga midagi.

Ootasin kuni Katrin lõpetab ja Bayga tuleb ja sõitise koos siis. Mina ikka Artiga eks:D
Väga normaalne oli. Ses suhtes, et putukad puudusid, mis oli ülimalt viis tegur asja juures.
Selga minnes astus hobuen sammu kõrvale ja mina viskasin ennast üle hobuse. Väga mark ja keegi ei näinud:d Haah...ikka.
Par korda üritas poiss mulle trenni jooksul selgeks teha, et tulnukad ründavad ja nüüd on vaja kõige kiiremas korras galopiküljendusi harjutama hakata. Jäime mõlemad ellu ja ei teinud õnneks ka ühtegi maaühendust.
Muidu sõita oli natukene keeruline. Ta tundus igatepidi kõver ja naljakas koguaeg. Isegi siis tundus kõver kui ta tegelikult sirge oli. Harjutasime painutamist ja traavis pikendusi. Ma olin ise väga lahtine seljas ja seega hobune loperdas natukene liiga palju. Galopis panin jalused lühemaks, siis sai normaalsemat poolistakut ka teha. Laiskusest tegin ainult 2 jalavahetust ja juhuse tahtel mõlemad ühtepidi ka veel.
Aga eest oli ta ikkagi pehme ja ikka veel meeletult mõtlesin, et suudaks need käed hoida esiteks normaalse ja teiseks ühtlase kontaktiga. Tänu sellele galopis töötas täna tagumine ots ka kergemalt kaasa. Ei vajunud voltidel ära ja olnud tuulelipp taga. Ja no miks ma ei või iga trenn nii normaane olla tal seljas ma ei tea.
Lõdvestamine tuli täna nii traavis kui sammus väga normaalselt välja. Ühesõnaga selline mitte igapäevane hea trenn.

Võistlema me hetkel ei lähe. Kaks tuunapoissi veel natukene tõbised (tatistavad). Artemis sai küll juba kuu, poolteist tagasi üle, aga ei hakka riskima. Kuskilt võistlustelt me selle Arti ja Damaskusega (nemad esimesed, kes haigestusid) sisse tõime je ei hakka ise välja vedama enam. Eks näis, millal need kaks ka terveks saavad...ja aks mul siis on üldse hobust veel...