The First Gallop (LLL)

Lihtsalkt megalt kordaläinud päev oli :)
Õues tuli hobune vastu mulle. Täitsa ise ja ma ei pidanud kutsuma ka. Sees proovisin kohe alguses (ilma nöörita) jalgu võtta. Kui sõrgatsi juurest survet avaldan tõstis valget ilusasti aga mustaga ikka vähe probleeme veel, kuid siiski parem kui eelmine kord. Igatahes poiss on peenemaks läinud. Sain isegi 120 sadulavöö peale talle.
Trenn oli võmsalt mõnus. Selline tunne, et istud vana ratsastatud ruuna seljas :D Ei mingit kartmist ega midagi. Natukene ehmatas siis, kui lumi tallikatuselt alla kukkus. Lasin tal joosta oma suure ja mõnusalt pika traaviga aga mingi hetk tundus, et ta ikka tunneb ennast liiga mugavalt. Siis võtsin ikka kokku ka teda natuke. Igatahes tegime traavilatte. No olid nii enam-vähem. Esimene kord tulin natuke aeglase tempoga peale ja siis ta jäi peaaegu sesima ja vaatas, et OHSAAA...mis need veel on? Aga läks üle. teine kord oli tempo parem aga siis kolistas esimesega. Kolmas ja neljas kord oli lausa ideaalselt head. Järgmised oli ka juba üsna normaalsed. Igatahes väga väga tubli poss oli. Ja muidugi päeva tipp oli see, et tegime siis esmest korda galoppi. Eks ma natuke pabistasin ka, kuna nii mulle kui talle esmakorde kogemus. Vasakust läks esimene aiataha (tõusis aga noo oli jube lausa olla seal seljas), teine läks ka aiataha aga natuke rohkem liikus edasi. igatahes tegime vahepeal traavi ja teised vanemad hobused tegid teistpidi galoppi. Ja iis jälle meie kord. Rahulikult koondasin ära ja siis üritasin tõsta (ega ta veel täpselt aru ei saa ju mida ma tahan seal seljas). tegi ainult kaks pikka sammu ja siis lausa tõusis ja saime nii umbes kolmveerand ringi teha. Üli mõnusalt ja rahulikult liikus. No ma lihtsalt jumaldan selle looma allüüre juba (L) Igatahes jalutsaime ära (hobune oli täna ennast märjaks sõitnud) ja Helina pani tale sees teki peale ja viis hiljem välja, kuna mina pidin ära jooksma kohe.
Laav juu Artemis (l)

Ikka need jalad

Täitsa läks meelest ära, et käisin poisil esmaspäeval jalgu võtmas. Katsetasime siis midagi uut.
Jalutusnööriga avaldasin jalale sõrgatsi juures survet ja alguses kiitsin juba siis (surve vabanemine) kui ta raskuse jalalt ära viis. Siis tahtsin juba antuke rohkem, et ta ikka jalga maast natuke kergitaks ka. Mustaga ei tulnud välja väga aga valget kergitas korraks (kohe kiitsin). No ja paar korda veel. Viimasel kolmel korral nii kui survet tundis tõstis jala ülesse. Kalli-Mõmmi (L) Äkki me ikka saame selle asja korda kaa(K)
Õues käisime päitsete ja jalutusnööriga natuke. Ümber tünnide kaheksat. Saab väga,väga hästi aru mida tahan. Proovisime ilma tünnideta ka. Alguses tulid natuke lopergused aga siis hakaks juba minema enam vähem. Muidugi hobune tahtis kohutavalt mängida ja kui ma jooksin seal, et ehk teeme paar traavisammu siis hüppas küll seal käekõrval. Tibu(L)

1. märts

Hobune alguses ikka pinges. Ei oska enam midagi teha :( Aga mingil hetkel läheb üle ja siis on juba suht hea sõita. Võtsime rõhu üleminekutele. Just traavilt sammule, kuna sellega on natuke probleeme hakanud tekkima. Alguses ei tahtnud põlvede peale isegi kiirust vähendada, tuli ikka natuke tugevamalt ratsmega märku anda. Umbes neljandal korral läks juba paremaks. Lõpuks saime ka ainult põlvede ja istaku muutusega hakkama. Siis tegin vahepeal lihtsalt täisistakut, et ta ei harjuks kohe selle peale sammu võtma. Polnud mingeid probleeme ja kui siis tahtsin tagasi sammule tuua tuli ilusasti tagasi. Voldid olid ilusad ümmargused aga neid ei teinud väga palju. Paar kaheksat üritasime teha. Kuidagi imelikud olid ja natuke lopergused. Kunagi tuleb nendega ka vaeva hakata nägema. Aga kollid olid ikka igal pool :) Seekord tegeles hobune ikka minuga, mitte kollidega, kuigi silmanurgast sai neid piilutud. Platsi ülemises servas ronis õlaga sisse aga seal oli üks suur kuri lint, mis liikus ja hammustas. Kui maas jalutasime käisime kõik kollikohad läbi ja kuigi alguses ei tahtnud kohe otse minna peale siis lõpuks leppis nende nuustamisega kah.
Aga suur, suur edu on see, et me saime valget esimest korra (15 sek) üleval hoitud Ringaga. Vehkis küll aga vähemalt oli natuke aega üleval. Sai kohe kiita ja maiust. Üli tubli. Paar korda kergitas veel aga mitte enam kauemaks.

Monsters everywhere

Huh..asi algas meil täitsa jubedasti. Nii kui selga läksin oli hobune paanikas. Igalt poolt ründasid meid nähtamatud kollid, ka lume alt. Sain siis hobuse mingit moodi liikuma. Aga siis seisis Baiely koplis otse platsi kõrval ja Artemis keeldus täielikult edasi liikumast. Nii kui säärtega surusin ajas ennast tagajalgadele. Õnneks mitte kõrgele. Püsti ajamine on edasiliikumise keeld ja sellepärast siis panin kannad ribidesse talle (mitte just otseselt aga valus oli ta küll) ja sõitsin elueest edasi, et enam midagi sellist ei tuleks. Tegin pool ringi väga pikka traavi ja siis tulin maha ja jalutasin kõik need kolli kohad käekõrval ära. Läksin selga tagasi ja no enam vähem oli juba. Vähemalt saime sõita ilma suuremate ärajooksmiste ja jalgade kergitamisteta. Siis tulid teised noortega välja (Ekker, Ettur, Entre). Taaskord oli hobusel vaja muidugi neid vahtida. Entre lohistas Kead natuke järel ka meie kõrvalt mööda. Ei olnud hea sõita. Artemis oli täiesti pinges ja no koguseg tuli tagant peale sõita talle. Kui plats lõpuks tühjaks jäi saime paar volti ka teha siis hakkas asi arenema paremuse poole. Üleminekuid oli täna hsäti vähe aga sõitsin hobust ratsmesse rohkem. Läks küll kergemaks esiotsast :) Kõndisime korde alt ka läbi koos ratsanikuga (mina ikka:D). Usaldus on olemas alguses vaatas natuke imeliku näoga aga läks suht ruttu alt läbi. Pärast koplis jooksis minule järgi ja vehkis tagumiste jalgadega ringi seal.
Esimesi jalgu ikka ei anna :(

Somhow he started to trust me...

Tegime oma normaaset trenni. Õlaga sisse oli täna minimaalselt. Paar korda kõigest ainult. Avastasin, et Temule ei meeldi kui käega sadula tagant ja üldse laudja ümbert puutun. Alguses pani hirmust kohe traavis minema. Natukese aja pärast taipas, et asi ei ole üldse hull. Täna meil kolle ei olnud vaid olid hoopis ilusad voldid ja kerge ning mugav hobune. Jalgadets me ei räägi enam.
Hobune oli tegelikult juba välja viidud kui Ann talli tuli. Igatahes tõin ma ta tagsi sisse ja otsustasin natuke lollusi teha. Lasin tal endale järgi joosta (ta ei julge kahte sammu ka maha jääda). Platsile võtsin korde kaasa (hobune oli jalutusrihma ja päitsetega). Ann lasi Helina Harpuuniga sõitma ja tegeles natuke minuga. Harjutasime korde alt läbi käimist. Ikka mina ees ja tema järel. Esimesed korrad olid jube jube jubedad aga Temu harjus suhteliselt ruttu ära. Mingil hetkel lasid Ann ja Merka korde madaladks (30 cm maast) ja siis me tulime kolm korda üle sealt. Täitsa hästi läks. Tuli kohe rõõmsalt järgi no ilus hüoe ka tal. Hiljem vaatasin, et ta oli selle aasta varssadest saanud kõige kõrgema hüppehinede (8, üldhinne oli 7,5). Isegi poolõel Amperal ei olnud hüpe nii hea ja Ampera oli aasta parim noormära. Täitsa uhke võin olla. Möllasime seal veel natuke (loe: jooksime minul järel). Ja tegime pikalt ümber kahe tünni kaheksat. Aga hobne tohutult usaldas. No ma olen üli happy lihtsalt siin:D

The First Fall...

Trenn algas üllatavalt positiivselt (välja ravata esimesed 4 min ülaga sisse trügimist). Liikus väga ilusasti ja elavalt edasi ja tegime voldi moodi asju täna. Ja need oli ÜMMARGUSED. Täitsa ilma nurkadeta. Te ei kujta ette kui suur oli tahtmine temaga galoppi hakata tegema aga hobuse heaolu on tahtmisest 160% suurem. Ave ja Kristel läksid karjamaale Laseri ja Ikooniga hüppama. Mingil htekel lasin tal täiesti vaba ratsmega traavi teha ja keerasime ainult säärte peale. Tuli mingil määral välja isegi. Juhuts aga nii, et ssttusime Laava ja Etuga kõrvuti ja seljaga suunas, kus teised karjamaal hüppasid. Ja siis näigid Laava ja Artemis nähtamatut kolli. Hobune lasi elu kiirenduseg minekut mul alt. Ma vajsin külje peale ja järgmine asi mida ma nägin oli post oste ees ja siis maandusin rõõmsalt lumme. Hobune jätkas oma hirmunud teekonda. Jooksis rõõmsalt karjamaale (Kristel ei jõudnud Ikooniga ette). Jooksis, kuni sattus jää peale ja käis pikali maha. mina muidugi jooksin siis järgi talle ja tõin ta sealt õnneks elusa ja trevena välja. Mulle räägiti, et see kõõlumine tema küljepeal oli suht pikalt kestnud aga minu jaoks juhtus asi üliheli kiirusel. Selga enam ei läinud vaid tegime ühe pika, pika halutuse. Hobune oli oma teost lõppkokkuvõttes rohkem ehmunud kui mina kukkumisest.

Läheb paremaks juba :)

Asi liigub meil iga trenniga ikka aina paremuse poole. Alguses proovib natuke õlaga sisse trügida aga astub juba sääre eest ära. Stekki oli vaja ainult minimaalselt paar korda. Harjutasime täna voltide sõimist rohkem (loe: varem olid need kolmnurgad). Ega väga parem ei olnud. Alguses oli täitsa kohutav, lõpuks tuli üks kaks ringlaadset asja ka (loe: nurkasid ei olnud enam). Proovisin ta tagajalgu natuke rohkem keha alla astuma panna ja täitsa õnnestus. Ta läks eest palju kergemaks ja siis tulidki need ümarad voldid meil. Tuli mulle nö. "ratsmesse" ka (mulle tegelikult ei meeldi see väljend siiamaani väga). Palju ei nõudnud, kuna esimest kroda ikkagi. Aga jäin väga, väga rahule temaga täna. Jalgu ei saanud nagu ikka kätte aga mingi imeväike progress on isegi olemas. Eks näis, mis saab. Aga alla ma ei anna ja jõimeetodeid ma kasutada ei lase.