The First Fall...

Trenn algas üllatavalt positiivselt (välja ravata esimesed 4 min ülaga sisse trügimist). Liikus väga ilusasti ja elavalt edasi ja tegime voldi moodi asju täna. Ja need oli ÜMMARGUSED. Täitsa ilma nurkadeta. Te ei kujta ette kui suur oli tahtmine temaga galoppi hakata tegema aga hobuse heaolu on tahtmisest 160% suurem. Ave ja Kristel läksid karjamaale Laseri ja Ikooniga hüppama. Mingil htekel lasin tal täiesti vaba ratsmega traavi teha ja keerasime ainult säärte peale. Tuli mingil määral välja isegi. Juhuts aga nii, et ssttusime Laava ja Etuga kõrvuti ja seljaga suunas, kus teised karjamaal hüppasid. Ja siis näigid Laava ja Artemis nähtamatut kolli. Hobune lasi elu kiirenduseg minekut mul alt. Ma vajsin külje peale ja järgmine asi mida ma nägin oli post oste ees ja siis maandusin rõõmsalt lumme. Hobune jätkas oma hirmunud teekonda. Jooksis rõõmsalt karjamaale (Kristel ei jõudnud Ikooniga ette). Jooksis, kuni sattus jää peale ja käis pikali maha. mina muidugi jooksin siis järgi talle ja tõin ta sealt õnneks elusa ja trevena välja. Mulle räägiti, et see kõõlumine tema küljepeal oli suht pikalt kestnud aga minu jaoks juhtus asi üliheli kiirusel. Selga enam ei läinud vaid tegime ühe pika, pika halutuse. Hobune oli oma teost lõppkokkuvõttes rohkem ehmunud kui mina kukkumisest.