Jubeduste jubedus oli.... ma ei oksa enam mitte midagi teha. Algus oli tegelikult isegi hea. Liikus hästi ja tempokalt ja sinna, kuhu ma juhtisin. Siis tegime suunamuutuse paremale. Ja hobusel blokk ees. Kas ei liigu üldse või laseb õlg sees. Tegime aenam vähem ainult sammu, ja koguaeg säärega seest, mis väga ei aidanud. Natuke traavi ka aga see oli jube jube jube!!! Teistpidi jälle ok. Aga ma ei oska mitte midagi teha enam. Järgimsse trenni stekk kaasa igaks juhuks, kui ta ikka ei astu sääreest ära.
Sees võtsime Ringaga esimesi jalgu. EI me ÜRITASIME võtta. Vehib ettepoole ja jookseb üle iniemste. Lõpuks pidime natuke karmimad meetdid ka käiku laskma. Siis naelutas jalad põrandakülge kinni. Raskuse surus selle jala peale, mida võtta tahtsime ja ei tõsta ülesse. Tegime siis nii, et Ringa hakkas üheltpoolt ühte esimest võtma ja siis kui ta raskuse sinna surus proovisin mina teiselt poolt. Aga ega hobune loll pole. Ei anna ja kõik. Paar korda vist saime natukene isegi. Siis ei olnud Ringal aega enam. Mina mõtlesin, et ok esimesi ta ei anan aga tagumised. Ja no täitsa lõpp. Tagumis annab perfekteselt. Ma ise ka ei uskunud. Täitsa lõpp lihtsalt. Kohe kui küsin tõstab jala ilusasti ülesse ja ei liiguta ka enne kui alla lasen. Mul oli su lahti selle peale. No ja sis hobune välja. Natuke tegime šokiteraapiat talle teepael. Kardab kõike, mis liigutab ja IGA järsku liigutust ka. Aga inimest usaldab.
No comments:
Post a Comment