And we're back again... I hope

"To love someone is to understand each other, to laugh together, to smile with your heart and to trust one another. One important thing is to let each other go if you can't do this."
Source Unknown

Poiss on paksuks läinud. Tõeline torikas juba :) Energiat on ka meeletutes kogustes ja millegipärast on ülbust ka siginenud kuskilt.
Et siis jah. Käisin Artemisega sõitmas teisipäeval (eile) ja ei pidanudki väga pettuma. Üllatust oli palju. Nii mulle kui talle.

Alustame siis alguses. Karjamaal oli hobusel selline nägu peas, nagu tonti näeks. Mis mõttes ma pean teisipäeval trenni minema? Mismõttes ma üldse pean trenni minema?!? Keksimist oli palju. Sellest julgesin järeldada, et vähemalt nädal aega pole liikunud. Ei eksinud selles suhtes. Isegi rohkem kui nädal ei olnud trenni saanud. Karjamaa aia juures jamasime suh kaua :) Talli juurde minnes kartis minu jaoks üllatavaid asju. Nt auto, millest ta tavaliselt välja ei tee (vähemalt ei teinud kolm kuud tagasi), hein...(no kamooon seda sa pead sööma ju) ja palju muid igasugu asju. Puhastamise ajal oli ok aga jalgade asi on nüüd sama hull kui alguses. Jalad kangelt maa küljes kinni. Palju aega ei olnud ja eriti siis sellega ei tegelenud. Sadulatekki kartis. See on nüüd küll paha. Sadula ja valjkaste vastu ei olenud küll midagi, aga sõidab opma vanade valjastega, mille kapsli osa talle tegelikult siiski väike :( Eks ma ajan enda omad siis ikka jälle talli ja pähe talle.

Trenn oli omamoodi...huvitav. Kuna ise polnud kolma kuid Artemisega sõitnud ja kuu ega üldse hobuse selga saanud siis kõndsime paar ringi käekõrval. See oli väga, väga hea otsus. Platsi kõrvalt karjamaalt hüppas välja kass ja poiss pani mineku. Õigemini üritas.
Slejas siis alustasin väga ettevaatlikult. Mitte mingeid äkilisemadi liigutusi. Ei nõudnud alguses isegi volte ega mdiagi. Ainult allüüri muutust ja raja peal liikumist. See oli kah õige samm, kuna platsi ühes otsas liikusid lambad (loe: liikuvad heinapallid) mida tuli ilmtingimatta karta ja millest tuli suurte galopihüpetega eemalduda. Siis sõitsime natuke aega poole platsi peal. Vaikselt hakkasin natuke rohkem töötama. Proovisime paari volti ja täitsa ilusti tuli asi. Ise natuke liiga vähe töötasin välimise säärega alguses ja siis hobune kippus voldi keskel ära vajuma. Sealt edasi tegimegi juba natuke rohkem. Teise traavi ajal proovisime pikendusi. Ilus :) Tõsiselt ilus, aga natuke hakkab ikka kiirustama. Koondused olid kah täitsa OK. Sammus sääre eest astumist ja tuli isegi välja.
Ülimalt üllatav ja meeldiv oli hobuse tahe edasi liikuda. Sellise energia ja hooga, et täitsa lõpp kohe. Ülimalt mõnus. Tempomuutusi tegi ideaalselt. Aga eks seda ebergiat oli kah suhteliselt palju.
Galopiga rikkusime muidugi selle ideaalse asja ära. Paremat pidi tõusis valest ja sealt see jama hakkas. Alguses üritasin ära vahetada ja no vabsee ei mdiagi. Üritas pukitada, aga sellest saime enam vöhem üle. Siis jooksime valessale sisse ja saime poni käest haledalt peksa lihtsalt. Tagasi traavile ja uus katse. Ikka vale. Jälle uuesti. Seekord siis võtsin ikka rohkem sisepaindesse aga njetu. Siis viskas hobusel ikka minust täiesti üle ja enam ei tahtnud väga tagasitulla. Teepeale jäi maalatt ja kuna ta tavaliselt maalatte ei hüpanud siis ei osanud ma sellist põrget oodata. Lajatas rõõmsalt üle nagu 80cm aiast. Ja siis lasi rõõmsalt pea jalgade vahel edasi. Minu ulss oli umbes 200 lööki minutis.
Teistpidi ei hakanud isegi proovima. Natuke rahulikku sammu ja siis tegin veel 5-7 min sammutööd. Sääre eest astumine ja voldid ja lõpuks jalutasime ära.
Tagasi karjamaale viies oli täielik närvipundar. Sees oli küll maha rahunenud. neid aiataga olevadi koeri kartis. Üritas seal passaasi sooritada käekõrval. Aga ära ei jooksnud. Karjamaal ka mitte. Sai aiast sisse ja hakaks kohe oma suurt kõhtu veel suuremaks sööma.

Kokkuvõttena siis olen ise rahul. Vähematl sellega, et hobune on juhitav ja üli mõnusa impulsiga. Kõige suurem jama on vast see, et ei taha enam eriti inimesega suhelda. Varem ta ikka uudistas, et mis ma teen ja kas ta midagi maiustuse moodi kah saaks, aga nüüd oli lihtsalt tuimalt kui puhastasin ja niisama lollitasin pärast trenni...

Eks me näe, mis täna (kolmaopäval) saab...

No horses, only work aka Bobi ja Tossu nädal Pollis

Kui keegi loodab hobusejuttu siis pean kahjuks suure pettumuse valmistama.
Ma pole ikka veel hobuse selga saanud. Vaikselt kaks nädalat juba tilgun niimoodi.

Igatahes pühapäeval hakkasime Mari-Liisiga (edaspidi Tossu) Polli poole hääletama (selle, mis Lõuna-Eesti poole jääb). Kaks varianti oli. Kas minna mööda Viljandi maanteed või siis Valga maanteed. Mina (või siis Bob nagu Mari-Liis mind kutsub) olin suht erapooletu. Lõpuks läksime mööda Valga oma. Aardlas sõitis Oskar rattaga vastu ja vaatas mind suht imeliku näoga. Me ronisime oma suurte kodinatega teeääres seal. Ok enne meid hääletas kari rahvast, kes kõik said peale. Siis pidas pidas üks kinni ja lubas 85.- eeki (nägu) eest meid Rõngule viia. Saatsime kukele nad omadega. Siis saime pärast 45 kestnud hääletamist ja telefoni teel Mellu kiusamist peale. Vääga naljakas perekond oli. Poeg (roolis), kes sõitis nagu maniakk, tema ema (kõrvalistmel) ja vanaema (kes oli vaikselt 90 aastane) Tossu kõrval. Igatahes vanaema lubas pojale kodus kolakat anda, kuna too ei oska sõita.
Rõngus saime maha ja otsisme Tõrva poole viivat teed, miulle suure pingutuse peale leidsime. Sealt kõndisime 1-2 kilti enne kui peale võeti. Viidi Pikkasillale. Nemad sõitsid edasi Viljandi poole. Pikkasillalt keeras tee Tõrva pole, kus saime suht kohe peale ja siis viidi meid veel sama autoga Tõrvast Karksi-Nuia. Sealt tuli 3-4 kilti jala minna Maaülikooli Aiandusuuringutekeskuse peahooneni. Siis kobisime magama.
Esmaspäeval kell 7 üülessee. Karm ja piinav. Igatahes tööpäev kestab 8.00-16.00 kus on sees palgaline lõunapaus (me saame tunnipalka siin). Ploome korjasime. Suht normaalne oli. Aga päeva lõpuks ei tahtnud ühtegi ploomi näha. Meid enam vähem sunniti mõned kaasa võtma. Lõunapasu oli kell 12 ja 12.30 umbes olime ploomide seltsis tagasi. Lõuna on siis supp aianduskeskuse poolt, hommik ja õhtu tuleb ise hankida.
Teisipäeval värvisime oksalõikeohti pruunisk ja olime ise ka suht neegrid õhtuks. Lõuna oli hea jälle :) Vahepeal sai värv otsa 8enne lõunat) ja siis pidime natuke kõplma (juuube töö). Aga siis lõuna ajal Kalju hanksi meile värvi juurde. Tossu oli aeglane ja Bob jooksis seal mega kiirelt ridade vahelt. Tossu sai nina värvisek ja Bob värvis kõrva ära :)
Ja kolmapäeval pandi meid muidugi kõplama. Jeee!!! Niiiiii jube oli. Lõunalauas Kuuno tegi pervertseid nalju *khm*. Te ei taha teada :)
Ok lootsime neljapäeval õunu korjama saada, aga ossa vana me saime JÄLLE kõplama!!! Esimese poole laulsime seal igasugu laule ja siis tegime mõnel sõnad ümber. Kes Viimset reliikviat teab siis nt. sõnad sellised
" Iga Bob on oma saatuse sepp
ja oma kõpla kuningas.
Ja, ja ja!
Kõplad põlevad, kõplad surevad
ja siis ei jää enam ühtegi kõblast.
Ei ühtegi kõblast ei ühtegi kõblast.
Polli ei jää enam ühtegi kõblast..."
Teise poole ajast (pärast väga marki lõunasööki, kui Kuuno pidi ikka midagi kommenteerima) väga enam ei laulnud. Natuke vähem.
Õhtul hakkasime Nuia poole kõndima ja umbes 300 meetrit olime kõndinud kui Kuuno autoga tuli. Viskas meid Nuia ära. Ma hammustasin autos keelde, kuna ma lihtsalt sain naerukrambid. Tossul oli üldse mingi kõlar peas enam vähem taga.
Siis me otsustasime ennast masendusest täis juua, aga me ikka ei teinud seda. Natuke nüüd joome siin arvutiruumis ja varsti hakkame ploome aknast põllupeale looopima. Wish us luck!
Ahja üks tüüp näeb välja TÄPSELT nagtu Tanel Padar. te siis proovige mu reaktsiooni ette kujutada kui ma esimest korda lõunat sööma läksin.

Üks pikka ja väsitav nädal.

Terve nädal sai Melluga asju aetud ja jamatud. Esmaspäeval olime jõudnud niikaugele, et kolmap pidime talli vaatama minema, aga siis lükati Mellul kooli teooriaeksam kolmapäevale ja see jäi ära. Terve nädala alguse tuupis endale liiklusteste pähe ja see tuli kasuks. Läbi sai!!! Õnnitlused veelkord. Siis tahtsime neljapeval Laeva jõuda, aga ma olin suutnud vale numbri maha kirjutada, seega helistas Mellu väga rõõmsalt valel numbril.
Reedel siis jõudsime lõpuks Adosse kah. Kuna otsus tuli suhteliselt äkitselt ja hommikul vara siis läksime häälega. Nalja sai :) Õnneks viidi meid Laeva keskusesse ja sealt leidsime juba ise õige tee (Triinu abiga siiski natuke).
Tall jättis väga hea mulje. Triin on ise kunagi Kobratus sõitnud, seega sai natuke sellel teemal ka räägitud. Ühesõnaga nüüd on asi 100% Marises. Õigemini kui Renna tuleb Tartusse siis saab Plastika "koju" tagasi. Ta on Ados varem elanud mingi aeg. Oma finants seisud saime kah Melluga korda, seega on ainult vaja lepingud ära teha ja septembris siis teistkorda sellels aastal kolima hakata. Natuke pildistasime hobuseid kah Ados, et kui keegi kunagi tahab siis topin siia pildid ka ülesse.
Nüüd on ainuke jama, et vaja Kavildast asjad ära tuua, aga mina olen esmaspäevast reedeni tööl. Seega läheb Mel. Tal kaks trenni ette ka veel makstud, et peab nagunii minema.
Et siis sügisest loodetavasti saab taaskord hakata trenni tegema.

Hobupäev!

Üldse ei viitsi pikalt kirjutada. Ühesõnaga sinna ma siis ennast kohale ajasin lõpuks laupäeva õhtul.

Ootamist oli pikalt kuna ma tulin nii umbes tund poolteist varem :D Igatahes üldjoontes võid teie esinemisega rahule jääda seal. Tean, et vähemalt kolm inimest peaks lugema seda :D:D

Kadrill oli ... hea (paar elementi meeldisid eriti kohe (Y) )...aga tunnistan ausalt...ma ootasin paremat. Midagi polnud nagu see. Plusspunkti andis Kristeli koguaeg kõrvuni olev suu. Fantast kuidas ta ikka suudab :) Järgmine aasta taaskord paremini. Mina vähemalt ühtegi suuremat apsakat ei näinud kui siis see ühe elemendi ajal (korraga keskliinile, keskliinlt rahva poole ja korraga teisele platsi poolele minek, suunamuutus ühesõnaga). Vot siis oli see rivi ikka...mitte väga rivilik. Kõik sõitsid enam vähem omas mullis sellel hetkel.

Siis Euroopa ja Kea, Kertu. Väga tublid ja mulle vähemalt meeldis. Mis siis, et Kertu oleks PEAAGU (aga ta ei teinud seda siiski) alla kukkunud. Väga hästi päästis ära selle hetke. Teie kohta pole midagi öelda.

Pamela ja Krach. Sõit sõiduks, aga see oli piiiik ja veniiiiiv. Mm..minu arvamus? Oleks võinud rohkem mõelda, et enamus rahvast ei jahu koolisõidust midagi. Minu tuttavad, kellega ma seda kava vaatasin küsisid poole peal, et Mida ta teeb seal? proovi neile seletada. Selles suhtes tunnistan, et muidu oli parem kui eelmise aasta oma aga no aasta tagasi oli vähemalt naljaks *khm*

Jaa piraadid. Lahe oli vaadata, et ka meie kõige pisemad esinevad. Merka ja Gretlin olid nagu kaks suurt kantseldajat seal ees. Nemad siis üli mega tublid:)

Pärast toimus veel igasugu asju, mida ma enda heaolu nimel ei kirjuta siia ja siis jäin ööseks Kobratule. Hommikul olin tubli ja abivalmis ja aitasin Laava ja Euroopa KORRAGA märakarjamaale viia. See ei olnud hea otsus aga mis teha. Vahe kahe hobuse vahel on märgatav:)

Pärast kui tagasi tulime siis ütlesin poisile kah tere. Artemis on suvel ikka nii ilusaks läinud. Enam pole selline must ja krvane vaid ikka tumeraudjas/kõrb (ma ei ole veel otsusele jõudnud) ja ilus sile :*

Igatsen..tohutult

Septembrist siis uuesti :)

Ei mitte Artemisega. Teda näeb ehk siiski vahepeal. Vaatab kuidas plaanid tulevad. Igatahes septembrist oleks siis PÄRISELT olemas rendikas. Lubadus ka suuliselt antud. Augustis ehk saame ühe sõita kuuks ajaks Melluga, aga see pole enam nii tähtis. See kuu aega saab mujal ka trenne võtta. Ühesõnaga loodame, et selliste inimeste otsa me enam ei komista*khm*. Ühesõnaga natuke ülesmäge see asi siiski hakkab minema...loodame.

Mured murede otsas...

Igatahes loobun sellest lootusetust üritusest Vilsoniga mingi klapp saavutada ja liigun sealt edasi.
Artemise blogi ei jää kah nüüd päriselt seisma, kuna külas hakkan käima ja kes teab, ehk ristuvad meie teed veel kunagi...

Igatahes asi praegu suht jama. Kui keegi blogi lugejatest teab Tartus, Tartumaal kedagi, kes oleks nõus oma hobust rentima või otsib hobusele sõtjat siis nüüd oleks õige aeg karjuda "mina!". Rentimisvõimalus võib muidugi olla ka väljaspool Tartumaad :) Praegu ma lihtsalt ei jõua enam jamda mööda talle jooksmisega ja loota, et ehk kuskil leidub midagi...enamat. Aga ehk olen ma lihtsalt Artemises veel liiga kinni ...

My loved ones

Helina ja Merka vedasid mind Kobratusse kaasa siis. Tegelikult vast ei oleks ikka pidanud minema. Kuidagi väga masendav oli vaadata seda trenni. Anna andeks Helina aga sa saad ju aru, et ma tegelikult ei suuda? Ta on siiski liiga kallis mulle...

Ühesõnaga Artemis on sellest hullumajast, mis tema närvide ja mõistusega, tehti üle saanud. Ta ON ühe inimese hobune ja see solgutamine mitme inimese vahel mõjus talle kohutavalt. Helinaga saavad nad omavahel hakkama. Samas oli midagi, mis ei olnud see. Ah ma ei tea. Ühesõnaga kiidan Hellut väga ilusa ja ühtalse traavi eest, mida ta siiski suutis teha nägi ta seda ise või mitte ja veel kiidan seda viimast jalavahetust, kus ta suutis oma keha enam-vähem paigal hoida ja hobune vahetas siis selle trenni jooksul esimest korda korraga nii esimesed kui tagumised jalad õhus ilusasi ära. Vot see oli tõsiselt ilus vaatepilt (Y).
Ahjaa suurimaks probleemiks ei ole sulle siiski see, et hobune ratsmesse sõidab. Ta teeb seda väga ilusasti ja töötab terve kehaga hästi kaasa. Ära sa selle pärast muretse. Praegu peaksid keskenduma ehk rohkem just painetele paremale ja vasakule ja nurgad on ka painetega :) Sa tegid täna paar korda väga ilusaid paindeid ja siis vahel oli hobune jälle puupulk.
Räägin sinavormis, kuna tean, et Hellu nagunii loeb seda :):)
Ja palun saada need parmud omadega kuupeale. Sina tegeled HOBUSEGA!!! Parmudega saab Artemis ise väga hästi hakkama :)
Ühesõnaga rääkida ma ju võin. Iseasi palju sa mind üldse kuulad. Nagu mulle öeldi kui ma Paulat vaatamas käisin, et "sina sõitsid ju nii ammu, mida sa enam tead"...
Edu teile :) Ja usu ma olen siiski õnnelik, et seal seljas oeld sina...saad aru küll