Laava ja Pähkel

Autoriõiguses kuuluvad Helinale!
EDIT!: Või jah. Nende õigustega on nii, et lihtsalt ärge copige :D (vihje:kommentaarides)

COCONUT e. lihtsalt PÄHKEL

LAAVA (esimene hüppetrenn)

Külm, märg ja igatepidi nõme ilm

Hommikul ei olnud juba tahtmsit minna trenni. Aga eile hüppasime, seega polnud nagu väga valikut.

Hobused oli mööda karjamaad laiali ja Laava passis kuskil teises otsas. Päris nunnu oli ronida sinna, Kohati ulatus rohi kummaritest kõrgemale ja siis said püksid ka mõnusalt märjaks.

Puhastamise ajal oli pidevalt vaja taidlema hakata, sest Realist kõrval tundus üli huvitav. Ja siis ta tõsiselt solvus mu peale kui ta kaugemale seisma panin. Mossitas seal omaette.

Alguses mõtlesin, et sõidaks eilse hüppejalusega, sest siis hoian põlve korralikult kinni ja säär ei pendelda ringi liiga palju, aga ratsastuse jaoks oli siiski liiga lühike. Tegin kompromissi ja panin ühe augu pikemaks. Tavaliselt on natuke veel pikem. Tundus täna pärius stabiilne ja korralikult aktiivne. Just see, et tempo püsis korralik ja energiline, mitte ei vajunud aeg-ajalt ära oli hea.
Vahepeal tegime pisikese põike karjamaale, et paar teadet edastada Dianale. Selle tuelmusena pidin veel alla ronima ja Akra ise karjamaa servale tooma.
Pärast seda oli hobuen natukene liiga ärevil. Asjale lisas vürtsi Valessa varss, kes väga ei saanud ema värvile ja suurusele vist pihta.
Tegin solte päris korralikult ja natukene sirgetel painutusharjutusi. Selline igavapoolne trenn. Galopis tempomuutusi, et oleks, mida teha. Eest tahtis maru madalale vajuda paar korda. Tagant peale sõites hakkas enda kergitamsie asemel kiirustama. Võtsin traavile tõstsin uuesti. Ei olnud tahtmist hakata seal susserdama üldse. Lihtsama vastupanu teed. Tean, et ei tohiks, aga tõesti ei tahtnud teha midagi erilist.
Lõppu pika ratsmega traav, mis täna oli liiga pikk ja kiirustav ja jalutasime.

Välja minnes oli vaja vahtida ruunasid, kes teise karjamaa poole liikusid ja sellega muutus trajektoor, kuni ma ta jälle kätte sain. Mitte et ta kaugele oleks kõndinud. Ma lihtsalt juba nii harjunud, et ta kõnnib kenasti koplini järgi ja siis vaatan et oplaa hobune on teise suunda hakandu sammuma. Siame kenasti koplisse ja Laava leidis taaskord soolakivi :)

Getting better

Üldse polnud viitsimist trenni minna. Lõpuks jõudsin siiski kohale vedada ennast. Vaatasime Kristiinaga Kertu, Gretlini ja Anita hüpekat. Vahepeal ilmus Alina välja.
Siis ootasime kuni Kertu Realistiga välja läks ja mingi hetk panime Laava ja Dallase valmis.

Laava oli üllatavalt hea. Eilne kordetrenn mõjus arvatavasti suhteliselt positiivselt. Tahaks ikkagis saada külgratsmed peale. Igatahes sain ta isegi täiesti aksepteeritavalt samme venitama traavis ilma kiiremaks muutumata paar korda. Koondamine tuli ka täitsa normaalselt välja. Üldiselt väga hea. Vaikselt hakkab paranema ka see nõme komme allüüri vahetuse ajal (galopilt-traavile, traavilt-sammule) peaga ratsmele toetada. Enam ei kisu ennast väga alla. Voltidel püsib hobune seni väga ilus, kuni ma ise suudan tasakaalus hpida ennast. Kohe kui kuskile küljele ära vajun vajub hobune samamoodi kõveraks.
Hüppamine läks lausa üli hästi. Ma ei eta mis ime see oli, et ma isegi korralikult järgi andsin talle. Ei tõrkunud, ei ajanud maha. Suepr hobune, mis teha.
Tulin lühema jalusega kui eelmine kord. Kuna ma ikka põen ta hüpet, siis kipun põlvega liiga kõvasti kinni hoidma ja ei toeta korralikult jalusele. Selle ei jõudnud väga mõelda. Muidu kuskil 60-100cm ja väga rahul nii enda kui hobusega. Laupäeva on sisevõistlused.

Ja minu õnneks ei pea kadrilli temaga sõitma. Sõidan hoopis teise hobusega, kui sõidan, ja mina olen selle teise variandiga väga rahul :) Ära hirmutas lause, et ei eta veel kas 8 või 10 (!!!) hobust kadrillid.
Elame näeme :)

Vaatasin Kristeli ja Damaskuse hüppamist ka. Kahjuks tuli üks väga ränk kukkumine (mülemad pikali) aga jäid terveks kenasti.

Kordetrenn

Kuskil viie ajal tõin Laava sisse ja käisime valjastega kordel. Päris alguses oli plaan panna sedelgas+külgratsmed, aga Kristelil Damaskusega rohkem vaja neid.

Üldiselt väga viisakas tüdruk ikkagi. Ma tahaks rohkem tehea kordel/käekõrval tööd temaga kui aega ja viitsimist oleks.
Sammude venitamiseks oli alguses vaja kordepiitsa abi (mitte hobuse pihta vaid tagant edasi ajamiseks), aga sai päris kiiresti häälmärguandele ka pihta. Sammus venitas paremini, traavis kippus nagu natukene kiirustama.
Galoppi tegime suhteliselt vähe. Vasakule vahetas millegipärast jalgu pidevalt. Üldiselt seda pidi tundus natukene kange ka. Seevastu paremale oli tunduvalt parem ja püsis õiges jalas koguaeg.

Jalutasin veel käekõrval ja painutasin teda natukene. Seisis jalgade võtmise ajal väga normaalselt paigal. Välja viisin ka ilma päitseteta ja ronis ise kenasti karjamaale soolakivi juurde :)

14-15. juuni

(14. juuni)

Esimene hüpptrenn Laavaga.
Soojenduse ajal oli juba natuke nigelasti meil omavahel. Uus sadul, jaluserihmade vahe on mingi ilgelt nõme pool auku...ajas mu mõtetult närvi aga no nii ei saa sõita noh! Parem jalg hakkas vabsee valutama. Lihtsalt liiga üli nõme. Iseenesest tempo oli hea. Galopis püsis konkreetselt koos ka enam vähem. Ainutl galopist tagasi võttes tõmbab pea alla. See ei ole hea!
Hobune hüppab ikka sitta kanti hästi, mina hüppan ikka sitta kanti halvasti!
Millal õpime konkreetsel ja korralikult järgi andma. Jälle ajasin ennast mõtetult keema. Aga no kurat millalgi peab ju ära parandama selle asja.
Igatahes samme valis mõnusalt ise. Põhimõtteliselt korra lasin süsteemile liiga vara tõusma ta ise ja siis ei mahtunud väga ära vahele ja enne teist tegin midagi, mida seal kindlasti ei oel tohtinud olla, hobune ei keskendunud korralikult vaid püüdis aru saada, mida ma seal selajs talle öelda tahan ja tõmbas tagumistega okseri alla. Muidu oli puhas ja hea. Mõnus terav tõuge. Pole ühtegi halba sõna kui ennast välja jätta.

Kookospähkliga (Coconut) käisime ka sõitmas. Artemise kaks aastat noorem poolvenna, kes alles õpib.
Igatahes käekõrval harjusime omavahel päri kiiresti kui karjamaalt tulime. Põdes pinke ja siniseid kanistreid.
Ratsa oli laiiiiiiiisk. Venis nagu vana näts. Igatahes sõna otseses mõtes terve trenn (!!!) ajasin hobust edasi. Ainult peatuste ajal saime puhata.
Aga eriti naljaks oli kui see maasu üritas pukitada. Selline imelik pehme põnts tuli. Põhimõtteliselt kui me poleks seisnud, siis ma poleks arugi saanud, et ta midagi tegi :)
Traavis väga, väga kürge samm. Aga temaga on tunduvalt harjumispärasem kui Laavaga (Y). Ja me tegime 1 ovaali trenni jooksul. Pööramine kipub keerukas asi olema.
Viskasin hobused välja ja kodu minek.


(15. juuni)

Laava oli täna ülimalt hea. Esimest korda tundis mingit õhkõrna kontakti meie vahel. Ratsmesse jooksis kergelt ja ei viinud pead kuskile alla kahe esijala vahele. Tagant sai nii konkreetselt liikuma hobuse, et seljas oli mega mugav istuda.
Tegelesin painutamisega. Ma ise ka ei tea miks. Vana harjumus aeg-ajalt sellega sügavamalt tegeleda. Andis väga hea tunde. Voldid, ringid, pöörded olid tasakaalus ja ilusad. Esi-, taga- ega ükski muu ots ei vajaunud kuskile ära. Sirgetel liikutes hoidis ka väga ilusasti sise- või välispainet vastavalt küsimisele. Ahjaa seda kaa, et sirgetel liigub ilusti. Ei ole kuskile vajumisi ega midagi.
Kuna eeltöö oli väga mõnusalt hea ja tugev, siis galopp oli ka täna parem. Muidugi alguses segasin käte jäikusga eest tõusmise ära aga kui mu tähelepanu sellele pöörati siis saime kohe tõste kätte. Liikus sellise hea tempoga ja tuli just eest rohkem kokku kui varem. Seega väga rahul tänasega.

Pähkel oli ka parem. Kõigepealt sai tema ka endale uue sadula, mis on tegelikult Arti vana ja tema vana valtrapi ka. Et kui oleks oma valajd pannud, siis ei oleks vennad vist päris ühte nägu olnud :D
Trennis oli edasi ajamine ikka vajalik, aga mingiteks ajavahemikeks piisas lihtsalt toetavast säärest.
Mulle avaldas muljet meie ovaalide vaikne muundumine ringideks ja see, et ta hakkas sääre ja ratsme pööramisõtetele pihta saama. Lõpuks saime juba teistest hobustest mööda sõita ilma raskusteta ja ringid oli ka juba väiksemad...vaikselt voldi mõõtu :)
Mingi hetk hakkasin Cocoga üleminekuid tegma, sest traavile tõusmised olid rasked. Aga üllatas mind ja hakkas pärast paari esimest sammu-traavi üleminekut suhteliselt kergelt traavile võtma ennast sammus.
Mis veel meeldis, et peatuste ajal hakkas peaasend vaikselt mdalamaks minema, mis on väiek algus juba.

Hobused karjamaadele ja kodu minek :)

Väsinud.

Nüüd on mingisugune lühem pausikene sisse jäänud tänau Euroopas ringi rändamisele.

Laava, jumal tänatud, on kolinud varsamärade juurde, mille tulemusena ei vütnud toomine kaua aega.
Selleasemel ma ikka ronisin kõige, kõige tagumisele karjamaale, sest aitasin Keal Eiket sisse tassida.

Trenniga ideid ei olnud. Meil on sellised natukene konkrteetsemad ebakõlad, mis tegelikult jäid silma juba esimene kord ja millele tuleks mõtlema hakata (haah see oli alles kolmas trenn!).
Esimene suur keeruline asi on kontakt eest. Sääretaga saab hobuse ratsmesse ja sellega korras, aga ma tahaks nagu eest kindlamat kontakti. Mitte, et ratse peaaegu löndib ja tema on asjaga rahul. Siis ta kipub küll ratsmes liikuma aga pea kaob vaikselt kahe esijala vahele. Kui ma aga eest kontakti tugevamaks võtan hakkab hobune rahmeldama. Väga kindlalt tegin alguses (esimene kord) selgeks, et temaga vaja sada viiskümmend korda pehmemalt võtta eest kui Artemsiega, aga liig on liig. Trenni lõpuks toimisime selles osas päri korralikult. Põhiliselt kasutasin ainult tagant peale sõitmist ja ei andnud võimalust eest rahmeldada. Pidevalt tegevust (üleminekud, voldid, peatused) ja iga hobune toimib :)
Teine probleem on arvamus, et iga sammule võtt tähendab automaatselt vaba ratset. Sellele kulus kokku 10 minutit traav-samm üleminekuid. Harjus kenasti ja tuli edaspidi ratsmele konkreetselt järgi, mitte ei hakanud ette tõmbama pead enne kui mina ratset anna.
Peatused on rasked täpselt sama kontakti pärast. Kui hoian tugemalt nii säärega kui eest kontakti, hakkab pärast 5 sekundit mõtlema, et tahan taanamist. kui sääre kotakt jääb samaks, aga eest peaaegu ära anda tuleb ratsme ette ja läheb tasakaalust välja. Seda harjutasime tasapisi ja vaikselt, et leiaksime mülemad just eest selle ühise tasakaalu, mille korral kontakt säilib koos hobuse asendiga. Pikk aga tulemust andev tegevus.
Galopi ajaks olin ise väga väsinud ja lasin tõstetel keha käest ära, mis tähendab, et ta ei saanud aru, kummast jalast ma parajasti küsin. Seetõttu ei tulnud ka jalavahetused eriti korralikud. Muidu liikus tempokalt, ehk isegi tiba kiiremini kui tahtnud oleksin.

Pärast tegime esimesed kabjad ära õues. Kõikus natukene, aga muidu korralik. Tagasi karjamaale.
Paleed hoidsin ka kapjade tegemise ajal ja tema oli sitanikerdis. Hüppas, taidles ja laamendas. Tema ka tagasi karjamaale pluss viisin veel õhtul Odüsseia ka ära.

Kea ja Arti

Kea ja Artemis.
Nende esimesed võistlused koos. Koos olid vähe treeninud, aga mina jäin mülemaga rahule.