7.detsember - Kase talu..

Aga peaks olema jah Kase talu kui usaldada Mellut, kes usaldab mingit kohalikku külanaist :)

Hobused olid meie saabudes väljas, mis omakorda tähendas, et Maarja oli oodatust varem koju tulnud.
Ja boksid ei olnud üldse enam hullumaja, mis tähendas, et viskasime nelja boksi kõigest 20 minutit tühjaks. Ei naeraks :D Heinad sai ka kiiresti sisse. Vaatasime veel Karmeelia jala üle. Lonkab esimest paremat. Õnneks mitte õlast. Järgmine nädal tuleb sepp ja kõik neli saavad oma sussid kenasti korda. Karmeelial on päris halvast murdunud ka just see esimene parem, et ka sellest võib olla.
Annu ja Rudy saime ka veel sisse ja Geisha oli roninud otseloomulikult tagumisele karjamaale ja passis seal, seni kuni me Melluga järgi ronisime talle.
Möllasime seal sees: sisaldas söömist ja niisama mässamist. Ja kuskil seitse läbi hakkasime Tartu poole sõitma.

4.detsember - muutused

Sain üle mingi aja hobuse selga taaskord.

Aga esimene asi, mida mainida oleks hoopis see, et Laavaga lõpetame omavahel nüüd ära. Oli tore. Tõesti oli ja ma arvan, et seniajani parim võistlushobune, kes mul all olnud on, aga seda "tunnet" ei olnud temaga kunagi. Ehk juhtub, et enne, kui see tüdruk omale uue kodu saab, õnnestub mul temaga veel mõni start teha, aga hetkel jääme sõpradeks. Otsus tuli minu enda poolt. Loodame, et nii on kõigile parem.

Uuendama hakkan loodetavasti suvist sõprust. Grenadaga sõitsin täna. Temas on palju rohkem, kui ma ise leida oskaks, aga ta meeldib mulle. Ehk on asi lihtsalt selles, et me "vana kooli naised". Ehk tunnen ise, et on vaja vaheldust noortest ja rohelistest, vajadus tunda ennast turvalisena ja olla ise jälle õppija rollis. Gre oskab meeltult palju ja enne Ifi ratsastust oleks tõesti tore kui ma nüüd suudaksin ennast jälle korralikult kokku võtta.
Trenn ise oli hea. Galopis läks üle käte. Pole pikalt sõitnud mära.

Ifi võtsin veidikeseks kordele. Oleks tahtnud pikemalt teha, aga Etu pidi ruttu koju minema, seega kuskil 10 minutit jälle. Aksepteeris külgratsmeid korralikult. Suulise suhtes ei näianud ka nii suurt vastumeelsust. Uskuge mind - sellest loomast tuleb veel hobune ja mitte väike :)

3. detsember

Kõigepealt ma luban käsi südamel, et ma jõuan see nädalavahetus Kobratule. Muidu lähevad asjad liiga käest ära.

Aga andsin Mellule trenni Karmeeliaga. Mitte midagi erilist minu poolt. Hobune näitas väga selgelt välja, et parema meelega istuks ta kuskil mujal kui trennis. Lõpuks sai asja. Mellu oli täitsa hää.

Geisha panime krodele. Õigemini...ei tea. Alguses oli lootus, et äkki funkab. Mina olin kuri piitsatädi ja Mellu rippus sõna otseses mõttes korde otsas, et teda minema ei veetaks. As ei olnudki niivõrd selles, et ta tahtis ära minna, vaid selles, et iga kord kui piits liigutas proovis Geish korderingi suurendada. Samas liikus ikka. Mitte midagi sellist katastroofiliselt hullu ei olnud. Külm ehk ainult.
Ja peale seda tõime viimased kaks ka õue (Annu, Rudy) ja bokse tegema ja heina tassime jne. As usual. Päris pikaks venis see asi. Max sai paukude pärast närvivapustuse. Hobused sisse ja natukene askeldamist ja siis tuli Maarja, tegi koll, koll ja Liisil oli hirmus jube. Rääkisime pikalt ja kodupoole sõit. Uue nädala alguses siis jälle :) Nädalavahetusel teeb Mellu.
Tundub, et Geishal võivad hambad vahetuda. Aga vaktsiinid värgid särgid on vaja ära teha. Viimane oli....ammu....

Hobuseomaniku mureteekonna algus

Ehk siis alustasime Melluga kella kolme ajal teed tallipoole.
Varsti rutiiniks saav päevaplaan: hein koplisse, hobused välja, boksid tühjaks, uus saepuru alla, veevahetus, hein sisse (pluss oder ja graanulid, mille täna andis Maarja), hobused sisse. Kõik see jantimine võtab kuskil kolm tundi aega. Vähemalt on ringi vehkides soe olla. Tagajärjeks on palavikus Mellu ja haige kurguga Liis ning neli õnnelikku puhta boksi ja söögiga hobust.

Aga mureprobleem on ikka Geisha, kes tahaks seppa näha lähiajal ja tegelikult tahaks veterinaari külaskäiku ka. Märaplikal vaja suhu vaadata. Söömine ei lähe väga edukalt. Võib ju olla, et lihtsalt pole kõht nii tühi ja sööb vähem, aga kuidagi ei taha uskuda. Pigem karta kui kahetseda. Ja ussirohud ja muud jamad tuleb ka meil ära teha. Ja kes need muud maksavad kui mina ja Mellu. Oh seda õnne ja rõõmu kui sul on oma hobune. Soovitan soojalt enne ostu kaaluda seda asja vähemalt sama kaua kui meie.

Tänan, et meie jaoks alati olemas olid...

Nyt olen vapaa, ja mukana tuulen

saan kulkea rannoilla ajattomuuden.

Olen kimallus tähden, olen pilven lento,

olen kasteisen aamun pisara hento.

En olen poissa vaan luoksenne saavun

mukana jokaisen nousevan aamun.

Ja jokaisen tummuvan illan myötä

toivotan teillä hyvää yötä.

Meie pisike uhkus.

Kadi, Indrek, Jaak - minu kaastunne suure sõbra kaotuse puhul

Marta - minu kaastunne oma esimese õige hobuse lahkumise tõttu.

Ma tänan, et andsite mulle võimaluse õppida tundma üht kalleimat sõpra.

Amadeus - Veebruar 1997 - November 2010

Andke andeks, et ma täna enam kuskile ei jõudnud. Aga Ami oli ka minule kui pereliige.

Lumega väljas (Vorbuse)

Melluga ikka jälle tallipoole.
Geisha ja Karmeelia lasime kahekesi esimestena välja. Karmeelial oli absoluutselt savi, et võõras hobune ja nii. Juba kaks päeva kõrvalboksis istunud. Vahet ju pole. Natukene liigutasid ennast, aga mitte väga aktiivselt.
Järgmine oli Rudy. Siis sai juba jooksusamme näha. Karmeelia tunnistas esimest kroda oma varssa. Pooleteise aastane juba küll. Igatahes tegi Geishale nägusid.
Annu oli viimane ja tema pani küll padavai G. juurde. Natukene jooksid. Siis jäi G. üksi seisma.
Kui bokse hakkasime tegema siis igakord kui käruga välja sõitsime olid hobused asendit muutnud. Siiberdasid heinahunnikute vahet ja olid niisama ägedad. Karmeelia ja Geisha suutsid isegi koos ühest hunnikust süüa ja Annul ei olnud tema vastu seni midagi, kuni Geish talle otseselt küljealla ei roninud.
Nelja boksiga läks suhteliselt kiirelt + pluss uus allapanu ja hein ja oder jne. Lõpuks tõime sisse. Natukene mässaid seal ja Geish jooksis eemale. Aga läks Mellule vasti kenasti. Karmeelia esimesena siis G ja lõpuks Rudy, Annu. Loomad päris rahul siiski, et välja said üle kahe päeva. Liikuma. Nüüd hakkavadki käima päeval. Tundub, et ei tule probleeme uue hobusega seal.

Homme Iffu juurde :) Aga ta on ikkagi armas veel ja hetkel see kõige nunnum :D

Jap. All is good!

Peale kooli käsime Melluga Vorbusel.
Geisha boks sai ära tehtud (M. poolt). Teised olid enda omades paraja segaduse saavutanud. Homme need kolm siis tühjaks ja uus saepuru alla. Homme saavad nad välja ka. Idee oleks, et alguses Geisha koos Karmeeliaga. Nad nüüd boksides kõrvuti seisnud. Ja siis alles laseme Annu ja Rudy ka sinna. Hobustele heiand sisse.
Istusime ja jõllitasime mära. Nagu kaks hullumeelset seal boksis. Vaatasime ja arutasime ja päris mõistlikku juttu ajasime. Sussid tahavad tegemist. Erinevate hirmudega tuleb tegelema hakata - eks ta hakkab harjuma vast ka vaikselt uute olud ja hobustega. Mellu peab endale plaani paika panema, et millal ja kuidas temaga tegema hakkab seal, aga sellega on veel aega. Laps kohaneb ja õpib.
Et siis mina olen Iffuga ja Mel Geishaga - oleks ju tore. Sest siis ei sõida me vast ajusid ka sodiks. Suht korraga nad sadulasse lähevad. Saame oma muresid kurta Melluga ja niisama lahedad olla.

Aga homme, homme.