Ehk siis alustasime Melluga kella kolme ajal teed tallipoole.
Varsti rutiiniks saav päevaplaan: hein koplisse, hobused välja, boksid tühjaks, uus saepuru alla, veevahetus, hein sisse (pluss oder ja graanulid, mille täna andis Maarja), hobused sisse. Kõik see jantimine võtab kuskil kolm tundi aega. Vähemalt on ringi vehkides soe olla. Tagajärjeks on palavikus Mellu ja haige kurguga Liis ning neli õnnelikku puhta boksi ja söögiga hobust.
Aga mureprobleem on ikka Geisha, kes tahaks seppa näha lähiajal ja tegelikult tahaks veterinaari külaskäiku ka. Märaplikal vaja suhu vaadata. Söömine ei lähe väga edukalt. Võib ju olla, et lihtsalt pole kõht nii tühi ja sööb vähem, aga kuidagi ei taha uskuda. Pigem karta kui kahetseda. Ja ussirohud ja muud jamad tuleb ka meil ära teha. Ja kes need muud maksavad kui mina ja Mellu. Oh seda õnne ja rõõmu kui sul on oma hobune. Soovitan soojalt enne ostu kaaluda seda asja vähemalt sama kaua kui meie.
No comments:
Post a Comment