If you want to be happy, be!

19.11.10

Käisin Vobusel Mellule trenni andmas.
L: Kas sul on harjutus meeles?
M: Jah peatused ja poolsamm.
L: O.o ?!?
Tegelikult ei olnud üldse nii hull. Kui Mellu rääkis, mis pobleemid tal on ja appi kutsus, siis tekkis küll tunne, et maast ma seal ei oska midagi öelda talle. Tegelikult oli hobune väga koostöövalmis ja mõlemad said omavahel kenasti hakkama. Tore oli vaadata, et hobune puristas kenasti trenni ajal ja poolpeatused tulid välja. Arvan, et tänu nedele keskendus Mellule ka kenasti ja ootas ise märguandeid. Jalutasin lõpus natuke seljas. Säärt aksepteeis hästi, et seal küll pobleemi ei ole neil. Hea hobuse saab kui nüüd tenni teeb korralikult.


20.11.10

Mina, Plika ja If oleme kõik kolm nädalat nüüd puhata saanud. Südame tegi soojaks kui mõlemad hobused karjamaal vastu kõndisid. Armas.
Laava aksepteeris mind seljas väga kenasti. Tahtsin hästi vabalt liikuda lasta tal alguses, et tunneksin ennast kindlamalt, kaoks ära see kramp ja hobune saaks ise ka lõdvestama hakata korralikult. Rütmiga tundsin, et on endal probleeme.
Teise traavi ajal sõitsime neljakesi väikse ovaali peal. Nurgad kenasti välja ja hobune elavalt liikuma. Ringa ütles, et liigub kenasti, aga siis mingi koha peal vajub täitsa ära. Üritasin siis elavama hoida teda seal. Edasi tegime sääe eest astumist samms-traavis. Sammus oli nõrgem, sest tagumikku ei suutnud kõik korrad hoida. Traavis saime päris kenasti hakkama. Natukene loid on. Rohkem särtsu tahaks näha. Ringa arvataes paremale oli ilusam ja ise tundus ka selajst nii. Tegime veel traavis poolikuid serpantiine, et harjutada tasakaalu vahetamsit. Paindega polnud Laaval pobleeme, aga tasakaaluga natukene kõikusime. Trenni lõpus lõdvestas ennast kenasti ette-alla. Selle kohta, et me mõlemad seisnud oleme on väga korras asjad. Isegi säga palju ümaramaks pole läinud.

Iffu oli esimest koda külgratsmetega. Kargas ja möllas ja mässas päris kõvasti. Kokku tegime ainult vasakut pidi 10-12 minutit. Siis kui ta asjaga juba ära harjus lasin veel paar minutit liikuda ja lõpetasime ära. Esimese korra kohta ei oska öelda, kas oli hea või ei. Ma tean, et ta ei salli absoluutselt suulist. Seni kuni suulisi suus ei ole on hobune tõeline kaisukaru. Vahepeal oli ta täitsa harjunud nendega, aga eks see võtab meil nüüd jälle aega ja kannatust.
Ta on suutndu ennast ka suhteliselt mustaks teha. Paari korraga peaks need korbad kõhupealt maha saama. Palju ei ole, aga piisavalt tööd teha sellega.