Kahvõistlus

Pikalt ei kirjuta. Jõudu pole :(

30.10.10

Skeem. Närvid andsid alla. Hoidsin tüdrukut tohutult tagasi. Impulss oli olematu. Kogu skeemis leidsin ise ühe hea asja (ka kohtunike arvates oli see 1 asi õnnestunud) - vaba samm. Laava oli minu ebakindlusest tavalisest veel rohkem häiritud ja ühesõnaga oli asi meeletult kole. 50+ midagi protsenti. Masendust ei ole. Enda süü siiski. Mis halvasti see uuesti. Tuleb lihtsalt hakata tegema endaga meeletut tööd. Plika sõidab liiga sügavalt (panen tagasivõtmise arvele).

31.10.10.

Parkuuris 4kp. Tõrge. Takistusel, mida arvasin ise, et hakkab vaatama, sest valgus mõlemale otse silma. Jäigi vaatama. Tahtis kohapealt üle minna. Ei lase. Ei meeldi selline asi. Uuesti tulles ei kõhelnud hetkegi. Kenasti üle. Ülejäänud parkuur oli lausa hea. No tõesti suutsin rahulik olla.
Soojendusel kaks korda maaühendus. Hobune, kes never ever ei tõrgu ja tegelikult ilma minuta olekski mitte tõrkunud. Läksin ette, tasakaal kadus mõlemal ära ja alt poleks ta elades seda päästa suutnud. Pea ees liiva. Siis ei olnud midagi. Teine kord sama asi, aga natukene leebem kukkumine. Arvestades, et me pärast seda parkuuri korralikult sõitsime, siis hüppamine on veres loomal. Kea tõmbad midagi maha?!? Vist jah. Aga nemad ka tublid.



Kolmapäeval uuesti arsti juurde. Täna ei suutnud parem pool peaaegu üldse enam midagi teha. Koolimajas oli piin juba ust lahti hoida, füüsilselt ei jõua. Kirjandi sain suure surmaga kirjutatud. Valuvaigistid on suured sõbrad. Esimese hetkega öeldi (eile), et peapõrutus (tugev!) ja parema poole lihased meeletult pinges kukkumisest. Seljaga pidi ka mingi pisike jama olema. Täna läks valu ära alaseljast (ehk on valuvaigistitest). Paar päeva tuleb vältida füüsilist koormust. Koguaeg meeletu uni. Sellisest kukkumisest on ikka päris, päris pikk aeg möödas...