Now this is not the end. It is not even the beginning of the end. But it is, perhaps, the end of the beginning.

13, 14 ja 15 jaanuar

If sai kolm päeva järjest trenni. Reedel oli väga ettevaatlik ja ei avaldanud soovi aktiivselt liikuda. Samas toimis mõnusalt ja kui edasi sõita siis oli üsna mõnud seljas.
Eile olid närvid täitsa läbi, sest mingi hetk jäeti ta platsile üksi ja pisikesed lapsed kelgutasid talli ees. Tema kiituseks tuleb öelda, et pidas ennast väga korrektselt üleval. Minema ei jooksnud. Veidi krampi tõmbas ennast kui sahinad liiga hirmutavaks muutusid. Proovisime ette-alla lõdevstamsiega tegeleda traavis. Seda väge ei tulnud. Küll aga oli väga hea tempo ja hästi pehme eest.
Täna oli hobune täpselt nii hea angu peab. Kõik klappis ja eks tal endal oli ka parem olla kui ma pidevalt ei "vingu" tal seljas. Vabaduse tunne tekkis kui poni kelkude peale Kertuga sõda pidas, samas ei jooksnud ta kuskile ja rahu saabus väga kiiresti. Mis mulle tõsisiselt meeldis oli see, et ta liikus väga kenasti vabalt ratsmes ja lasi painet vahetada, ilma et vahepeal sirgel ennast krampi tõmbaks. Sääre eest astumine oli väga mõnusa ja aktiivse sammuga. Hobune püsis ilusasti sirge ja lasi kenasti ennetada oma tagumiku vajumist. Galoppi tõusis vasakule väga kenasti ja sääre märguande peale. Paremale tahtis natukene tugevamat märgannet. Liikus veidikene liiga enesekindlalt. Lootis vist, et kui on veidi libedam siis küll ma ta püsti hoian. Aga liikus kenasti ja vasakule ei tundnud enam seda rasket esotsal istumist nagu varem kippus olema. Super!

Kamfora oli minul viimast korda kordel. Kelgutajad olid temale küll väga konkreetsed karud. Ma polnud teda praktiliselt korralikult kordele saanud kui tema oma õhuhüppe tegi ja esijalad enam soliidset maapinda ei leidnud ning mära külje maha keeras. Üsna ehmatavalt meie mõlema jaoks. Tuli püsti. Paar korda astus vasaku tagumisega naljakalt aga toibus ja edasi vaatas ise ka, et ega see jalgealune väga jooksmist soodustav ei ole. Pikalt tegime sammu ja vahele 2-3 ringi suhteliselt rahulikku traavi. Kui vanem õde Kadee puhisedes paltsile tuli siis muidugi tegi järgi aga saime üsna elusalt tagasi talli mindud.

Ja hetkel jääb siis eelviimaseks postituseks siia blogisse...

*In the End, we will remember not the words of our enemies,
but the silence of our friends.*

*If võtts leiva koos sõrmedega...*

(pildid: Helina)