Võistluste pildid

Siit see siis algas... 1.

Pööre

Pööre

2. maandumine

3. okser

4. okser - minu lennuk :)

5.

6.

kadunud 7. - tuli maha

8. - tõus (väga ebatasakaalus)

8. - maandumine

Tegelikult oleme me VÄGA rahul endaga :)

Suured tänud neile, kes meid toetasid (A)

Võite olla pettunud, kui teil ebaõnnestub, aga olete igaveseks maha kantud, kui te ei üritagi!

Esimesed võistlused....

2. nov.

Esimese sammu traavi sõitsin mina, edasi Kristel. Kui arvestada seda, et ma olin taaskord nädalase pausi teinud, oli asi täiesti rahuldav. Natuke norida võiks asjaga, aga jah.

3. nov.

Hommikune äratus kell 7.00...voodist roomasime välja natuke enne kaheksat. Hobune puhtaks ja varustus kontrollida + Alina saapad ja kaska kuskilt tarvis üles leida. Kristel tuli kaheksa läbi natuke. Plettima ei hakanud hobust. Mingi patsi tegin, aga see lagunes treikus laiali pärast :)

Ja siis õudusunenägu aka. Poisid treikupeale. Vinnalit hakkasime enne panema, kuna ta varem käinud. ERROR!! Ühesõnaga ei läinud ta kuskile. Nu jah, võtsin Artemise. Ma ei tea mida ma ootasin tegelikult. Paari püsti ajamist ja minema jooksmist ehk?!? Tegelikult seisis ta lihtsalt paigal silamd suured ja sõõrmed laiali. Ega ma kardaks kah. Aga pole midagi teha, kui ei saanud treilerit enne talli ette tuua :S Igatahes ära ei jooksnud ja küünaldamine jäi kah ära. Lasin Kristelil mingi hetk ise käkõrval olla ja võtsime Aivega kätest kinni ning mingi hetk lükkasime sisse hobuse. Värises nagu haavaleht. Ma jäin ise sisse selleks ajaks, kui nad Vinnalit peale panid. Artemis oleks treiku maatasa lõhkunud muidu vist. Laulsin talle seal (rahustasin enda närve rohkem ma oletan). Vinnal kah peal ja sõit võis alata.

Kristeli isa on SUPER!!! autojuht. Mega rahulik ja stabiilne sõit oli. Kohale jõudes Vinnal enne maha ja siis Artemis. Taaskorde probleem, kuna ta kartis jubedalt tagurdada välja. Kuna ma ei hakka jõuga tirima tegema seal asju siis ta keeras ennast järsku ringi ja kalpsas maha. See nüüd küll hea ei olnud. Veel üllatusi: hobune oli täiesti kuiv. Kardsin jubedalt, et närvitseb märjaks ennast aga ei midagi.

Hobune oli kohapeal kah väga rahulik. Teised jooksid parkuuri õppima ja ma jalutasin poisiga seal. Vinnal kah kohe kõrval, eks ikka hea julge olla. Vahepeal jooksis Eku niisama rõõmaslt ringi ;p Jamaks läks siis kui Alina ja Vinnal soojendama läksid ja Artemis kaugemale üksi pidid jääma. Kui lähemale läksin jalutama siis hakkas teiste hobustega suhtlema ja tallus mu varba otsas (see on nüüd suur, sinine ja paistes).

Kristel selga ja soojendus. Hüpetel alguses tõmbas mööda paar korda :( Muidu 60-70 tuli kolma puhast sõitu. Alina-Vinnal Kertu-Vinnal Kristel-Artemis.

80-90 ei olnud nii raske kui ma oletanud olin. Paar pööret valmistasid natuke muret aga nendel oli aega valmistuda ja hobune enne takistust otsesks saada.

Soojendusel väga hea. Liikus pehmelt ja kindlalt, hüppas nagu lennik (Y). Ühesõnaga ainutl näita takistust.

Platsile minnes oli aia ääres ebakindel. Ainuke takistus, milles ise natuke kahtlesin oli esimene (latt + all kinnine aed). Kõikidest teistest oleks pidanud teoorias üle saama. Eks me siis rakendasime seda praktikasse. Esimene oli väga ilus. Mitte mingit mõtet mööda tõmmata. Puhas ja korralik hüpe. Teine lataed ilus, kolmanda okseri ees kahtlesin ise sammudes aga tuli ilus. Neljas okser jäi väga väikese pöörde peale (nurgast paremale kohe takistus). Oleks tahtnud enne natuke rohkem kokku võtta, aga ilus oli jälle. Viies, kuues kah ilus (ma tean jah, et ilus,ilus,ilus;D). Seitsmes...kus kurat see seitsmes takistus on?!?! Ühesõnaga parkuur läks totaalselt meelest ära. Sõitsin üle jälje (läheb tõrke alla). Ise liiga ebakindel natuke susserdasin, alla tuli. Kaheksas-kohe pööre vasakule okser-sammud klappisid väga hästi ja taaskord ilus. Üheksas...ok kaudnud jälle :(. Seal siis langesime välja.

Kokkuvõttes: mitte ühtegi tõrget, mööda jooksmist, kahtlemist. Ilusad kindlad hüpped, SUPER mõnus hobune. Mina olen rahul 100%!!!

Tagasi minnes ei tahtnud nad enam nii hästi peale minna, aga lõpuks saime :) Talli sõit ja puhkama.

4. nov.

Sadulata 30 minutit ratsa. Palju ei teinud. Säärte peale harjutusi. Üksi olime ja ilm ei olnud ka hea. Pärast kolisime soopeale ennast :)

Minul varvas katki ja ei tea millal jälle Artemise juurde saab :(

Filmist Loojangule vastu...

Kuidas nõnda lihtsalt keerad selja.

Sellele, kes sinule on truu.

Sellele, kes sinuta ei oska.

Ja kes ei taha olla keegi muu.

Kuidas nõnda lihtsalt, lihtsalt lähed.

Ta on ju sinu enda kätetöö.

Ta ei taha palju, tahab vähe.

Ta tahab sooja kui on külm ja öö.

Ta ei taha palju, tahab vähe.

Ta tahab olla sõber lõpuni.

Ja sina nõnda lihtsalt, lihtsalt lähed.

Ja ise ka ei tea, miks teed vist nii.

Kuidas nõnda lihtsalt keerad selja.

Kõigele, mis iial hoidnud sind.

Kas pole aeg, et vahetada pooled.

Algul sina mind, siis mina sind.

Tead ju küll, et kõik need veidrad lelud.

Mis meelitavad eemale sind tast.

On peagi tolm ja igavesel elul.

On oma väike saladuste kast.

Kui lähed nüüd siis enne sa ei peatu.

Kui kelle on teinud oma karmi töö.

Siis otsida võid jalutuks või peatuks.

Siis saabub pimedus ja saabub öö.

Kuidas nõnda lihtsalt keerad selja.

Sellele, kes sinule on truu.

Sellele, kes sinuta ei oska.

Ja kes ei taha olla keegi muu.

Jaan Tätte

Ma olen täielik idioot...

Ma ise ka ei usu kui loll ja nõme inimene ma ikka olen :S



Algas kõik esmaspäeval kui hobune oli SUPER!!! Ühesõnaga painutas ja lõdvestas ja ah lihtsalt nii hea oli. Pidevalt tuletasin endale meelde, et ma teda suust ei näpiks nii palju ja oh ma ei tea. Nii super lihtsalt. Ma ei tea kust see tuli. Ma lihtsalt mõtlesin ja mõtlesin ja mõtlesin ja siis proovisn kogu selle mõtlemise sõidu sisse ka panna ja toimis! Saate aru ma ei oska kirjeldada seda tunnet, millega ma trenni lõpetasin. Ta oli nii üli hea ja mõnus ja pehme ja kõike. Voldid oli ümmargused, traav oli ühtalne, painded oli parajad, taguots töötas ja ei vajunud ära kuskile poole. Ja kõige, kõige parem oli, et me peaaegu, PEAAEGU saime koondama galopis. Ta oli niiiiii üli mõnus ja rahulik, et hakka või nutma lausa. Ma mõtlesin, et kui poiss oleks koguaeg selline siis ma sulaks öra lihtsalt :) Peki on ka maha sõitnud enam vähem.

Teisipäeval puhkas ja kolmapäeval tegime kordet sedelga ja külgratsmetega. Väga hea oli. Ise nägin ka siis hobuse liikumist. Mulle nii meeldis, kuidas ta tagakehaga töötas. Hästi elavalt ja kindlalt. Nagu appi!!! Ma ei taha, et ma nüüd jälle asja võssa keeraks.

Ja ma ikka tegin seda :S Neljapäeval pidime hüppama. Ja kõik oli nii paha. Ma lihtsalt segasin teda nii palju. Ta oli eest kange ja toetas kätele. Ei tulnud kontaktile järele ei lõdvestamisel, ega siis kui ratsest lühendasin. Paremale säärele töötas totaalselst vastu (loe: mina töötasin säärega hobusele vastu tegelikult). Painded oli peaaegu olematud. Ma olin lõpuks nii lootusetus olukorras, et võtsin hobuse sammu ja mõtlesin, et ei. Aitab, ma enam ei suuda. Ja siinkohal ma tõesti tänan Ringat, et ta sellel hetkel olemas oli. Lasi mul sammus alguses rohkem töötada panietega. Esimene asi, et ei viinud pööretel, voltidel välimist säärt tahapoole ja hobune ei saanudki painutada ennast, kuna mina lammas ei andnud korrektset märguannet. Kohe kui selle paika sai oli sammus okei. Traavis sama asi. Aga seal vajusin ülakehaga natuke ette ja tõmbasin õlad krampi. No mida see hobune siis peaks veel tegema kui mingi tainas tal seljas nagu puupakk istub. Huhh kaua nägime vaeva aga asja sai (minust). Hobune paranes ka tunduvalt, aga ega tema polnud ju süüdi minu vigades.

Riskisime peale kaalumist ikka hüpata natuke. Jaa tõmbas 2x stagettidest mööda. Jäi klaase vahtima talli juures ja ma lihtsalt LASIN ta oma lambamõistusega mööda. Teiselt poolt tulles oli 5+. Kui uuesti talli poole tulime läks iluasasti üle. Ma olen koba lihtsalt. Parkuuri ajal pingutas Artemis endast viimase välja, et mind välja päästa. Õnnestus isegi. Ainult suurel ristil (keskelt oma 70-80 cm) oli raskusi, kuna ta ise hüppas esimest korda. Kitsas ja kõrge=hobune kokku. Ja mina ikka lasen tal tempoga minna. Kammooon nooh :s Kolmandal katsel ikka koondasin ja siis läks iluasti üle.
Teist korda oli parkuur parem kuna tegime vahepeal natuke sammu ja ma ise suutisn mõelda, et mida ma üldse teen seal seljas. Kast oli kõige parem üldse, kuna ma tundsin kuidas poiss lendas ja väga hästi klappisid sammud. Muidu oli taaskordne tõestus kui sitasti ma ikka alt välja tulen. Hobune päästis 110% välja. Valge aiaga okseril jäi ise kudagi istuma ja siis kukkus tagajalgadega latti sisse.
Päeva positiivne asi: andis ise VABATAHTLIKULT musta esimest jalga :)

Praegu on tunne, et ma ei taha. Kõik oli nii võimatult hea ja siis selline langus. Nüüd ma jälle mõtlen ja mõtlen. Asi on siiski minus. Hobune on lihtaslt nii võimatult tubli, et lihtsalt jubeee.

Aga mõtlemine on ikkagi kasulik. Mulle hakkasid tohutult meeldima J. Tätte laulu sõnad

Kas pole aeg, et vahetada pooled.

Algul sina mind, siis mina sind.

See on kuidagi nii meielik. Algul õpetasin mina Artemist...ja nüüd õpetab Artemis mind. Samas aga õpime me kogu selle aja teineteiselt. Ma lihtsalt mõtlen, et ma ei oska enam ilma temata. See kõik on nii raske...

My perfect boy

Võtan asja jälle kokku siis :)



Ühseõnaga vahepeal on jubeee palju tööd tehtud hobusega. See nädal siis kokku 4 trenni + esmaspäeval korde või kui viitsin siis ronin selga kah talle. Jalg sai korda ja kohe pidid tulema uus jama. Tähendab tagumisel mõlemal valgel prei algmed. Õnneks saime vara jaole ja rohud/kreemid asjad ruttu peale. Kuna ma olen selline paanitseja siis panin esimesele valgele ka igaks juhuks. Vaatab kuidas reedeks on. Esmasp saab uuesti kreemitatud, aga teisip jääb vahele, kuna ei jõua talli ja siis kolmapäeval korde ma arvan siis saab jälle keermi. Ühesõnaga midagi kerget kuna neljapäeval hüppab uuesti :)

Ratsastuse poole pealt olen hobusega enam kui rahul. Oleme edukalt üle saanud ratsme taha ronimisest ja kui ta seda siiski trenni ajal teha üritab siis saab kohe välja sõita sealt. Paremale on painded paranenud suure eduga. Harjutasime pande vaheldust (or whatever ma ei oska kirjeldada seda). Ühseõnaga pöördeid parem, vasak, parem, vasak. Alguses tõstis nina enne painde poole vahetamist ikka kõrgele korraks aga täna (pühapäeval) oli juba väga hea. Tempoga pole meil kah enam probleeme. Pole enam pikendusi teinud, kuna ei hakka hobuse pead trennis saja eri asjaga koormama. Kui ma painetega nüüd järgmine nädal 100% rahule jään siis pärast võistlusi võtame asja käsile.

Ahjaa kolmandal läheme Hobunurmele siis. Kristel sõidab kah. Reedel siis hüppasime mõlemad. Hobune oli 5+. Tempo hea, põrkab nagu konn ja ei kolista. Väikestest ei viitsi enam jalgu üle vedada ja korra tuli 50/60 lattaed maha. Esimest kroda hüppsaime siis suurt koledat kasti kah (80/85 koos latiga). Mina pabistasin üle aga no hobune oli üli mega tubli ja super lihtsalt. Ilusasti lendas üle sealt. Parkuuris kah hea. Kristel ütles, et tema jaoks liiga jõuline, aga neil läks ka täitsa hästi.

Vahepeal siis oli ratsastus. Võtsin natuke rahulikumalt, kuna hobune oli öösel tallis sees ja siis üli energiat täis. Aga rahule jäin ikkagi. Niipalju selle kohta, et paremast jalast saime nüüd üle. Ma olen Artiga nii ahrjunud, et kasutan tõstmiseks mõlemat jalga ja siis sellepärast ta paremael oligi nihverdis. Kui tõstan ainult välimise jalaga ja seest toetan õrnalt siis läheb väga ilusasti õigest jalast. Taaskorde tõestus, et asi on puhtalt minus, kuna tema oskab kõike ikka mega hästi.

Täna siis hüppasime uuesti. No täitsa lõpp loom on. Kastist saime kah väga iliusasti üle taaskord. Põrkab nii et vähe pole ja lendab nagu reaktiivlennuk. Tõusval okseril jäin suupeale, kuna no üldse ei tabanud tõuget ära. Õigemini mina oleks pool sammu veel teinud ja kuna Artemis tuleb alt hüper häsiti välja (mida minu kohta ei saa öelda) siis oletasin, et tuleb veel üks samm. Aga lendas kaugelt. Õnneks midagi väga hullu ei olnud ja hobune päästis olukorral. Kastil siis oli meie esimene 100 kah ära :) Artemise jaoks oleks võinud 20 centi veel otsa panna aga mulle vast mitte veel.

*Artemis ja emme (Deli ja Kristiina)*

Friendship ...

Kuidas nõnda lihtsalt keerad selja

sellele, kes sinule on truu.

Sellele, kes sinuta ei oska

ja kes ei taha olla keegi muu.

Jaan Tätte

Ma ei hakka kõiki trenne ükshaaval kirjeldama. Tuleks liiga pikk postitus.

Vahepeal tegime ikka ratsastust rohkem aga sai siis natukene hüppamist ka proovitud. Nüüd oleme otsapidid seal, kus tahaksingi hetkel olla. Tähendab siis seda, et sain siis hobuselt need mõnusad ja pehmed liikumised ka kätte. Lihtsalt nii mõnus oli kui ta üks hetk trennis otsustas, et davai hakkame nüüd korralikult vaeva nägema. Aga siit tuli esimene tähelepanek, nimelt ta on kõvasti parem kui platsil on peale tema vaid 1-2 hobust või kui ta on täiesti üksi. Siis on hobuse tähelepanu 100% minul ja koostöö sujub palju paremini. Varem tekitas üksiolek rohkem probleeme, aga nüüd tunudb, et peab rohkem nii sõitma hakkama. Samas suudan mina ka rohkem Artemisele keskenduda kui meid on vähem. Muidu tuleb jälgida, et pisikesed oma ponidega ette ei jääks (meie neile ette ei sõidaks, kuna nemad siiski alles teevad algust õppimisega) ja kelle juurest tohib lähedalt mööduda, kelle juurest mitte.

Hakkasime nüüd rohkem ratsmesse ka sõitma, kuna hobune töötab rohkem ja ei tõmbu enam pingesse. Probleem seisneb asja juures selles, et iga kord kui säärtega peale hakkan sõitma teeb alguses paar "õmblusmasina" sammu ja alles siis hakkab pehmelt liikuma. Aitas see kui tegime palju üleminekuid ja lõpuks oli täitsa rahuldav juba. Sealt edasi tulid korralikud painded voltidel, pööretel ja ka sirgel joostes (sisepaine). Viimast hakkasime alles õppima ja polnud mingit probleemi. Säär hoidis seest hobuse iluasti rajal. Ja kui välimise sääre vastu panin keeras ilusasti ära. Tubli!

Galopp on ka paranenud selle vähese ajaga. Tõsted näevad iga korraga rohkem tõstete moodi välja. Tagumisi jalgu enam ei kergita, aga stardib kohapealt küll nagu püssikuul. Vahepeal saab tempot ka kontrollida. See ongi nüüd järgmine etapp. Kõvasti on kaasa aidanud see, et ma enne mõtlen kõik enda jaoks valmis ja pärast iga tõstet mõtlen üle, mis läks valesti ja mida peaks parandama. Paremast jalast on väga rakse tõusmine Aretmisele. Tõmbab ennast sekund enne tõstet tugevalt vasakule ratsmele. Viimane kord tuli enne ilusat tõstet 5 ebaõnnestunud katset. See eest sai pärast 2x väga ilusasti ka tõustud. Jalavahetused ka head. Järgmisel korral hakkamegi rohkem vasakule paindeid harjutama, et see asi ka ladusamalt läheks.

Hüpped on nii ja naa. Hobune on väga okei aga ise olen liimist lahti. Lattaial (50cm) lasin hobusel natuke liiga vabalt joosta ja siis tuli sealt ainult üks karglemine. Hüppas küll, aga ega need väga ilusad ei olnud ja käed peaksin ise ka ettepoole viima. Väike takistus küll, aga suurematel hakkan suupeale jääma. Okseril läks asi juba paremini (2x hüppasime 60cm). Viimasel tuli hobune kokku ka kenasti ja siis tuli täitsa tõsiseltvõetav põrge juba.

Pühapäeva hommikul sain kurva uudise kui hobuse sisse tõin ja puhastama hakkasin. Oli esimese vasaku jala kabjapiirde juuest ennast katki teinud. Verd enam ei jooksnud aga haav oli (minu jaoks) suhteliselt suur. Selga ei hakanud minema, tegin kergelt kordet. Ringa pani enne mingit asja peale (ma ausalt ei näinud, mis see oli) ja pärast pesin veega ära ka korralikult haava. Hullu ei olnud midagi, aga soopelae veel ei läinud (hakkan edaspidi hobust 2,5 km tagant tooma) vaid jäi koos Pilguga vanasse koplisse.

Teiste hobustega oli siis ka põgus kokkupuude. Reliifi viisin soopeale (tegelikult seal ei ole otseslt soo aga me nimetame seda nii). Hobune oli väga pinges, elav ja närviline. Käekürval keksis koguaeg. Lõpetasime siiski rahulikult selle teekonna. Kaliifi nägin siis jälle seal. Jube suur pikakoivaline on :) Ja Kasimiriga (Oara selle aastane varss - 8 kuune) jalutasime tallivahel esimest korda (päitsed ja korde). Väga super tubli oli ja täista hästi võttis vastu selle uue asja.

Turning point

Tänase päevaga võib küll rahul olla juba.

Toomist ei hakka kirjeldama, kuna see oli sarnane eilsele :) Aga teepal talli mängisime natuke. Mäluprobleeme hobusel küll ei ole. Natuke kiireks läks ja sabast ei saanudki kõiki takjaid välja enne õue minekut.

Igaks juhuks jalutasin enne platsil ühe ringi käekõrval ja ei olnud mingit probleemi. Selga oli raske saada :) Lihased kanged veel veidike. Sammus siis tuli esimene probleem. Minu jaoks täiesti uudne asi. Nimelt poole platsi peal avastas hobune et oplaa siin on mingi vari. Alguses tahtis kohe ära joosta ja esimese hetkega õnnestus kah. Teise katse ajal olin ise valmis ja siis ajas lihtsalt jalad laiali ja jõllitas. Kõndimine oli võimalik ainult külg ees. Nii me siis sealt lühikeselt sirgelt lahkusime. Hobune jõllitas ja ootas hetke, millal ma säärtega enam nii tugevalt kinni ei hoia. Ja nii ma siis kordasin seda sirget paar korda sammus kuni saime otse mindud. Pingesse tõmbas ikka ja jõllitas terve trenni. Selle kohapealt oleks abi vaja, et kuidas üldse seda varjukartust välja saada või nõuab see lihtsalt harjumist? Aga edasi saime hakkama ja iga ringiga hakkas selles servas pinge ka vaikselt langema.
Esimese traavi ajal oli väga hea elav hobune. Palju, palju volte tegime just minu säärte mõjutamise parandamiseks. Lõpuks saime ilma ratsmekontaktita ka ühe voldi tehtud ilusasti.
Teise traavi tegime täisistakut ja traavilatte. Kuna eile tegime latte sammus siis ei arvanud, et pean enne tutvustama, aga taaskord eeldan liiga palju. Esimese korraga põrutas ikka korralikult mõlemast suure hüppega üle. Siis tulin kaks korda üksikut latti ja proovisime uuesti. Täitsa 5+ oli seekord. Ilusti tõstis jalgu jne. Paar korda oli kolistamist, aga siis oli asi selles, et ei suunanud ise teda ilusasti otse peale.
Galoppi proovisime uuesti siis. Kartsin küll, et rikun ära taaskord selle ilusa asja, aga ei olnud midagi. Võrreldes eilsega oli ikka kõvasti parem.
Alustasime seekord vasakule. Tõste toimus suure tagumiku kergitamisega aga edasi liikus juba täitsa juhitavalt ja normaalselt. Natuke oleks tahtnud aeglasemaks, aga vähemalt ei pukitanud. Pooldeist ringi tegime ja siis tegin lihtsalt mõne tõste veel. Viimane oli siis juba selline, kus ei lajatanudki tagajalgu lakke enam. Siis lõpetasime selle poolega ära. Teisele poole oli raskem aga jälle sama moodi. Korra tõusis valest jalast. Viimane jälle ilus ilma viskamiseta (ma lihtsalt pärast õnnestunud tõstet enam ei teinud). Paar korda ta muidugi kiirendas koos varsaga ja siis loopis ennast eri suundades aga selle apsaka annan andeks.
Lõpus tegime täna antuke traavi ka. Esimese hooga tahtis üli väga jälle galoppi joosta aga rahunes väga ruttu ja siis lõdvestas ennast ilusasti. Jalutamise ajal kah parem kui eile. Üldiselt tubli!