Kuu aega puhkust...

Blogi on tagasi lahtine, sest kuu aja jooksul ei ilmu siia nagunii midagi väga tarka.

Nimelt jõudsin eile Iffu juurde.
Alustades algusest siis karjamaal vaatas kui ilma imet. Kaks nädalat oli minust rahu saanud. Hobune nägi armsalt must välja. Saime puhastamise lõpuks enam-vähem sellesse konditsooni nagu ta nädalaid tagasi oli.
Sadula suhtes oli meisse roninud mingi kahtluseuss, seega esimese hooga astus külg ees minema. Lasin asja seedida vähekene ja teine katse õnnestus.
Olen unustanud mainida, et suulistega paranes meie probleem ka väga kiiresti. Loobusin delta kasutamisest ja hobune harjus väga kiiresti ära. Nüüd otsib kenasti ise juba suulist kui valjaid pähe panen, pea laseb ka alla.
Õues oli loomulikult sada asja vaja vaadata. Kokku olime kuskil 5-7 minutit kordel. Traavis hakkas poiss välja elama oma enargiaülejääke, tõmbas ennast natukene välja, minul oli korde otseloomulikult väga nõmedalt käes ja kokku saime ühe suure jama.

Kristiina võttis hobuse, Rinx andsi mulle telefoni, helistasin isale ja tunnikese hiljem pandi mulle traumas kips.
Parema käe viies sõrm on suht puru, neljandas mõra. Väike sõrm oli täitsa deformeerunud kujul. Kahe näd. pärast on kontroll ja kui ei kasva õigesse asendisse siis saan kruvid näppu.

Mina saan kuu aega puhata ja seedida. Ifi võiks keegi ikkagi liigutada, eks seda näeb.

Olge tublid ja ärge siis kuu ajaga mind päris ära unustage :) Eks ma käin neil külas ja siis kirjutan ikka midagi.

Arti poiss - oma ja hää on ikka kõige tublim!

Ammu pole uudiseid olnud. Nüüd siis saab näha suure sporthobuse etteastet piltide näol.
I can be proud of him! Pisar tuleb silma. Poiss on fantastiliselt tubli!
Suve tahaks...Latet ja Artit tahaks näha. Minu kaks kullakallist. Üks üritab saada edukaks koolisõitjaks ja teine hüppab ikka sama hästi nagu siin. Kui nüüd poni ka veel oma võimeid kuskilt näitaks ja ennast ilmutaks vot siis ma läheks uhkustundest lõhki ikka. Soomalsed on mõlema loomaga super töö teinud!
Pildid on pisikesed, sest Soomlastel on vist väga hea silmanägemine :)

*Suur, tubli, andekas sporthobune oma parimas vormis*

*Pisike krõnks*

*Täitsa vinks-vonks pügatud poiss*

*Pilk, Arti, Igle ja Romulus*

*Romulus, Igle, Pilk, Arti*

*Jaa...sinna ma tahaks...sinna ma sooviks*

"Shoot for the moon. Even if you miss, you'll land among the stars."

Seljaga on hetkel OK. Seega praegu ei ole trennid halvasti mõjunud. Järgmine nädal käin spordiarsti juures ka veel ära. Siis on asi päris selge ja ootame 22. märtsi.

Ilmad on meeletu külmad olnud. Saksas jäi trenn ära, Kobratusse oleks täna saanud, aga kahtlen kõvasti, kas auto oleks üldse nõus olnud minu sinnavedamisega. Proovime homme. I promise!

Reedel juhtus, et nägin Ihaste bussis Annabeli ja siis tuli idee, et käiks ja vaataks ja sõidaks väheke.
Sattusin Tiia kuuesesse trenni. Hobustevalik ei olnud just suur ja lai. Leedi, Riina, Formel, Agra. Teadsin, et Annabel tahab Leedit, poni ma kiusama ei hakka ja Formeliga ma läbi ei saa.
Tere Agra seega!

Olid ajad, kui ta oli hobusemõõtu. Nüüd on täitsa poni, mis poni.
Trennijuurde tulles oli väga mõnus, et kokku kolm inimest. Ruumi oli. Maneežis oli hea soe sõita ka ja hobune toimis üle ootuste normaalselt.
I don't like to be rude aga praegu ma armastan meeletult nii Grenada kui Kaliifi sadualt. No ei olnud mugav. Ei saa öelda, et oleks hull, aga ei sobinud mulle see asi.
Tiiale suured tänud, et ta jaksas möliseda minuga. Õlad taha tüdruk!
Agra oli tõesti hea. Mitte kordagi ei olnud lahkarvamusi - ei jäänud seisma, ei tulnud rajalt sisse kui seal pidi sõitma, püsis säärte vahel. Ei olnud see Agra keda ma mäletan - eks me mõlemad oleme päris palju edasi arenenud. Poolringidel ja voltidel painutas kenasti. Paaril korral jäin ise sisemise ratsmega hoidma ja välimisele liiga vähe rõhku ja siis painutasime natukene üleliia - puhtalt minu viga. Peatustel jäi konkreetsusest puudu. Alguses tulid need lohisevad sammu sammud sisse. Viimasel korral oli aga vahe juba täitsa nähtav - traavist konkreetselt peatusse ja tagasi traavile. Rütmi stabiilusega oli nigelasti. Ise tundsin, et ei ole istakuga piisavalt toeks talle. Lõpupoole kui endal kindalm tunne oli siis sai natukene tagant rohkem peale sõita, aga ratsmesse sõitmisest loobusin - tervik ei olnud see, mis võiks olla ja Grega ei anna võrreldagi. Paar kroda pakkus ise, aga ei hakanud hoidma. Samas oli aktiivne ja hea.
Galopis liigub "poni" väga mõnusalt. Sammud tundusid ntukene lühikesed, aga samas oli rütm ja tempo ja oli hea. Pooringil kenasti reageeris säärtele. Mõlemast jalast tegime galopi sisse mõned hüppemoodi asjad (kuskil 40cm). Hüpe on hea. Samme ei saanud üldse klappima. Iga kord jäi mingi totakas pool sammu ja ajas mind niisama närvi seal. Alguses proovisin, et sõidan alla ja sealt, aga jubedalt ebamugav oli. Paremast jalast läksin kaugemalt ja oli tunduvalt parem mõte.
Võib ju mõelda, et nii väike takistus ja asi (mulle on seda öeldud, seega jah), aga kui juba väikestel ei saa asja klappima ja ei kontrolli ise, kas tahavd alla viia või kaugemalt minna, mis sa siis suurtel tegema hakkad. Lõpuga võis seega rahule jääda. Traav otsa - lõdvetsamisega oli probleeme - paar korda viis pea kergelt madalamaks ja puristas. Sammus parem.
Jalutasime antukene ja jätsin ta tekiga talli.
Üllatavalt mõnus oli. Vanas eas hakkab tü

Ajutiselt kinniseks

Täitsa kinniseks läheb seekord asi. Vähemalt mingiks ajaks.
Ja lugeda saavad vaid valitud inimesed. Täiesti suvalistel, kellest ei tea ei ööd ega mütsi, pole hetkel vaja huvi tunda. Paljusid, kes tahavad lugeda ma tean ja teil pole vaja oma maile siia alla toppida. Fotoalbumisse ja mujale see tekst ei ilmu, need, kes on huvi tundnud, on oma tee siia juba leidnud ja arvatavasti näevad ka seda postitust.
Hiljemalt homsest kirjutan juba valitud inimestele.


(Mellu, Kadi, Kea, Jaana, Inderk - teie mailid mul on ja julgen oletada, et tahate vist edasi ka lugeda)

“When one door closes, another opens;

But we often look so long and so regretfully upon the closed door that we do not see the one which has opened for us"


Ma tänan Kadi, Inderk, Mellu, Em. Teieta ei oleks ma seda valikut teha suutnud.
Kirjutasin täna kirja, et ma ei lähe selleks suveks Iirimaale. Miks? Sest et...

Sest et mul on parimad sõbrad ja parim ema maailmas. Vot sellepärast. Ja lõppude lõpuks...see, mis on suutnud nii kaua oodata...peab vastu veel selle ühe suve!
Tead B. ma ei tea, kas sa enam seda loed, aga ma soovin, et ma oleksin olnud sama tugev kui sina! Võttis ikka aega, enne kui ma kaks ja kaks kokku panin. Ma loodan südamest, et sa leiad selle, mida otsima läksid!

If poiss...see on nüüd siis meie suvi. Kas sa ise ka tead kui suure valiku vastu sa seisid? Aga sa olid sellest üle...sa olid lihtsalt sina. That'll do.

Ja see postitus tuli siia, sest...tunne on õgie. See, mis pidi tehtud saama saigi tehtud.
Ja homme ma lähen vanamutile külla...üle kolme aasta. Oh need vanad head ajad Saksas. Siis kui ma ei pidanud veel valima...


On raske olla täiskasvanute maailmas. Aga ikkagi...Em...ilma sinuta ei oleks ma seda teinud.

Frozen thoughts

Väljas on palju, palju miinust. See nädalavahetus jääb minul nüüd küll vahele. Vaikselt üritan palavikku ka saada - eile lõi korra natukene midagi välja. Täna sitsin kodus.

Aga tegelikult leidsin selle ja tuju läks heaks:)

*If ja Belfast - noorus on üks jube tore aeg*

Piltide autor fotoalbumi kasutaja Omellika1!

"Fear is the highest fence."

Grenadaga sadulatta. Oli kah :) Ei tegelikult kõvasti parem kui eile. Töötasime koos korralikult. Endal oli paar korda ikka tordimaitse täitsa suus. Kurvides kippusin enne hobust minema (dunno kuidas asi nii oli). Saime ikka paika selle asja. Eest oli mõnus pehme - liikus mõnusalt kontaktiga kaasas ja oli hea sõita. Kavalettidel oli hea - sättis ise oma sammud korralikult. Tempoga väga jamama ei pidanud - natrukene vaatasin et me nüüd liiga hoogsalt peale ei sõidaks. Galopis ma ei oska öelda, kas oli hullem kui sadulaga (tempo, pikkus), aga seljas oli üllatavalt kerge olla. Tagasitulles traav oli küll väga üle käte ja lahmis oma jalgadega. Sadulata ei saa kergendades tempot maha kohe. Aga kokkuvõttes väga viis :)

Iffuga läksid asjad natukene nihu. Hirm on üks täitsa kole asi. Eriti kui "pisike" hobune peab üksi "suurt" ja karvast rebasepoissi kartma. Enne selgaminekut juba lippas oranž karvik üle karjamaa kauguste. Nii kui selga tõmbasin jooksis hobune suurte traavisammudega eemale. Ja värisesime terve trenni. Sammu tegime - hobune proovis seljaga vales suunas jäädes traavis minema minna. Ringa jalutas meiega natukene käekõrval. Poiss oli ikka täitsa soss omadega.
Vaikselt saime tehtud mõlemale poole ka suure ringi peal sammu lõpuks. Vahepeal ehmatas If hoopis mind - kergitas oma esiotsa, mis ei ole nüüd üldse kohe tore asi. Midagi katastroofilist ei olnud aga mulle kohe üldse ei meeldinud. Lõpuks tuli kuksil 20-30 minutit sammu ja väga pinges hobust, kes vaikselt hakkas rahunema. Rebane kolis ruunakoplisse ja mina tulin vabatahtlikult alla ära.
Mõlemad hobused jäid ööseks sisse.
Ja seda ka, et Ifful on eilsest nüüd uus sadul, millega sõidab. Täitsa hea on (y)

*Me is not normal..no-no-no*

*Back-on-track*

*^.^*

*Natukene oskame juba midagi*

*Sest et nii ma valinig...*