Frozen thoughts

Väljas on palju, palju miinust. See nädalavahetus jääb minul nüüd küll vahele. Vaikselt üritan palavikku ka saada - eile lõi korra natukene midagi välja. Täna sitsin kodus.

Aga tegelikult leidsin selle ja tuju läks heaks:)

*If ja Belfast - noorus on üks jube tore aeg*

Piltide autor fotoalbumi kasutaja Omellika1!

"Fear is the highest fence."

Grenadaga sadulatta. Oli kah :) Ei tegelikult kõvasti parem kui eile. Töötasime koos korralikult. Endal oli paar korda ikka tordimaitse täitsa suus. Kurvides kippusin enne hobust minema (dunno kuidas asi nii oli). Saime ikka paika selle asja. Eest oli mõnus pehme - liikus mõnusalt kontaktiga kaasas ja oli hea sõita. Kavalettidel oli hea - sättis ise oma sammud korralikult. Tempoga väga jamama ei pidanud - natrukene vaatasin et me nüüd liiga hoogsalt peale ei sõidaks. Galopis ma ei oska öelda, kas oli hullem kui sadulaga (tempo, pikkus), aga seljas oli üllatavalt kerge olla. Tagasitulles traav oli küll väga üle käte ja lahmis oma jalgadega. Sadulata ei saa kergendades tempot maha kohe. Aga kokkuvõttes väga viis :)

Iffuga läksid asjad natukene nihu. Hirm on üks täitsa kole asi. Eriti kui "pisike" hobune peab üksi "suurt" ja karvast rebasepoissi kartma. Enne selgaminekut juba lippas oranž karvik üle karjamaa kauguste. Nii kui selga tõmbasin jooksis hobune suurte traavisammudega eemale. Ja värisesime terve trenni. Sammu tegime - hobune proovis seljaga vales suunas jäädes traavis minema minna. Ringa jalutas meiega natukene käekõrval. Poiss oli ikka täitsa soss omadega.
Vaikselt saime tehtud mõlemale poole ka suure ringi peal sammu lõpuks. Vahepeal ehmatas If hoopis mind - kergitas oma esiotsa, mis ei ole nüüd üldse kohe tore asi. Midagi katastroofilist ei olnud aga mulle kohe üldse ei meeldinud. Lõpuks tuli kuksil 20-30 minutit sammu ja väga pinges hobust, kes vaikselt hakkas rahunema. Rebane kolis ruunakoplisse ja mina tulin vabatahtlikult alla ära.
Mõlemad hobused jäid ööseks sisse.
Ja seda ka, et Ifful on eilsest nüüd uus sadul, millega sõidab. Täitsa hea on (y)

*Me is not normal..no-no-no*

*Back-on-track*

*^.^*

*Natukene oskame juba midagi*

*Sest et nii ma valinig...*

“It is our choices that show what we truly are, far more than our abilities.”

Kahe halva vahel on raske valida?
Proovige kunagi valida kahe hea vahel...teades, et saate neist vaid ühe...
Nii juhutb kui süda tahab üht ja mõistus tahab teist.
Kas ma valin selle, mida ma olen nii pikka aega soovinud ja mille nimel ma oma mõistust pingutan rohkem kui vaja oleks?
Või selle, mis on praegu ja siin käega katsutav...praegu ja siin ja armas ja kallis ja oma ja hea?
Ja ma pean selle valiku tegema nüüd ja praegu...

*Whatever happens...you are still sepcial for me*

Reedel oli Grenada hea. Laupäeval (täna) nii hea ei olnud. Ma olin magamata, mul oli külm ja ma ei viitsinud. Hüpped olid enam vähem. Kui reedel oli paremale parem sõita siis täna oli vasakule tunduvalt liikuvam ja pehmem asi. Hooti käib kõik. Galopp oli mõlemad korrad head. Hüpped olid lahtised. Ei olnud seda stabiilsust, aga samas tulid kõik välja ja midagi katastroofilist ei olnud. Anna andeks tüdruk. Ma olen hetkel omadega sassis.


If tõestas ennast aktiivse liikumise poolepealt väga kõvasti. Samm oli, rütm oli. Kõik püsis tervikuna stabiilne. Eest otsis ise kontakti ja suutis ennast vaikselt alla lõdvestada. Kerge oli. Paremale on raskem meil natukene. See on minu viga nagu alati, aga samas hakkas iga ringiga paranema - kogu jama oli ühes platsi servas ainult. Kristo ajas oma poniga meid taga ja tuli lõpuks sealt alla ka, mis muidugi Iffu täitsa ärevaks tegi hetkeks. Polnud hullu.


Lasin huniku hobuseid (ükshaaval) karjamaale tagasi pävea lõpetuseks: If, Ekker, Damaskus, Palee, Bailey, Laava, Gre.
Väsinud ja mõtleb...

“I know not with what weapons World War III will be fought, but World War IV will be fought with sticks and stones.”

On pühapäev tore päev, tore päev... jne. Kool võtab nii meeletu aja, et ma pole isegi siia jõudnud.

Aga alsutasime Iffuga. Alguses oli kuskil 5 minutit kordel ja siis sõitsime veidikene. Täitsa naljakas on kirjutada, et vot juba sõitsime. Selline keeruline on olukord nagu alguses ikka. Hästi raskelt liigub edasi. Vahepeal saab käima kõik. Pean jälgima, et ei jääks hoidma säärega teda. Traavis on veidi lihtsam kui sammus. Siis tuleb selline aktiivsus ja edasiliikumissoov rohkem. Pöörata oskame ka enam-vähem. Tegime oma esimesed voldid ja no päris paindeks seda nimetada ei saa, aga võttis natukene "kurvi kuju" kui tohib ennast nii väljendada. Peatused on ikka mõnusad. Kontaki vastu ei ole tal midagi, mis on hea. Mis mulle veel meeletult meeldib, et ta ei ole pinges. Vahel muutub selliseks pahuraks küll, aga seljast on liikumised vabad. Siis kui märakoplis jooksmist hakkab jõllitama siis küll tõmbab ennast "kaelkirjakuks" ja läheb kohe selliseks kramplikuks, kuid ära ei jookse ja kuulab kenasti. Palju me ei teinud. Kuskil 20-30 minutit koos jalutamisega.

Grenadaga tegime ka sammu-traavi trenni. Hästi palju sai istak vatti mul. Kergandasin jalusteta, mis alguses oli väga tore ja ilus, aga väsimus tulb päris ruttu peale. Täisitakut sai ka jalusteta palju tehtud - jalg on õigema kohapeal, kand korralikult all, istun sügavamal sadulas. Vaikselt hakkab jalustega ka asi paranema. Poolistaku ajaks (jalustega siis küll) oli jalgades pinge ikka juba päris olemas. Hobune ise oli ikka hea nagu alati. Mitte see, mis laupäeval, et olek lõpp fantast, aga ei ole ka ühtegi halba sõna.

Ja lõpuks tegin Kamirale sadulaga kordet. Äkiline tundus, aga tahtis hästi rahulikku suhtumist. Häälkäsklused on väga hästi selged ja kordel jookseb kenasti - ei sikuta, ei vingerda, ei vahi igalepoole mujale. Mõlemale poole kuskil 10 minutit.

Behind every brilliant performance there were countless hours of practice and preparation.

4. jaanuar

Iffu oli esimene seekord. Kordel ette ja siis ratsa (kordel). Täitsa tavaline - ehk liikus, oli, tegi. Lahtiselt mõlemale poole sammu - paremale vaja tööd teha hobusega ka kordel juba. Tahtis kodupoole astuma hakata. Proovisime ntaukene traavi ka. Liikus erksalt, aga tuli enne kodupoole minevat rada sammule võtta - mine tea, kus ma muidu lõpetanud oleks.

Gre oli täitsa hea. Mõnus oli sõita. Ma üldse ei taha mäletada - aju veab mind alt. Aga tegin traavi ilma jalusteta natukene ja hea oli. Tagaoitsaoööret proovisime - tuli paremini kui esiotsa oma. Volditatud sai palju. Galopis mõlemael poole juba päris hea - peale galoppi traav on veel jura.


5. jaanuar

Grega hüppasime. Aga alustame sellest et meeletult mõnus soojendus oli. Fantasiline!
Hobune oli eest niiiiiiiiii pehme, et mine või hulluks. Mega kaif! Mitu korda oli tunne, et mõtlen, et hakkame volti tegema ja hobune juba läks ja õh..ah...no mai tea...kujutage ise ette kuidas ma nautisin lihtsalt! Traavis oli nii hüper hea istuda ja jooksis tagant ka nii aktiivselt. Ma jääkski kiitma teda kui saaks. Natukene tegin ilma jalusteta veel, aga mul nõrgad kintsud - jaluserihm oli ka väga mõnusalt paha. Aga...aga...ma ikka ei saa üle. Väga pikka aega ei ole no nii head tunnet olnud. Poolistakut tegime - eile ka...tuli meelde vot. Aga kõik oli lilleline - galopp ka.

Ja siis me jõuame hüppamiseni eks? Ei tegelt oli väga okei.
Tulime lattaeda mõlemast jaalst kaks korda - järjest ja kordamööda erinevast jalast. Üli mõnusalt liikus. Siis tuli okser ja esimene nali. Ühesõnaga sammud läksid nii, et kas viin alla või läheks natukene kaugemalt. Kaugemalt oli täitsa hea idee ja tegelikult oleks kõik väga kenasti sobinud, aga siis tuli minu aju mängu. Tõstan hobuse kaugemalt ja ise ei lähe kuskile. No mida! Aga ma ei oodanud üldse, et ta mind kuulab. Ma olin raudbolt kindel, et ta teeb selle sammu alla ja läheb siis. Aga Liis kullakene ei suutnud aru saada, et see ei ole all Laava, kes 70% juhtudel teda ei kuula. Gre läks vabsee kohe kui tõstsin. Ja siis oli õhulend. (OT:Nüüd ma Mellu tean, mida sa Laseriga tundsid tookord.) Suutisn loota, et ta läheb peale takistust otse (mida ta õnneks ka tegi) ja maanudmise hetkel (vaene hobune, sest see oli valus laks) käed kohe ümber kaela. Lõuas on siiani tunne, et keegi pani mõnusa paremsirge. Kogusime ennast natukene kuni Bay hüppas ja nii hullu asja ei teinud enam. Päris mõnusalt tuli edasi. Ringa tõstis meile veel lattaia kõrgemaks ja sealt tulime ka väga kenasti üle (kuni 80 cm ma oletan). Korra jäin ise sammudest maha, aga sellist maandumsit enam ei tulnud - lasin lihtsalt ratsme sõrmede vahelt libisema, et eest kinni ei hoiaks - refleksitrennid, mis teha. Kertu naeris, et päris head refleksid, et kohe kaelaümbert kinni ja Grets ütles, et läks parimi kui Laavaga vanasti - natukene (*khm* palju - minu arvates) parem hobune on ka. Jaa...aga ei oel hrajundu, et hobune mind kuulab...peab ettevaatlikum olema, sellega, mida küsin :)


If poiss oli parematpidi kordel natukene aega. Ei olnud üldse hullu. Ja peale seda kohe selga ja alhtiselt sammuma. Täitsa tore oli. Suunamuutuse tegime väga vabalt ära ja saime isegi pööratud mõned korrad. Traavis oli linta-lönta. Ei olnud üldse aktiivne. Mõned korrad sai sellised erksamad sammud siiski kätte. Mis mulle meeldib on see, et hobunemliigub läbi selja. Ei ole pinges ja on muidu selline vaba. Kui ratsme eest ära annan, siis lõdvestab ka kenasti.


Täna sai pikemalt :)

Veidike visuaalset pilti asjale :)

“Being happy doesn't mean that everything is perfect. It means that you've decided to look beyond the imperfections.”

Esmaspäeval olime täitsa üksi...
Vaikus oli siis kui varustuse ära tõin, siis kui hobuse sisse võtsin, siis kui Grenada valmis panin. Vaikus oli siis ka kui sõitsime.

Täitsa imelik oli...harjumatu, et ei ole kedagi, kes räägiks või üldse ei ole kedagi. Natuke kõhe oli ka...et kui midagi juhtub, kuidas siis?
Sõitsime 40 minutit. Aeg venis meeletult aeglaselt. Muidugi hakkas juba täitsa pimedaks ka minema - ma ei tea ööd ega mütsi sellest, kust platsikõrval valgustus tööle käib.
Aga sõita oli hea. Gre oli tõesti mõnud. Ja meil oli ruumi. Ei olnud vaja jälgida, et me teistele ette ei keeraks. Ringil sõitmsit praktiliselt ei olnudki - eriti palju tööd sai sammus tehtud. Midagi uut ja erilist ei teinud - voldid, serpantiinid, sääre-eest astumine, taandamine, esotsapööre ja Grenadaga õnnestus tagaotsapööre ka täitsa ära teha. Traavis võtsin alguses vabamalt ja tegin enamuses volte - proovisin diameetrit muuta pidevalt, et endal oleks rohkem tööd ja hobusel rohkem variatsoone. Natukene tegime sääre-eest astumist teise traavi ajal. Galopi tegin korda mööda mõlemast jalast - pika sirge peal tõstsin, nurgas volt ja lühikesel sirgel tagasi. Mõlemale poole oli tõesti väga hea. Rütm oli mõnus ei kiirustanud, ei jooksnud käest ära - ise olin ka ehk stabiilsem.

Vahelduseks oli täitsa hea üksi olla - pikemas perspektiivis ma seda vist siiski ei eelista.