(15. mai)Ilm oli nii ilus ja soe, et läksime Artiga maastikule - mitte sinna, kus me tavaliselt käime, aga sinna, kus ma Lateksiga käisin - Arti sai lõpuks suurte poiste mängumaale. Fantastiline oli! Hobusel kõrvad ees ja silm säras. Kõikidest jubedustest (nagu keset teed töötav traktor) läks ilm suurema hullumajata mööda. Teepeal leidsime ülaseid, mis meile ei meeldinud väga ja sõprussuhted lehmaga ei õnnestunud ka kõige paremini.
Vahepeal jõudsime metsavahele ja hobune läks väga elevile kui sealt lagendikule keerasime. Natuke galoppi sai proovitud aga enamasti tegin küngastevahel traavi. Jalutasime teises otsas natukene ja hakkasime tagasi keerama.
Kui uuesti galoppi tõstsin, siis Artemis lihtsalt läks. Hetkeks ma tõesti kartsin teda, sest kontroll puudus täielikult. Vahemaa, mille enne läbisime umbes minuti kahega läks nüüd umbes 10 sekundiga. Aga tegelikult oli ta lihtsalt fantastiline. Tunne oli selline, et just siin ja praegu ma jätsingi need 17 aastat seljataha. Just selega, kellega ma kõige, kõige, kõige rohkem tahanksin hetkel koos olla. Kui me sammu jäime, siis kõik kehaosad värisesid, aga tunne oli ületamatu! Tagasiteel vahepeale natukene lõdvestavat traavi ja pikalt sammu. Kokku olime ainult 45 minutit.
Ja Arti sai ära rohelisele karjamaale! Võtab nüüd arvatavasti natukene juurde jälle :)
Teise trenni Grenadaga. Eest tundus vahepeal, et sõidan betoonseinaga. Mingi hetk saime selle asja klappima omavahel ja siis oli asi tunduvalt parem juba. Seljas natukene keeruline, kuna liikumised on ikka megalt Artemise omadest erinevad. Galopis oli tunne, et lendan sajas eri suunas ringi. Nõrganärvilistel ei olnud soovitav vaadata :) Sammus tegime paar ilusat esiotsapööret. Arvestades seda, et märadega ma tegelikult sõita ei oska, oli hea.
(16. mai - Palju Õnne Mulle!)Et siis ametlikul 18!!!
Arti oli leidnud kõige suurema takjapõõsa ja oma tuka sinna julmalt sisse toppinud. Ägenš!
Tegime hüppetrenni. Soojendus hea, aga seismised on meil ikka katastroofilised veel. Sõitsime suhteliselt igavalt suurt ringi, sest ma olin laisk seljas. Natukene märga asja tuli ka taevast alla.
Hüppasime esimest korda kolmest õsteemi (ühe fuleedeste vahedega). Teisel jäi vahe natukene lühikeseks ja me ei tahtnud eriti iga kord ära mahtuda sinna. Aga hobune oli iseenesest hea. Jube raske on samme sättida, sest kui esimene ei õnnestu, siis ei tule midagi välja. Aga tulime toime. Jalutasime pärast pikalt, sest poiss oli ikka mega märg.
Teise trenni jälle Grenadaga. Täna oli superlux sõita. Hobune tagant üliaktiivne ja eest sada korda pehmem kui eile. Igasugu kahtalseid voldilaadseid asju tegime ja mega hea oli. Traavis koondab nagu nii hösti, et ise ka ei usu. Peaaegu kohapeal liigub kui vaja. Seljas on pikkade sammude puhul ebamugav suhteliselt, aga kui koondada, siis hea.
Galopis väsisin suht ruttu ära, sest ikka raske hoida ennast seal. Ja noo Rinxil sõitis katus ära siis :) Igatahes hüppasime...haah hea nali :D Esimene kord oli nii koomiline, et ma tahtsin alla tulla juba mitte vabatahtlikult. Mitte midagi ei saanud aru, mis toimus, aga hobune läks mingi mega kiirete sammudega ja siis hakkas maailm keerlema :D Ei kukkunud, vedas!
Ülejäänud korrad olid hüpped hobusel ikka samasugused, aga no ma ei tea mis ime see oli, mille tõttu ma suutsin seal seljas järgi anda ja isegi kaasa minna ja peale takistust selga jääda. Hõõõhhh...jube, jube.
Jalutasime ka suht pikalt ja ta jäi Gaiale seltsiks sisse. Prhh...jube hüpe ikka, aga ei kurdaks :)
i teine tuli päris mitu korda alla, aga mõne üksiku tegime puhtalt. Ja esimesed katsed tõusval kolmikul tundusid ka päris normaalsed. Jäime 95cm piiridesse omadega, aga nüüd tuleb aeg maha võtta ja endaga tegeleda seni, kuni veel saame. Lihtsalt julmalt tööd teha hüppeistakuga!
