Pisike puhkus ja mõtlemist.

Palavik. Üks ütlemata närvidele käiv objekt, mis ei sobi tegelikult hetkel üldse.

Seega pühapäeval sõitis Riina Laavaga. Väga meeldiv. Ei pidanud vähemalt ise haigena kohale ronima.

Enne reedet ei ole plaani tallipoole astuda. Kas Plika sõidab, ei sõida seda ma ei tea. Muidugi oleks tore kui ta saaks natukene seedida seda asja ning puhata. Samas teades tema võimet valguskiirusel kilosid endale juurde lisada oleks ju ütlemata kena kui Ringa laseks tal kellegagi liikuda.

Praegusete plaanidega mõtleme sedamoodi, et seni kuni Laava müüdud ei ole tahaks ikka natukene veel kuskil midagi proovida temaga.

Järgmine suurem idee on Ihastes kahevõistlus 30-31 oktoober.

Siit tekib aga pisikene takistus. Skeem! Millal ma viimati korralikult sellist asja harjutasin? Artemisega sai ühte ABCd kodus proovitud. Hobune oli mega hea - Arti poiss ikkagi ju, ma olin üle aasta juba tegelenud selleks ajaks temaga.

Laava on liikumiselt tsipa lihtsam, aga need paar kuud ei anna mulle enesekindlsut veel. Aga Laava on hingelt hüppaja.

Ehk siis variante on kaks. Kas ABC 1-1 (parkuur 70 cm) või 2-2 (parkuur 80-90cm).

Kirjutasin need endle üles, et ei peaks pidevalt neitst vahtima. Iseenesest ei ole ju midagi keerulist. Mõlemad sisaldavad ka põhilisi trennis tehavaid harjutusi (ringid, sirgliinid, suunamuutused, poolringid jne). Probleemiks on see, et kui aksepteeritavalt me Laavaga koostööd teha suudame. Hobuse pärast ma niipalju ei põe. Iseendas ei ole kindel. Kuu aega peaks tegelikult olema piisav aeg, et ennast rangelt kokku võtta. Või ei ole?

Tene probleem on Gretlin. Mina tahaks tema ka kahevõistlust sõitma panna. Sel juhul siis ABC 1-1 ja 70 cm. Tema väga ei taha skeemi sõita. Kas kahekesi jääks aega väheks? Ja sõidame mõlemad ju tegelikult päris erinevalt? Ei tea. Kui ta ei taha, siis vast teeb ainult takistust. Jätan tema otsustada.

Mõtlesin, et peaks kuskilt mignit sorti trenni võtma ja harjutama, aga hetkel ei taha minu aju mulle parimat varianti välja pakkuda. Tahaks Soome Marta juurde. Rääkisin temaga ja ütles, et "Anna tuld!" (skeemi kohta). Arvas, et saan hakkama.

Mida ma ise arvan? Nädala pärast otsustan ära. Lähen kindlasti. Kas siis just kindlalt kahevõistlust, seda veel näeb.

Külitsel 25.09

Esimesed välivõistlused Laaval ja Adelantel.

Plika läks üllatavalt kenasti treilerisse. Ilma suure kisa ja jamamiseta. Adelantel oli natukene rohkem arvamust selles suhtes.
Kohale jõudes mõlemad märjad.
Gretlin esimene startja (60-70). Jõudsime suhteliselt hilja, seega kiire soojendus, paar hüpet ja juba stardis. Laava avastas, et platsi kõrval seisab tema suurim foobia - koer! Gretlinil parajalt pusimist. Unustas parkuuri, hüppas vale takistus. Pole hullu. Järgmien kord paremini!
Adelante tegi kena puhta sõidu! Tubli!

Plika sa vahepeal boksi, sest jõle palju oli ootamsit.
Laavaga esimene startja siis (80-90). Soojendusel oli väga viis. Liikus, toimis, tegi! Hüpped kenad.
Platsile minnes oli ilmunud uus koer. For my own sake palusin neil korraks sisse minna. Seni kuni Laavaga parkuur läbi.
Aga seda serva põdes meeletult. Jõllitas ja trallitas. Üldiselt kuulas kenasti. Esimesest saime üle ja siis tuli järgmine selles jubedas servas. Vahtis meeletult palju, aga saime üle. Edasi oli enam vähem. Ise suhteliselt lahti seal seljas :(
Aga seitsmes tuli meil jubeda serav poolt pöördega. Pidurid peale ja seisab! Ja seda ikka tunduvalt enne pööret juba. Saime salt liikuma ja takistusest kenasti üle (ei tulnud tõrget, kuna olime suhteliselt kaugel veel järgmisest hüppest). Kaheksas oli okser rahvapoolsets küljest. Palusin enne starti, et Mellu mulle pärast seitsmendat PAREMALE! karjuks, sest iga kord kui parkuuri kordasin tahtsin vasakule keerata. Karjus Ringa ja see oli väga õige tegu! Aga muidu sammud oli väga mäda. Kui ta eelmistel tuli alt väga mõnusalt välja, siis seekord jäi see asi pool sammu liiga alla meil ja tõmbas tagumistega alla. Täpselt enne suutsin veel mõelda, et oi kurat siit ta nüüd küll minuga puhtalt ei tule. Viimased kaks täitsa ilusad ja tuli 4 kp.
Üllatavlat rahul olen tegelikult. Gretlini sõitu vaadates ma mõtlesin, et hea kui esimesed kolm hüpatud saame, aga võtsime mõlemad ennast siiski kokku.
Adelantel puhas sõit ja kuues auhinnaline koht! Katrinil tulbi töö tehtud!
Lante on väga Arti moodi. Soojendusel ja mujal jõllitab ja teeb omaloomingut. Parkuuris aga keskendub 120% ratsanikule.

Treilerisse panek ei sujunud seekord just väga kergelt. Laava läks ikka tipa-tapa kenasti sisse, aga Adelante avaldas päris pikalt oma arvamust asjast. Kuskilt teda puttuda ei tohi, pirtsakas preili annab siis jalaga. Ja kui ei saa sellega, hakkab eest kergitama. Lõpuks me ta sinna peale saime siiski.

*Eelviimane*

*Pööre pärast teist, seljataga meie jube, jube serv :)*

*Soojendus*

Melluga Kobratul

Aga juhtuski nii, et Mel tuli talli kaasa minuga :)

Saime kuskil 3 ajal sõitma vist juba. Igatahes tunduvalt varem kui oleks pidanud saama. Mel sai suureks rõõmuks ikka Bay. Ei ole teist hobust, kes tal nii hinges oleks...isegi Poeesia mitte.

Aga Laava kohta niipalju, et selline tavaline hea trenn. Hobune liikus korralikult, toimis hästi ja oli selline täiesti tavaline ja hea. Kui nüüd norida, siis traavis kohati tahtis esiotsal istuda, aga see oli ka kohati. Galopis tegin keskmiselt. Ei midagi erilist. Liikus kenasti sundimatult. Vahepeal suutsin keset galoppi Krisiitnaga juttu ajada ise samalajal hobusele üldse mitte tähelepanu pöörates ja ei vajunud kuskile. Ühesõnaga seillise plikaga tahaks küll homme Külitsele minna.
Niipalju kui ma Bayd liikumas nägin, siis loom on megalt kenamaks läinud. Liikumised ei ole enam sellised pulk-igal-pool-keres-kinni, vaid päris kena vaba sammuga neiu tundub sealt tulevat (Y)

Kui ma kuangi Mellult pildid saan, siis panen siia ka. Igatahes palume aplausi, sest oma tooilstakust olen ma (Lõpuks Ometi!) loobuda suutnud. Tegelikult peaks vist sääre natukene ettepoole isegi panema, aga no ma olen ise rahul. Käed on ikka sama hullud kui varem. Nendega tuleb järgmine suurem kompromisside koostamine ja peale seda võiks oma istakuga juba enam-vähem rahul olla. Aga mega raske on seljast midagi muuta, kui kõrvalt ise ei näe. Et kuu aja pärast siis hiljemalt peab jälle korralikult pildistaja hankima ja asja kriitilise pilguga üle kontrollima :)

Saime pärast kooli Melluga kokku ja siibedasime natukene ringi mööda talle.
Käisin Karmeeliat pildistamas. Väga ilus mära! Tõesti kena näeb välja. Natukene kaalust alla ja no superlux! Kenasti jooksis ka kordel. Mellul seekord ikka megalt hästi läinud ju!
Aga pisike Ruudi oli minu arvates kohe mega kena välimusega. Sealt tuleb üks kena ruun tulevikus :)

Edasi sõitsime Adosse Pirelli peast Mellu päitseid tooma. Ei pidanudki mööda karjamaa avarusi ronima. Pirellile tehti kordet ja Mel sai pätised seest kätte.
Oh..jah..oleks mul mingid korralikumad jalanõud olnud karjamaal kolamiseks oleksin Egopoisile ka tere öelnud. Piirdusin pildistamisega kaugustest. Mellu fotoka suum sai täitsambil piinasid taluda :) Mingid udukogud ikka tulevad. Oh poni, poni :) Tuleb ikka meelde see jube aeg, kui sinuga veel tegeletud sai :)

Sõitsime veel Jürka juurest läbi ja tõime hunniku Mellu asju ära ja siis Tartupoole jälle.
Homme Mel vast tuleb Kobratusse sõitma. Saab üle pika aja jälle hobuse selga.

Abi võib tulla sealt, kust kõige vähem oodata oskad...POEESIA!

Päev otsa kulus teisipäevl koolis selleks, et mõelda välja mida Laavaga nüüd edasi teha.
Meil on probleem, meil oleks nagu probleemi põhjus ka...aga mida ei ole on probleemi lahendus.
Kõige sobivam tund selliseks mõttetööks on otseloomulikult matemaatika.

Täiseti ajudele hakkav diferenetseerimine tuli hetkeks välja lülitada. Lasin oma mõistusest läbi kogu probleemi olemuse. Plika tahab ise jubedalt kontrollida. Mis tähendab seega, et kontroll nagu puuduks (jutt käib hüppamisest siis).
Võiks ju lihtsalt edaspidiste trennide ajal aina proovida ja proovida ja proovida...aga see ei ole asja lahendamine. Rohkem nagu lootmine, et "kui ise seljas ikka jätkan, eks ta ükskord aru saab."
Ja siis tuli see üks ja hämmastav mälestus ühest trennist. POEESIA!
Esimene trenn, kus ma temaga hüppasin oli Ados Kullo käe all. Ja ta palus mul hobuse minil hetkel enne takistust seisma võtta. Järgmise korraga üle viia ja siis jälle seisma. Siis tundus kogu see toiming nii absurdne. Sekundi murdosa jooksul suutsin ma ennast talitseda, et mitte kesest mate tundi hõiskama hakata.

Idee seines selles, et panin eilsed takistused kavalettideks. Ja terve trenni töötasime hobusega. Lihtsalt ühtegi hetke ei andnud talle mõtlemiseks.
Olenevalt hetkest, kas võtsin enne kavaletti seisma ja siis lasin sammus üle. Või siis tegin hästi tihedalt üleminekuid (samm-traav) ja siis olenevalt kumma allüüriga üle.
Süsteemi vahel (see mis enne oli olnud süsteem) esimesest traavis üle, kohe seisma ja siis teisest kas sammus või traavis üle. Vahepeal seisma ei jätnud vaid tegin 2 sammu sammus vahele. Ja hakkasin iga kord enne kavaletti nö "tõstma" teda sealt üle. Alguses ehmatas päris kõvasti, et ma midagi nõuan enne kavalette, aga lõpuks oli väga hästi tunda, et ta ise ootas väga ärksalt seda hetke, millal ma palun tal jalgu tõsta. Väikese katsena ei andnud ühe korra märguannet ja siis tõmbas jalgadega vastu.
Ma oli ülumalt rahul meie mõlemaga. Absoluutselt igast trennist tuleb midagi positiivset kaasa, mida ei tea millal vaja võib minna.
Galopis purises hobune üllatavalt kenasti. Jäi mainimata, et väga mõnusalt lõdvestas ennast täna. Tohutult palju paremini kui varem ja et ta oli juba varem üli mõnus lõdvestaja, siis oli asi super.
Igatahes galopis oli tempo täiesti ühtlane, konkreetne, tagakeha töötas kenasti alla ja eest tõusis kõrgemaks kui ma alguses lootsin.
Mülemad parajalt väsinud nii vaimselt kui füüsiliselt. Aga siiani suurim progress!
Tohutult loodan, et asi aitab hüppamisele natukenegi kaasa.

Kohea peale kooli jooksuga talli ja Laava sisse.
Kaitsmed ligumärjad eilsest pesemsiest. Pinded ka ligumärjad...
Panin Bailey kaitsmed talle.
Puhastamist nautis täna meeletult. Väänles omaette seal :)
Soojenduse tahtsin teha kergelt lõdvestava ja sellise üksluise ringi-ratast-sõitu meenutava asja.
Ei tulnud päris nii. Hakkas meeletult eest ratsmele istuma ja vajus esiotsale. Tegime poolpeatusi palju ja kokkuvõrmit, et tagajalad aktiivsemad oleksid. Volte ja pöördeid oli ka täiesti arvestatav hulk. Ma ei oska öelda. Kuidagi imelik oli meil see asi täna. Galopis ilma sundimata ei tahtnud üldse tagakeha tööle panna. Aga kui tööle sai oli väga hea nagu alati.
Hüppamine oli nii ja naa. Võimas on ta ikka, sellest ei saa üle ja ümber. Aga kui ta kogu oma võimsuses ennast üübertargaks tembeldab, siis ei ole nagu midagi väga head loota.
Soojendusena tulime kuksil 60-70 parkuuri moodi asja. Aga selline lahtine ja veniv tundus. Ei saanud ise midagi nikerdada. Tõukas sealt kust jumal juhatas. Jeesus mai või! Vaatad, et näed üks ilus tore fulee mahub kenasti ära, ei lähe alla ega midagi. Istud sees, et edasi sõita aga märal on all suhteliselt savi, kas ma istun või lasen minna! No tere talv! Ja siis üritame elueest järgi jõuda hobusele, et jumala eest rippuma ei jääks kuskile omadega. Kuklakarvad ajas püsti selline jubedus!
Ringa tõstis (80-90 I guess) ja tulime veelkord sama asja + 1 lisa taksitus vahel. See üks oli kõige parem. Ainuke, millele raudkindlalt lasi ise ennast sättida ja tõsta. Vabsee targaks on hakanud loom.
Süsteem olie omaette ooper täna.
7,5 sammu vahel - olen varem katsetanud, et kui natukene pikemaks lükkan, siis mahume väga kenasti ära sinna. Esimese korraga tõmbas teise alla. My bad...tahtisn tõuget varem aga tüdruk võttis ennast hoopis kokku ja proovis 2 sammu vahele teha. Ei suutnud ise reageerida. Oli väga jube! Teisel korral lasin mööda. Lihtsalt LASIN mööda! Mitte midagi ei teinud! Hallooo!!! Kus mõistus on! Ja siis tulime uuesti. Otseloomulikult hobune ju mäletas, et paremalt olin vahelt välja lasknud ta. Vajus väga aktiivselt sinnapoole, aga seekord reageerisin ja hüppas kenasti üle. Mina põrutasin oma varbaga kenasti posti! Kuradi valus!
Hüpe oli ilus. Lõpetasime ära. Lõdvestas traavis kenasti ennast. Seda ka, et ratsmele tuleb päris aksepteeritavalt järgi. Üritab ise kontakti säilitada. Mingid hetked muidugi on, kui vaja kuskile vaadata selle asemel et lõdvestada, aga muidu on see asi, mis on absoluutselt iga trenniga aina paranenud. Pärast võistlusi mingi aeg vast käin vähem sõimtas. Pisike puhkeaeg kulub mõlemale ära.

Hobune oli pärast trenni muidugi meeletu sopakoll tänu eilsele vihmale. Bay pinded küürisin ka puhtaks ja kuivama. Laava ise jäi ööseks talli.

Vihmas ja tuules...

...sõna otseses mõttes :)

Akra ja Valessa kolisid ka Artemisele ja teistele seltsi Soomemaale. Nüüd siis 8 "Somelari" Päivi juures (Artemis, Anka, Pilk, Iiris, Igle, Akra, Valessa ja Larelli, kes on juba vana kala seal).
Artemisel läheb hästi :) Ringa luges Päivi kirja ette. Poiss on fantast tubli mees! Ega nii peabki!

Saime Helinaga koos Pamiga talli. Vedamine missugune.

Ruttu plikle järgi ja talli kuivama. Või mis see nüüd nii ruttu oligi...riideid vahetasin sada aastat juba :)
Vihm otsustas trenni ajaks ikka päris korralikult ennast taevast alla kukutada. Üle pika aja ei olnud kaskat (ai, ai!) vaid nokamüts ja kapuuts. Nagu sissepakitud lammas :) Kristel tõmbas endale kaskapeale kilekoti xD Ma oleks naeruga Laava seljast alla käinud (kantpea tulnukas!).
Tänu ilmale ootasin väga masnedavat, lahjat ja kaklusterohket trenni. Mida ma aga ei saanud.

Plika käitus väga viisakalt, kuigi arvestades olusid oleks ju võinud natukene oma arvamust avaldada. Jooksis kenasti. Ainult taguots kippus ühes nurgas vajuma, sest tahtis vihma eest ära keerata esimest otsa. Kuna seda kontrollisin aga mina, siis proovis taguotsaga külglibisemist teha ja sedamoodi ennast ka eest keerata. Mujal olid kõik voldid väga kenasti läbi keha painutatud ja hobune töötas aktiivselt kaasa igast otsast.
Mingisugust erilist rullimist ei tähendanud v.a need paar korda kui tugev tuul mõlemale otse näkku puhus. Siis keris plika ennast küll korraks päris krussi.
Mis mulle endale tohutult meeldis oli tempo säilivus. Nagu kiirusehoidjaga. Hobune püsis väga meeldivalt ühtlases rütmis ja tekki selline mõnus transitunne (tik-tak-tik-tak).
Galopis töötasime taguotsa keha alla, ja peab ütlema, et nagu arvata oli tuli see samuti väga kenasti välja. Tõstis eest ennast kenasti kõrgemaks ja püsis korrektselt antud tempos. Tekkis lausa selline tunne, et isegi minusugusel kohmerdisel annaks selle loomaga skeemi sõita päris korralikult :)

Jalutasime tallis see maha, sest väljas oli päris parajalt märg. Hobune jäi sisse.
Kaitsmeid küürisin külma vee alla. Kui homme sama hull ilm siis vast ei lähe hüppama. Las ta reedeni seisab. Kui ilm parem siis paar kõksu teeme ikka. Rääkisin katriniga ka ära ja hakkab laupäeval 8 ajal Põltsamaalt sõitma. Võtab Laava peale ja sealt edasi juba Hobunurmele :)
Äkki ma polegi Mellu nägu veel ära unustanud xD

Vaatasin Baileyd täna ja mõtlesin, et olid ajad...jah...kurat, tahaks, et oleks veel!