Aga oleks maa ja ilm...aga selle maa ja ilmatu ajaga ei jõua tegelikult midagi ära teha.

Grenada on otsustanud koplis mitte mingi hinna eest kätte anda. Kokkuvõttes olen aga siiski mina kavalam. Kasutades meie kõige äraostetavamat hobust (Laava) ei suuda Grenada kaua vastu panna sellele, et tema sõbranna saab rõõmsalt leiba mugida.
Sees üksi seista Grele ikka ei meeldi, aga see pole talle ka kunagi meeldiv tegevus olnud - kellele oleks, kui suur sõbranna õues ringi saab joosta ja puhkust nautida?

Oma suures truuduses jooksis Laava terve trenni aja mööda platsi serva Grenadaga kaasas.
Hobune oli täitsa rahulik. Jooksis kenasti. Ise vajusin kehast ette - see nüüd küll hea ei ole. Sõitsime üksi - ei kujuta ette, kuhu kõik jäid täna. Kertu ei tundnud ennast hästi ja Adlenatega sõitma ei tulnud. Tegi talle teraapiakuuri. Hobusel polnud üksi olemise vastu midagi, pigem tundus, et suudab oma tähelepanu veelgi rohkem minul hoida. Sammus-traavis tegin üleminekuid ja paar pikemat peatust. Seisis meeletult kenasti - kas on probleem siis selles, et teistega koos ei taha seista või olin ise varem ebakindel ei tea. Ringa tahtsi, et galopiga teeksin ka üleminekud. Paremale ta ikka andis tuld nii tõstetel kui sealt edasi. Galopist tagasi tulles traav oli veel eriti jube - ülimalt pikk ja käest ära. Vasakule tulid aga meeletult kenad tõsted isegi ja mära korjas ennast kenasti kokku. Sealt tagasi traavile võtta oli ka teine tera juba. Lõpetasime täitsa optimistlikult.

Diana oli veel tallis ja aitasin tal Eifeli sisse tuua. Tema võttis Iffu. Suur kahe poole aastane tori ruun on käekõrval tunduvalt kergemini käsitletav kui pooleteiseaastane pisike eestlasest täkupoiss. Sisse me nad saime. Eifeli küll täitsa keerukate tantsusammudega, aga siiski. If käitus kenasti - tulevane lastehobune :)? Sussid saime puhtaks poisil, neid on vaja millalgi lõigata. Eifel ei tahtnud oma papusid kohe üldse meile pikalt näidata. Keksis meeletult ringi kui ühe endale kätte sain ja kohe tagasi ei andnud. Esimesed suutsime me siiski ära näha. Tagumistega läks asi natukene liiga ohtlikuks ja aega ei olnud enam ka raisata.
Iffu nägi esimest korda sadulat. Probleeme ei olnud - hobune aktsepteeris nii sadulat ennast kui vööd. Kordele läks veel sedelga ja külgratsmetega.
Liikus kenasti. Sammus oli täna täitsa töötav hobune. Eks ta keksis rohkem kui eelnevad korrad, aga ei olnud ühtegi ideed minema minna kui ehk korra paremale galopis proovis - see jäigi ainult proovimiseks.
Korderingi käsklused on ta väga kenasti ära õppinud. Allüürimuutused on elementaarsed juba päris algusest. Praegu saab väga kenasti aru, millal on vaja tempot lisada ja millal võib natukene rahulikumalt joosta. Kordepiitsa erinevad funktsioonid oleme me ka kenasti selgeks saanud. Hetkel kasutan ka käskluse "seis" abistamiseks piitsa (suunatud hobuse ette), sest poiss tahab mõningad korrad ikka veel oma nina sissepoole keerata - piitsaga seisab kenasti ringil, õiges suunas. Diana küsis ka, et miks ma kiidan (sõna "hästi") juba paar sammu enne kui ta sammu võtab või traavi läheb. Ma alguses ise ei olnud seda tähele pannud, aga vist on asi selles, et hetkel taban juba paar sammu enne ära kui ta ennast sammult traavile viib või vastupidi ja kiidan kohe kui ta käsklusest aru sai. Siit ka asi, mis mulle tõesti meeldib - et tema allüürimuutused ei ole äkilised vaid lähevad täitsa sujuvalt üle. Isegi traav-galopp vahetused ei ole paugupealt vaid on kenasti eristatavad paari vahepealse sammuga. Mulle meeldib ja hobune on rahul. Kas pole see siis kõige tähtsam?