Dallasega sain veel viimase parkuuri teha. Siis veel ei teadnud, et jääbki viimaseks. Väga kena oli. Klappisid asjad ja hobune oli mõnus. Ja paar päeva hiljem tatsas see poiss minu järel autosse ja veeres juba Soome poole. Hetkel samasse kohta kus Artemis ja muud, hiljem juba vast sealt edasi. Enne seda sai korra sõita ka kui Gretliniga hobused ära vahetasime üheks trenniks (Grenada ja Dallas). Raske ta on, aga samas kui ta kergeks saada, siis on täitsa tore sõita.
Dallasega koos sõitsid ka Palee ja Laava.
Grenada juurde tulles, siis sõita on ta ikka ja alati hea. Hüppamises olen viimasel ajal ise lohakas olnud. Minu enda mugavuse tõttu ongi ta hakanud mul seda viltust sammu alla tegema. Üsna nõme. Viimane kord võtsin ennast kokku ja tegime üle pika aja ühe korraliku sõidu. Kordagi ei tõmband viltu, kõik tulid väga kenasti.
Peale hobuste vahetamist (G hüppas Grenadaga ja Karina Odüsseiaga) sattusin Erko selga. Tore pisikene poni. Veidi vehib eest peaga kui käis ei ole paigal, aga ülduselt tajub kenasti seda, mida tegema peab. Veidi ajab sassi keeravat ja edasiajavat märguannet.
Kaliif on tubli. Viimane hüppetrenn oli parkuuri ajaks jube laisk ja ei liikunud väga, aga hüppas.
Ja nüüd juhtus selline ütlemata tore lugu, et kuna 3 hobust läksid kadrillist ära ja 1 neist oli Dallas siis tema asemel sõidab Kaliif. Seega Gretlin läheb Grenadaga.
Esimene harjutamine oli teisipäeval. Üsna segi. Esimesel korral hobustega ei saanud If üldse millestki aru. Järkus tuli mingi pööre ja kohe otsa kuskilt mingi teine ja siis tuli seisma jääda ja sada muud asja. Eriti toredaks läks asi siis kui põimumist tegime. Oleme oma rivis viimased ja tegi üli aeglast sammu. Hobune ei tajud üldse ära, et miks järsku kõik igaltpoolt ümber tema talle vastu sõidavad.
Teine kord sõita oli hoopis parem lugu. If seedis selle asja läbi ja jõudis otsusele, et täitsa tore on. Selgeks me selle igaljuhul saame. Jääb veel pisike hirm, et kuidas ta rahva peale reageerib.
Eile harjutasime teist kava. 3x sõitsime ja kolmas tuli juba täitsa asja moodi =) Hea.
Thursday, July 14, 2011
Thursday, July 7, 2011
Omad ja hääd!
If on...ee...imelik.
Esiteks ta sööb palju. Teiseks ta on jonnima hakanud. Kolmandaks ta on pubekas.
Trennis on nüüd need hetked kui mul tuleb tossu kõrvadest välja ja hea meelega võtaks kaika...
Temaga on ilmvõimatu häid suhteid hoida kui platsil on peale meie veel rohkem kui 2 hobust. Otseloomulikult peab siis ju liikuma nendega samas suunas. See nõme probleem on alati olnud, et kui keegi vastu liigub meile, siis läheb ta all kohevaks ja ei taju matsu, et miks nüüd tema peab ikka veel teistpidi olema. Ja siis on häästi tüütu sõita sirgliine või teha peatusi. Alguses on mõlemad ilusad, aga kui ma hakkan pikalt igatepidi sirgeid sõitma, siis on jälle jube mossitaja all. Ja no kui teha samm-peatus üleminekuid rohkem kui 3-4 korda järjest siis hakatakse siplema ja muututakse lausa kurjaks. Ja siis on suur kuri "kohev" hobune, kes tegelikult kuulab ja teeb, aga üüldsee ei taha. Viimasel ajal ajab see mind õnneks rohkem naerma. Kuidas ta mossitab, aga teeb, sest peab.
Ja ma ei saa mitte midagi ninaette jätta enam. KÕIK harjad loobib mööda talli laiali. Täiesti ulme. Ma lähen 30 sekundiks ära, et kabjakonks tuua ja kõva hari on imekombel sääred teinud. Ja sada muud pisidetailset viga, mis mu keema ajavad...
Aga!
Tegelikult on ta ikka ütlemata tubli olnud. Õppisime sääre eest astumist ja tajub küll. See on talle kerge ka, sest maast olen pidevalt igatepidi pannud teda surve eest astuma. Vasakule liikudes on raskem, paremale kergem - nagu meil kombeks.
Üldse on selline hea kerge sõita (kui need mossitamise hood välja jätta). Igaltpoolt annab järgi ja hobust annab painutada kenasti. Galopis on areng veidikene stagnatsiooni jäänud, et tahaks/peaks/võiks rohkem tähelepanu pöörata sellele.
Viimane hüppetrenn oli tõsiselt hea. Täitsa esimest korda hüppasime kummidega takistust ja mõlemat aeda, millest üks on ilus kirju. Mitte ühte ainsat pilku ka ei olnud. Kõigest läks ilma kõhklemata üle. Ja esimest korda hüppasime parkuurina takistusi. Kohmakas, aga samas hea mugav. Unustasin ennast niipalju, et ei võtnud enne ühte pööret tagasi, et läbi traavi jalga vahetada ja hobusele asi kergemaks teha. If päästis ennast ise ja vahetas mõlemad kenasti.
Suur viga oli see, et sõitisn pikkade jalustega - eriti jube oli.
Ja niiiiii hea oli sõita probleemideta hobusega. Grenadast siis jutt. Viimane trenn tegin hästi palju traav-galopp üleminekuid ja lõpuks suutsin nii normaalseid märguandeid anda seal seljas, et peale galoppi ei tulnudki see pikk ja jube traav.
Hüppasime ka ja alguses lasin ise liiga serva hobust. Ratse oli pikk ja sääred ei olnud piisavalt kindlad. Natukene parandamsit ja siis oli täitsa hää. Gretlin hüppas ka esimest korda temaga.
Dallasega sõitsin niipalju, et ühe parkuuri hüppasin ja oli kõik =) Vasakust jalast tõusmisele on ta vastu, aga kui kui ikka natukene kuri oled siis tõuseb.
Kadrilli sõidan Grenadaga =)
Esiteks ta sööb palju. Teiseks ta on jonnima hakanud. Kolmandaks ta on pubekas.
Trennis on nüüd need hetked kui mul tuleb tossu kõrvadest välja ja hea meelega võtaks kaika...
Temaga on ilmvõimatu häid suhteid hoida kui platsil on peale meie veel rohkem kui 2 hobust. Otseloomulikult peab siis ju liikuma nendega samas suunas. See nõme probleem on alati olnud, et kui keegi vastu liigub meile, siis läheb ta all kohevaks ja ei taju matsu, et miks nüüd tema peab ikka veel teistpidi olema. Ja siis on häästi tüütu sõita sirgliine või teha peatusi. Alguses on mõlemad ilusad, aga kui ma hakkan pikalt igatepidi sirgeid sõitma, siis on jälle jube mossitaja all. Ja no kui teha samm-peatus üleminekuid rohkem kui 3-4 korda järjest siis hakatakse siplema ja muututakse lausa kurjaks. Ja siis on suur kuri "kohev" hobune, kes tegelikult kuulab ja teeb, aga üüldsee ei taha. Viimasel ajal ajab see mind õnneks rohkem naerma. Kuidas ta mossitab, aga teeb, sest peab.
Ja ma ei saa mitte midagi ninaette jätta enam. KÕIK harjad loobib mööda talli laiali. Täiesti ulme. Ma lähen 30 sekundiks ära, et kabjakonks tuua ja kõva hari on imekombel sääred teinud. Ja sada muud pisidetailset viga, mis mu keema ajavad...
Aga!
Tegelikult on ta ikka ütlemata tubli olnud. Õppisime sääre eest astumist ja tajub küll. See on talle kerge ka, sest maast olen pidevalt igatepidi pannud teda surve eest astuma. Vasakule liikudes on raskem, paremale kergem - nagu meil kombeks.
Üldse on selline hea kerge sõita (kui need mossitamise hood välja jätta). Igaltpoolt annab järgi ja hobust annab painutada kenasti. Galopis on areng veidikene stagnatsiooni jäänud, et tahaks/peaks/võiks rohkem tähelepanu pöörata sellele.
Viimane hüppetrenn oli tõsiselt hea. Täitsa esimest korda hüppasime kummidega takistust ja mõlemat aeda, millest üks on ilus kirju. Mitte ühte ainsat pilku ka ei olnud. Kõigest läks ilma kõhklemata üle. Ja esimest korda hüppasime parkuurina takistusi. Kohmakas, aga samas hea mugav. Unustasin ennast niipalju, et ei võtnud enne ühte pööret tagasi, et läbi traavi jalga vahetada ja hobusele asi kergemaks teha. If päästis ennast ise ja vahetas mõlemad kenasti.
Suur viga oli see, et sõitisn pikkade jalustega - eriti jube oli.
Ja niiiiii hea oli sõita probleemideta hobusega. Grenadast siis jutt. Viimane trenn tegin hästi palju traav-galopp üleminekuid ja lõpuks suutsin nii normaalseid märguandeid anda seal seljas, et peale galoppi ei tulnudki see pikk ja jube traav.
Hüppasime ka ja alguses lasin ise liiga serva hobust. Ratse oli pikk ja sääred ei olnud piisavalt kindlad. Natukene parandamsit ja siis oli täitsa hää. Gretlin hüppas ka esimest korda temaga.
Dallasega sõitsin niipalju, et ühe parkuuri hüppasin ja oli kõik =) Vasakust jalast tõusmisele on ta vastu, aga kui kui ikka natukene kuri oled siis tõuseb.
Kadrilli sõidan Grenadaga =)
Reisid Eestimaal vol.2 - ECU tall
Khm...käisime Ecus pea nädal tagasi (reedel, kohe peale Pärnat) ja niipalju siis minu "kohe kirjutan siia ka, et värskelt meeles oleks" ideest.
Tall on ilus...kõik peale talli ka ilus. Peale trenni saime väikese ekskursiooni mööda ruume ja lõpuks sõime jäätunud kooku xD
Aga...
Hobune oli Artic/Artik (isa Algõr (A-T), 7 aastane). Sõita oli ma ei tea mitu korda keerulisem kui Pajar. Lõpuni välja omavahel klappima asja ei saanud. Lihtsamaks läks asi mida trenn edasi, aga seda et nüüd me saaks üksteisest aru ei olnud.
Poolpeatustega surin ära sinna. Veidi laisk minu maitsele. Hoidsin ise ratset pidevalt liiga pikana ja üldpilt oli jura.
Galopi tõsted on sisemise jalaga, mis tegelikult ei olegi nii keeruline (postitus aastast 2009 märts).
Aga ega ei olegi väga midagi kirjutada. Natukene läks asi lõdevestamise suunas ja trenni lõpuks ei olnudki katastroof sõita, aga ei istunud mulle. Olen pirtsakas. Mis teha.
Järgmine koht on...hmm...eks G teab...teistele jääb üllatuseks.
Tall on ilus...kõik peale talli ka ilus. Peale trenni saime väikese ekskursiooni mööda ruume ja lõpuks sõime jäätunud kooku xD
Aga...
Hobune oli Artic/Artik (isa Algõr (A-T), 7 aastane). Sõita oli ma ei tea mitu korda keerulisem kui Pajar. Lõpuni välja omavahel klappima asja ei saanud. Lihtsamaks läks asi mida trenn edasi, aga seda et nüüd me saaks üksteisest aru ei olnud.
Poolpeatustega surin ära sinna. Veidi laisk minu maitsele. Hoidsin ise ratset pidevalt liiga pikana ja üldpilt oli jura.
Galopi tõsted on sisemise jalaga, mis tegelikult ei olegi nii keeruline (postitus aastast 2009 märts).
Aga ega ei olegi väga midagi kirjutada. Natukene läks asi lõdevestamise suunas ja trenni lõpuks ei olnudki katastroof sõita, aga ei istunud mulle. Olen pirtsakas. Mis teha.
Järgmine koht on...hmm...eks G teab...teistele jääb üllatuseks.
Thursday, June 30, 2011
Reisid Eestimaal vol.1 - Pärna tall
Millest selline pealkiri saate varsti aru.
Seniks aga jätkub jutt lainel kuidas Liis endale lõua vasakule poole sinika sai. Ja kummutame kohe ideed, et ma suutsin kellegi välja vihastada =)
(pikk eellugu)
Plaan oli päris mitu nädalat, et Karina tahaks vanu tuttavaid hobuseid näha ja ma tahaks sõitma minna. Gretlin haakis ennast sinna külge ja hommikul viskas G. ema meid siis ära.
Hullem ulme palavus! Ebavajalik fakt no.1 - ma põlesin õlgadest mõnusalt ära...randid on eriti jubedad :D
Hobune kellega sõitsin oli Pajar (i. Poedionk, 7 aastane - enda jaoks...ehk läheb kunagi vaja). Putukad olid vägagi segav faktor ja alguses jäi tunne, et me ei saagi vabsee kontakti omavahel. No ikka väga lappas see asi. Paremale jooksis õlaga sees. Säärega võisin istuma jäädagi sinna. Vahepeal läks veidi paremaks ja siis oli jälle crapp. Lõdvestama saamine võttis ka hea tükk aega. Kui juba sujuma hakkas, siis tuleb tunnistada, et vaatamata sellel, et G irvitas Hade seljast mulle igal võimalusel imeliku näoga vastu (see oli ebavajalik fakt no.2), oli täitsa arvestatav hobune. Galopp oli küll nii üli mega rahulik, et oli kohe.
(jõuame sinikale lähemale xD)
Hüppasime. Või tegelikult oli minul idee, et hüppaks ja see idee ei istunud hobusele üldse mitte. Selline pisikene nunnu 40cm latt ja selle ette me ennast parkisime kohe esimesel korral. Edasi olin kuri mina ja hüppav hobune. Päris parajalt mitu korda parkis ennast kas takistuse ette või vajus eest välja.
Hüppas ikka ka. Nii masendav ei olnud nagu eelpool tunduda võis. Tegelikult jäigi nii, et peale ilusat hüpet (ja tegelikult on hüpe hobusel täitsa viis) jäin ise liiga "usaldama" ning kadus see sundiv moment ära ja ups ei hüpanud enam. Hobune kasutas minu headust julmalt ära. Masendav. Ksukile 60-70cm kanti jõudsime. Nii palju kui ma aru sain on loom enam-vähem sama palju hüpanud kui If. Ja enam-vähem sama vastumeelselt teeb ta seda ka (If on nüüd selles osas paranenud).
(ja sinikas ise).
Viimane hüpe tuli "moraalse võiduga"... Läksime peale näoga, et tulevad pidurid. Täpselt takistuse ees tulidgi pidurid aga tuli kuri Mina ka. Aga kuri mina ei tajunud matsu seekord...sest et hobusel läks vist jubedaks ja lendas üle...Ma oletan, et nüüd kõik, kes mind pidevalt trennis näevad tajuvad ära, et kaasa ma ei läinud ja nägu ühines hobuse kuklatagusega. (AI!) Matsu ei pannud...piisavalt viisakas hobune oli, et mind sealt kaelapealt mitte maha raputada.
Ja omadest headest, et If oli viimanekord täitsa okei. Mingit närviajavat faktorit minu jaoks ei olnud ja tegi 1 peatuse niiiiiii korralikus "ristkülikus", et oli kohe! Galops tegin mõlemast jalast korda mööda. Kõik korrad õiged ja ilusad tõusmised. Mingit kiirustamsit ei olnud: kuulas, pööras, töötas, tegi. Et siis hea!
Karreera pidi taaskord mind taluma. Praktiliselt kohe sai teda näperdama hakata ei olnud mingit suuremat eest ära lidumist. Mõlemat parempoolset jalga sai võtta korraks.
Närvid keerasime krussi siis kui hakkasin nägu katsuma. Ta ei lase üldse mitte. Seega tegime sunniviisiliselt. Mõneks ajaks sai, aga see viis ta täiesti endast välja. Pole midagi...mis halvasti see uuesti...
Seniks aga jätkub jutt lainel kuidas Liis endale lõua vasakule poole sinika sai. Ja kummutame kohe ideed, et ma suutsin kellegi välja vihastada =)
(pikk eellugu)
Plaan oli päris mitu nädalat, et Karina tahaks vanu tuttavaid hobuseid näha ja ma tahaks sõitma minna. Gretlin haakis ennast sinna külge ja hommikul viskas G. ema meid siis ära.
Hullem ulme palavus! Ebavajalik fakt no.1 - ma põlesin õlgadest mõnusalt ära...randid on eriti jubedad :D
Hobune kellega sõitsin oli Pajar (i. Poedionk, 7 aastane - enda jaoks...ehk läheb kunagi vaja). Putukad olid vägagi segav faktor ja alguses jäi tunne, et me ei saagi vabsee kontakti omavahel. No ikka väga lappas see asi. Paremale jooksis õlaga sees. Säärega võisin istuma jäädagi sinna. Vahepeal läks veidi paremaks ja siis oli jälle crapp. Lõdvestama saamine võttis ka hea tükk aega. Kui juba sujuma hakkas, siis tuleb tunnistada, et vaatamata sellel, et G irvitas Hade seljast mulle igal võimalusel imeliku näoga vastu (see oli ebavajalik fakt no.2), oli täitsa arvestatav hobune. Galopp oli küll nii üli mega rahulik, et oli kohe.
(jõuame sinikale lähemale xD)
Hüppasime. Või tegelikult oli minul idee, et hüppaks ja see idee ei istunud hobusele üldse mitte. Selline pisikene nunnu 40cm latt ja selle ette me ennast parkisime kohe esimesel korral. Edasi olin kuri mina ja hüppav hobune. Päris parajalt mitu korda parkis ennast kas takistuse ette või vajus eest välja.
Hüppas ikka ka. Nii masendav ei olnud nagu eelpool tunduda võis. Tegelikult jäigi nii, et peale ilusat hüpet (ja tegelikult on hüpe hobusel täitsa viis) jäin ise liiga "usaldama" ning kadus see sundiv moment ära ja ups ei hüpanud enam. Hobune kasutas minu headust julmalt ära. Masendav. Ksukile 60-70cm kanti jõudsime. Nii palju kui ma aru sain on loom enam-vähem sama palju hüpanud kui If. Ja enam-vähem sama vastumeelselt teeb ta seda ka (If on nüüd selles osas paranenud).
(ja sinikas ise).
Viimane hüpe tuli "moraalse võiduga"... Läksime peale näoga, et tulevad pidurid. Täpselt takistuse ees tulidgi pidurid aga tuli kuri Mina ka. Aga kuri mina ei tajunud matsu seekord...sest et hobusel läks vist jubedaks ja lendas üle...Ma oletan, et nüüd kõik, kes mind pidevalt trennis näevad tajuvad ära, et kaasa ma ei läinud ja nägu ühines hobuse kuklatagusega. (AI!) Matsu ei pannud...piisavalt viisakas hobune oli, et mind sealt kaelapealt mitte maha raputada.
Ja omadest headest, et If oli viimanekord täitsa okei. Mingit närviajavat faktorit minu jaoks ei olnud ja tegi 1 peatuse niiiiiii korralikus "ristkülikus", et oli kohe! Galops tegin mõlemast jalast korda mööda. Kõik korrad õiged ja ilusad tõusmised. Mingit kiirustamsit ei olnud: kuulas, pööras, töötas, tegi. Et siis hea!
Karreera pidi taaskord mind taluma. Praktiliselt kohe sai teda näperdama hakata ei olnud mingit suuremat eest ära lidumist. Mõlemat parempoolset jalga sai võtta korraks.
Närvid keerasime krussi siis kui hakkasin nägu katsuma. Ta ei lase üldse mitte. Seega tegime sunniviisiliselt. Mõneks ajaks sai, aga see viis ta täiesti endast välja. Pole midagi...mis halvasti see uuesti...
Tuesday, June 28, 2011
Kirjutasin ükspäev täitsa arvestatava teksti, aga blogger viskas mu välja =) Nüüd siis ei ole enam tuju leidnud uuesti kirjutada.
Sõidame ikka veel. Samamoodi kenasti ja oma väikeste probleemidega. Suutsin mingipäev taaskord ära unustada, et If ei oska veel kõike ja ajasin oma tahtmistega liialt segadusee noore looma pea. Õnneks on ta selline tüüp, et näitab ise välja kui keegi ülekohtune on tema suhtes või kui ta asjadest aru ei saa. Võtan sellistel juhtudel hoo täitsa maha ja püüan ikka meeles pidada, et ei ole all mitu aastat sõitnud hobune.
Galopis oleme teinud mõlemast jalast korda mööda tõstmist ja nüüd tuleb õigest jalast tõusmine kenasti välja. Selline sahmimine jääb ka ära.
Mida veel? Hüppasime - veidi laisalt, aga samas suhteliselt kenasti. Viimasel ajal on jäänud mulje, et ratsanik tahaks selles osas rohkem trenni saada, sest neid "metsapoole" hüppeid on hakanud tiba palju juhtuma.
Väga palju on tervislikku kordamsit olnud. Seda uut ja huvitavat ei ole tahtmist teha kui hobune all on hea ja pehme. Lõdvestamine on hakanud tulema ette-alla. Mitte nii nagu tahaks, et ta tõesti läheb nüüd korralikult suulisele järgi ja püsib ilusasti lõdvestunult, aga need hetked on tunudvalt pikemad. Eks see tuleb vaikselt. Peatused tahaksid harjutamsit - jääb väga kenasti seisma, selles osas pretensioone pole, aga jalad need ei taha kuidagi seda kena "ristkülikut" moodustada. 1 kipub ikka omatahtmsit mööda uitama minema.
Iseenda arendamise osas sai aasta tagasi tutvust tehtud hobusega sõidetud. Coconutist siis jutt. Areng on olnud märgatav, sest hobune liigub ja toimib. Aga meeletult raske sammuga on. Müts, müts kajab vastu. If on väike tema kõrval =) Midagi erilist ei oska öelda, täitsa tavaline hobune on. Galopis vasakule üritas minsut vabaneda ja päris mitu korda - pukitab vaikselt. Paremale möödus probleemideta.
Üks uus hobune oli samuti nimekirjas. Kaliifi poolvend Kalipso. Tema veel ei oska, aga õpib hea meelega. Natukene arg. Liigub kenasti, aga võhma pole ja trenni lõpuks ei ole sellest liikumisest väga midagi järel. Galopis tuleb seljas "jõudu" rakendada, et teda liikumises hoida - sääred peavad ikka tugevad olema =) Aga eks see võhm tuleb.
Ja peaaegu oleks ühe pisikese nuhtluse ära unustanud. Varssadel tahaksid kabjad tegemsit ja tegelikult tahaks see väike elukas päitseid ka pähe saada. Tõin Oara sisse - laps läks boksi ja emme boksist välja seisma nööriga. Emal oli puhtalt öeldes savi, et lapsel jube paanika tekkis vahepeal. Aga märavarsal on nüüd nimi ka - Karreera. Inimest ta otseselt ei karda, aga kui see inimene teda näppima tuleb, siis see ei meeldi. Sügada lasi oma keha lõpuks isegi paigal seistes (ja paigal seisis ta tegelikutl vähe). Pea ja jalad puudutamsit veel ei kannata - siis tekib sellne paanika, et kuku või pikali. Paras pujään on...aga sedavõrd huvitavam...vist...
Sõidame ikka veel. Samamoodi kenasti ja oma väikeste probleemidega. Suutsin mingipäev taaskord ära unustada, et If ei oska veel kõike ja ajasin oma tahtmistega liialt segadusee noore looma pea. Õnneks on ta selline tüüp, et näitab ise välja kui keegi ülekohtune on tema suhtes või kui ta asjadest aru ei saa. Võtan sellistel juhtudel hoo täitsa maha ja püüan ikka meeles pidada, et ei ole all mitu aastat sõitnud hobune.
Galopis oleme teinud mõlemast jalast korda mööda tõstmist ja nüüd tuleb õigest jalast tõusmine kenasti välja. Selline sahmimine jääb ka ära.
Mida veel? Hüppasime - veidi laisalt, aga samas suhteliselt kenasti. Viimasel ajal on jäänud mulje, et ratsanik tahaks selles osas rohkem trenni saada, sest neid "metsapoole" hüppeid on hakanud tiba palju juhtuma.
Väga palju on tervislikku kordamsit olnud. Seda uut ja huvitavat ei ole tahtmist teha kui hobune all on hea ja pehme. Lõdvestamine on hakanud tulema ette-alla. Mitte nii nagu tahaks, et ta tõesti läheb nüüd korralikult suulisele järgi ja püsib ilusasti lõdvestunult, aga need hetked on tunudvalt pikemad. Eks see tuleb vaikselt. Peatused tahaksid harjutamsit - jääb väga kenasti seisma, selles osas pretensioone pole, aga jalad need ei taha kuidagi seda kena "ristkülikut" moodustada. 1 kipub ikka omatahtmsit mööda uitama minema.
Iseenda arendamise osas sai aasta tagasi tutvust tehtud hobusega sõidetud. Coconutist siis jutt. Areng on olnud märgatav, sest hobune liigub ja toimib. Aga meeletult raske sammuga on. Müts, müts kajab vastu. If on väike tema kõrval =) Midagi erilist ei oska öelda, täitsa tavaline hobune on. Galopis vasakule üritas minsut vabaneda ja päris mitu korda - pukitab vaikselt. Paremale möödus probleemideta.
Üks uus hobune oli samuti nimekirjas. Kaliifi poolvend Kalipso. Tema veel ei oska, aga õpib hea meelega. Natukene arg. Liigub kenasti, aga võhma pole ja trenni lõpuks ei ole sellest liikumisest väga midagi järel. Galopis tuleb seljas "jõudu" rakendada, et teda liikumises hoida - sääred peavad ikka tugevad olema =) Aga eks see võhm tuleb.
Ja peaaegu oleks ühe pisikese nuhtluse ära unustanud. Varssadel tahaksid kabjad tegemsit ja tegelikult tahaks see väike elukas päitseid ka pähe saada. Tõin Oara sisse - laps läks boksi ja emme boksist välja seisma nööriga. Emal oli puhtalt öeldes savi, et lapsel jube paanika tekkis vahepeal. Aga märavarsal on nüüd nimi ka - Karreera. Inimest ta otseselt ei karda, aga kui see inimene teda näppima tuleb, siis see ei meeldi. Sügada lasi oma keha lõpuks isegi paigal seistes (ja paigal seisis ta tegelikutl vähe). Pea ja jalad puudutamsit veel ei kannata - siis tekib sellne paanika, et kuku või pikali. Paras pujään on...aga sedavõrd huvitavam...vist...
Monday, June 20, 2011
Kaliif ja mina teeme nüüd taas aktiivselt trenni.
Reedel oli selline "katsetuse" moodi asi, et kas mõlemad veel mäletame. Peab rõõmuga tunnistama, et mäletasime ja hobune töötas täitsa kaasa. Palju, palju volditasime ja tegime üleminekuid. Sellised kerged tähelepanu harjutused ja ta on võrreldes umbes kuu-kahe taguse ajaga väga palju rohkem hakanud minule keskenduma trennis. Väga meeldiv tunne on sõita kui ei pea 50% ajast hobust edasi sõitma, vaid saab selle aja palju praktilisemate asjade peale kulutada.
Laupäeval jätkasime sama toredalt kuigi aktiivsust oli kordades rohkem. Kõikidest üleminekutest tahtis If "läbi joosta". Sellist sujuvust ei saanud alguses üldse kätte - peale paljude peatuste tegemist võtsime ennast kokku ja tõime kerguse ka tagasi. Galopis on paremale sõites tulnud stabiilne rütm ja täitsa mõnus tasakaal. Saab juba täitsa galopiks pidada seda asja - kõik jalad paneb maha sinna kuhu peab. Vasakule tuleb neid lohakaid samme rohkem sisse ja sedapidi on ta algusest peale raskem sõita olnud. Käekõrval kõndides tahaks ta ka trügida mulle vasaku külje alla ehk siis nii, et ma jääks temast paremale mitte vasakule poole. Mulle samas natukene lihtsam, sest paremale sõites olen ise enamasti ikka nõrgm olnud, seega peaks "tervenemine" suhteliselt valutult minema - mõlema jaoks.
Peale trenni tegin käkõrval veidikene tööd. Taandamise ja tagaotsa pöördega. Hobuse tähelepanu oli väga hajevil ja uut midagi teha ei saanud, aga tuletasime vana meelde. Taandamisega läks veidi rohkem puntrasse, pöörded oli seevastu peaaegu kohe väga kenad.
Kordetasime Kertuga Eifelit ja Iibis Koralli - reedel said siis kahestest ruunad.
Eile kõndis hobune ikka karjamaal vastu, vaatamata sellele, et kaks päeva järjest on see tähendanud trenni minemist. Täitsa tore loom on. Vaatame, mis täna saab =)
Sõitsime üksi paltsil, teised olid kell 4 öösel kodupoole hakanud kõndima - kes Varale, kes Tartusse.
Seekord lisasime kõigele muule mõned hüpped. Sõita oli samamoodi nagu eelnevad päevad. Hea, kerge, liikuv, rütmikas.
Aga et asjad liiga üksluiseks ei läheks kaotasime oma katuse vahelduseks ära. Jüri, Vipo ja vutid ilmusid traavi ajal platsi ülemisse serva (jess! esimest korda ma teen neil servadel vahet!) ja sõitsime neist päris mitu korda mööda ja isegi mõlemat pidi. Alustasime galopiga...esimene tõste läks nihu (vale jalg), teine tuli kena. Sõidame edasi, mina keeran hobuse natukene rohkem kui poole platsi pealt ära, saame kuskil kaks fuleed teha...ja siis lendab eest pea lakke, kõik neli jalga hüppavad laiali ja If lidub oma katusele järele. Ja mina istun lolli näoga hobuse seljas ja ei saa kohe mitte midagi aru. Saime sammule...tegime uue katse ja seekord pani juba täitsa varakult leekima. Pidurdasime praktiliselt aia otsa. See oli veel see meie tore vasak külg ka.
Paremat pidi saime tänu selle, et ma ta peale seljas karjusin, ilma paanikata terve ringi sõidetud.
Nii, katus leitud saame hüpata =) Kiidan hobust, kes kordagi ei tahtnud kuskilt mööda joosta, vaid väga vabalt ja sundimatult kõigele pelae liikus. Laidan ratsanikku, kes õiendas hobusega, et ta enne teda hüppab :) Tegelikult oli täitsa hea. Maha midagi ei kukkunud (ka mitte maha jäänud ratsanik) ja katus püsis peakohal.
If sai kohe õue tagasi ja tõin peale traatides surisemsit Adelante sisse kordele ja peale seda tagasi õue. Siis möödus mitu tegusat tundi Kertut oodates. Viisin Erko välja kuni tema Realisti kordetas ja saime kenasti kodupoole astuma hakata.
Et see kõik nii kena ja lilleline ei tunduks, siis peab ikka märkusi ka tegema:
*Traavus täisitakus on kõik seni väga ilus, kuni ratsanik (selle all ma mõtlen ikka veel ennast) seljas tasakaalus istub. Kohe kui ma natukenegi ennast hobuse jaoks ebakindlasse asendisse viin tuleb pea ülesse ja ilus mull laguneb laiali!
*Kätt ei tohi randmest lukku keerata! Käsi ei tohi laiali ajada! Saa ükskord juba aru!
*Kõik voldid ja pöörded tuleb väga (!!!) korralikult ette valmistada. Ilma selleta kaob korralik paine ja tuleb pinges selg. Kui ma vanasti sõitsin mõttega, et vot nii, tolles nurgas teen nüü voldi, siis hetkel sõidan voldi siis kui hobune on selleks väga korralikult valmis ning ei mõtle ette kindlat kohta.
*See hobune on ikka tõeliselt ilus loom =)
Reedel oli selline "katsetuse" moodi asi, et kas mõlemad veel mäletame. Peab rõõmuga tunnistama, et mäletasime ja hobune töötas täitsa kaasa. Palju, palju volditasime ja tegime üleminekuid. Sellised kerged tähelepanu harjutused ja ta on võrreldes umbes kuu-kahe taguse ajaga väga palju rohkem hakanud minule keskenduma trennis. Väga meeldiv tunne on sõita kui ei pea 50% ajast hobust edasi sõitma, vaid saab selle aja palju praktilisemate asjade peale kulutada.
Laupäeval jätkasime sama toredalt kuigi aktiivsust oli kordades rohkem. Kõikidest üleminekutest tahtis If "läbi joosta". Sellist sujuvust ei saanud alguses üldse kätte - peale paljude peatuste tegemist võtsime ennast kokku ja tõime kerguse ka tagasi. Galopis on paremale sõites tulnud stabiilne rütm ja täitsa mõnus tasakaal. Saab juba täitsa galopiks pidada seda asja - kõik jalad paneb maha sinna kuhu peab. Vasakule tuleb neid lohakaid samme rohkem sisse ja sedapidi on ta algusest peale raskem sõita olnud. Käekõrval kõndides tahaks ta ka trügida mulle vasaku külje alla ehk siis nii, et ma jääks temast paremale mitte vasakule poole. Mulle samas natukene lihtsam, sest paremale sõites olen ise enamasti ikka nõrgm olnud, seega peaks "tervenemine" suhteliselt valutult minema - mõlema jaoks.
Peale trenni tegin käkõrval veidikene tööd. Taandamise ja tagaotsa pöördega. Hobuse tähelepanu oli väga hajevil ja uut midagi teha ei saanud, aga tuletasime vana meelde. Taandamisega läks veidi rohkem puntrasse, pöörded oli seevastu peaaegu kohe väga kenad.
Kordetasime Kertuga Eifelit ja Iibis Koralli - reedel said siis kahestest ruunad.
Eile kõndis hobune ikka karjamaal vastu, vaatamata sellele, et kaks päeva järjest on see tähendanud trenni minemist. Täitsa tore loom on. Vaatame, mis täna saab =)
Sõitsime üksi paltsil, teised olid kell 4 öösel kodupoole hakanud kõndima - kes Varale, kes Tartusse.
Seekord lisasime kõigele muule mõned hüpped. Sõita oli samamoodi nagu eelnevad päevad. Hea, kerge, liikuv, rütmikas.
Aga et asjad liiga üksluiseks ei läheks kaotasime oma katuse vahelduseks ära. Jüri, Vipo ja vutid ilmusid traavi ajal platsi ülemisse serva (jess! esimest korda ma teen neil servadel vahet!) ja sõitsime neist päris mitu korda mööda ja isegi mõlemat pidi. Alustasime galopiga...esimene tõste läks nihu (vale jalg), teine tuli kena. Sõidame edasi, mina keeran hobuse natukene rohkem kui poole platsi pealt ära, saame kuskil kaks fuleed teha...ja siis lendab eest pea lakke, kõik neli jalga hüppavad laiali ja If lidub oma katusele järele. Ja mina istun lolli näoga hobuse seljas ja ei saa kohe mitte midagi aru. Saime sammule...tegime uue katse ja seekord pani juba täitsa varakult leekima. Pidurdasime praktiliselt aia otsa. See oli veel see meie tore vasak külg ka.
Paremat pidi saime tänu selle, et ma ta peale seljas karjusin, ilma paanikata terve ringi sõidetud.
Nii, katus leitud saame hüpata =) Kiidan hobust, kes kordagi ei tahtnud kuskilt mööda joosta, vaid väga vabalt ja sundimatult kõigele pelae liikus. Laidan ratsanikku, kes õiendas hobusega, et ta enne teda hüppab :) Tegelikult oli täitsa hea. Maha midagi ei kukkunud (ka mitte maha jäänud ratsanik) ja katus püsis peakohal.
If sai kohe õue tagasi ja tõin peale traatides surisemsit Adelante sisse kordele ja peale seda tagasi õue. Siis möödus mitu tegusat tundi Kertut oodates. Viisin Erko välja kuni tema Realisti kordetas ja saime kenasti kodupoole astuma hakata.
Et see kõik nii kena ja lilleline ei tunduks, siis peab ikka märkusi ka tegema:
*Traavus täisitakus on kõik seni väga ilus, kuni ratsanik (selle all ma mõtlen ikka veel ennast) seljas tasakaalus istub. Kohe kui ma natukenegi ennast hobuse jaoks ebakindlasse asendisse viin tuleb pea ülesse ja ilus mull laguneb laiali!
*Kätt ei tohi randmest lukku keerata! Käsi ei tohi laiali ajada! Saa ükskord juba aru!
*Kõik voldid ja pöörded tuleb väga (!!!) korralikult ette valmistada. Ilma selleta kaob korralik paine ja tuleb pinges selg. Kui ma vanasti sõitsin mõttega, et vot nii, tolles nurgas teen nüü voldi, siis hetkel sõidan voldi siis kui hobune on selleks väga korralikult valmis ning ei mõtle ette kindlat kohta.
*See hobune on ikka tõeliselt ilus loom =)
Wednesday, June 15, 2011
We all take different paths in life, but no matter where we go, we take a little of each other everywhere
Pole kaua kirjutanud? Vist mitte...
Kas nüüd üldse peaks neid nädalatetaguseid tegusid meenutama või...sest et midagi ma ju ometi mäletan.
Noorhobuste näitus oli. Kandiat ja Eifelit näitasin. Eifelil oli kergelt savi, Kandial oli kergelt paanika. Kõik pidasid ennast viisakalt üleval.
Sõitsin ka. Arvatavasti oli Grenada hea. Nii nagu alati.
If oli kaks viimast trenni üldse mitte see, mis ta muidu on. Ta oli tõesti selline, et...tahaks... veel ja veel. Ta andis endast maksimumi ja kõik, mis ta tegi, oli see, mida ta oskas ja ta tegi seda kõike sellise fiilinguga, et seljas muutus ka kõik kergemaks. Nendele kahele trennile eelnes vigade parandus ja "peretülid" - ja need said lahendatud. Mul on tõsiselt hea meel, et see seismine tuli talle peale neid kahte trenni. Sinna sisse mahtus meil ka veidikene hüppamist. See ei istu talle - vähemalt mitte hetkel. Kui mina ei sunniks seljas siis vabatahtlikult ta ei hüppaks. Aga kuna mina sunnin ja takistused jõudsid 70cm peale siis pidi vaatamata mossitamisele hüppama. Ja kui peab, siis peab korralikult ja seda suutis poiss ka väga kenasti.
Kuna ma teadsin, et mina talle nüüd paar nädalat selga ei saa siis tegime meie jaoks täiesti uusi asju. Taandamine, mida varem otseselt küsinud ei ole, vaid seismise ajal kui paar sammu on astunud, siis olen lubanud. Nüüd küsisin esimest korda - esimesed sammud sai kenasti...rohkem polegi vaja. Veidi keerulisem esiotsa pööre. Maast olen niivõrd kuivõrd keeranud teda nii esi- kui tagaotsal. Proovis täitsa huvitavaid asju seal all teha kuni esimese sammu ära tegi ja kiita sai. Pärast seda oli kohe selge, mida ma tahan ja kena pool ringi keeras ennast. Tark loom...
Nüüd olen mina puhanud kaks nädalat. Hobuse kohta ei tea, kas ta sõi terve selle aja oma kõhtu suuremaks või sai ikka kordineeritult ka joosta. Eks seda ma avastan selle nädala lõpupoole.
Endal on hea tunne, et lõpuks sai see jama läbi ja ühe mure oma tervise pärast võib seljataha jätta...
PS! Rootsis sattusin täitsa huvitavasse kohta kolama. =)
Kas nüüd üldse peaks neid nädalatetaguseid tegusid meenutama või...sest et midagi ma ju ometi mäletan.
Noorhobuste näitus oli. Kandiat ja Eifelit näitasin. Eifelil oli kergelt savi, Kandial oli kergelt paanika. Kõik pidasid ennast viisakalt üleval.
Sõitsin ka. Arvatavasti oli Grenada hea. Nii nagu alati.
If oli kaks viimast trenni üldse mitte see, mis ta muidu on. Ta oli tõesti selline, et...tahaks... veel ja veel. Ta andis endast maksimumi ja kõik, mis ta tegi, oli see, mida ta oskas ja ta tegi seda kõike sellise fiilinguga, et seljas muutus ka kõik kergemaks. Nendele kahele trennile eelnes vigade parandus ja "peretülid" - ja need said lahendatud. Mul on tõsiselt hea meel, et see seismine tuli talle peale neid kahte trenni. Sinna sisse mahtus meil ka veidikene hüppamist. See ei istu talle - vähemalt mitte hetkel. Kui mina ei sunniks seljas siis vabatahtlikult ta ei hüppaks. Aga kuna mina sunnin ja takistused jõudsid 70cm peale siis pidi vaatamata mossitamisele hüppama. Ja kui peab, siis peab korralikult ja seda suutis poiss ka väga kenasti.
Kuna ma teadsin, et mina talle nüüd paar nädalat selga ei saa siis tegime meie jaoks täiesti uusi asju. Taandamine, mida varem otseselt küsinud ei ole, vaid seismise ajal kui paar sammu on astunud, siis olen lubanud. Nüüd küsisin esimest korda - esimesed sammud sai kenasti...rohkem polegi vaja. Veidi keerulisem esiotsa pööre. Maast olen niivõrd kuivõrd keeranud teda nii esi- kui tagaotsal. Proovis täitsa huvitavaid asju seal all teha kuni esimese sammu ära tegi ja kiita sai. Pärast seda oli kohe selge, mida ma tahan ja kena pool ringi keeras ennast. Tark loom...
Nüüd olen mina puhanud kaks nädalat. Hobuse kohta ei tea, kas ta sõi terve selle aja oma kõhtu suuremaks või sai ikka kordineeritult ka joosta. Eks seda ma avastan selle nädala lõpupoole.
Endal on hea tunne, et lõpuks sai see jama läbi ja ühe mure oma tervise pärast võib seljataha jätta...
PS! Rootsis sattusin täitsa huvitavasse kohta kolama. =)
Subscribe to:
Posts (Atom)