Et minna edasi tuleb vahel vaadata tagasi...

Mul on raske. Raske aru saada endast, raske aru saada hobusest. Veel raskem on meist kahest koos aru saada.

Ma võin istuda seal seljas angu viimane jahukott...aga Laava muti toimib. Ta painutab ennast korralikult läbi keha, viib raskust eest taguotsale ja suudab isegi ühtlaselt ja kergelt tempoga liikuda.
Ja kui ma hakkan mõtlema - säär õige koha peale (liiga ees), käsi eest kõrgemale ja pöidlad püsti (muidu sõidan sülle), künarnukk korralikult keha juurde, vaatan otse ette sõidu suunda - siis kaob see kõik ära. Tüdruk viskab pea lakke, tõmbab selja pingesse ja see on mustmiljon korda raksem - see tema välja sõitmine sellest olukorrast...aga tulemus on mustmiljon korda parem, sest põhivead istakus on natukenegi paranenud.

Eile trenn oli tegelikult üks paremaid. Kokkuvõttes ei teinud me midagi uut, lihtsalt lihvisime kõike vana. Eriti mina enda juures ja eriti kätega. Käed - õlgadest sõmeotsteni. Ja selle juurde ka ratse - kipun liiga õrnalt hoidma - libiseb käest. Ja otseloomulikult säär ja selle kõige suurm põhjustaja kand, mis kipub pahatihti liiga kõrgele tulema.


Laavaga lihvisime kõike seda, mida tema oskab. Lihtsalt keskendusin sellele, kuidasise erinevaid asju tema jaoks kergemaks teha. Temast natuke rohkem aru saada, sest ta ei ole Artemis, kes oli minuga nii harjunud ja kellega mõistsime üksteist vahepealt "poolelt sõnalt".
Voltidel tahab Laava tuge. Väga tahab. Kui tugi on olemas, muutub liikumine vabamaks ja hobune paindub kergelt läbi keha. Kavalettidel tahab ta vabadust. ta teab täpselt, mida ta tegema peab ja minu katsed teda abistada mõjuvad talle pigem segava märguanden. Minu töö Laava puhul on juhtimine ja tempo valik (vastavalt kavaleti laiusele). Artemis näiteks tahtis, et teda säärtega toetataks, Laava satub sellest segadusse ja hakkab kolistama.

See tulemus, mille me täna saavutasime oli seljas lõpuks hoopis teistsugune kui tavaliselt. Nagu ta tegelikultise tahakski just selle koha pel volti teha või peatuda.
Galopp oli meeldiv ja kerge. Natuke rohkem esiotsal kui ma vist tegelikult oleks tahtnud, aga samas oli liikumine piisavalt jõuline ja hea. Sõitsime karjamaa poolse sirge, lõpus nurgas volt ja siis vastavalt suunale kas As või Cs tagasi traavile. Tõstmine toimus sirgel, seega tuli paar korda sisse vale jalg. Ja mõnel korral vahetas minu tasakaalu tõttu õige jala valeks.
Aga volt oli kõikidel kordadel väga, väga hea. Just see, et ma enne olin rohkem keskendunud tema toetamisele voltidel sammus, traavis ja jätkasin seda ka galopi. Hobune oli kenasti painutautd, ei vajunud kuskile ja liikus kergelt. Üleminek traavile oli samuti kerge ja hea. Pead alla tümbab algusega võrreldes juba tunduvalt vähem.

ja mulle tohutult meeldis, et ta lüdvestas ennast viimase traavi ajal mõnusalt alla - kontakt säilis, hobune jooksis kergelt ja pingeta. Jalutamise ajal tegime vaba ratsmega volte ja pöördeid. Toimis väga hästi.
Tore, et mõnest asjast ka kasu on olnud!