Kolmas kord kadrilli.
Kõigepealt see hea uudis, et Grenada saab nüüd uue rohi peale ja seega lähemale karjamaale. Pole enam vaja kuskile kaugustesse järgi ronida talle.
Tõime Merkaga koos nad sisse. Otseloomulikult olid nad Paleega kahekesi veel sinna taha jäetud, et nad ennast märjaks ja närviliseks jookseks. Gre oli tegelikult käekõrval väga viisakas. Isegi mu plätud jättis ellu.
Niipalju, et seda sadulat armastan ma ikka tohutult (Raagi vana stübben). Mina ei tea...mulle on see mugav igatahes.
Hobune täna mugav. Võtsin kuulda nõuannet natukene vabamalt seal seljas istuda ja Gre ei üritanudki tagurdama hakata tuuliku ajal. Hea. Täisistakus lheb nromaalne istumine ka juba kergemaks. Hakkan vaikselt, vaikselt kohanema tema sammudega. Seda peab ütlema, et hobune on küll väga viis pluss. Koondab, ikendab, keerab, Ma muidu seda ei tea, milleks mul üldse ratset vaja on. Säärte peale ideaalne mära. Natuke ikka rullib eest, aga juba vähem. Annab lootust, et esinemise ajaks kanname juba päris normaalselt ennast. Julegsin jaluse ka pikemaks lasta. Ei olnud hullu. Palju mõnusam sõita.
Nüüd kaks päeva puhkust ja siis pühapäeva pidi uus harjutamine olema. Tahaks enne veel Pähkliga ehk jõuda midagi teha, aga aega ei ole üldse kohe. Pähkel aga vajab trenni. Samas ma ei tea, mis temaga teha...kuidas tekitada temas see soov liikuda. Sadul sobib, valjad sobivad, suulised ei häiri teda. Mingeid tervisehäireid pole. Karjamaal on väga energiline nagu ka käekõrval. Aga ratsa kaob kõik ära. Kuskilt tuleb leida see plõks...aga ei tea kahjuks hetkel veel kust. Ann võiks tagasi tulla. Muidu ma ei oska enam :(
No comments:
Post a Comment