Selle teemaga on siis nii, et antud nädala jooksul on mulle suudetud selgeks teha, et korde on ülimalt vajalik ja siis jällegi, et see on ülimalt kahjulik...Täpselt niipalju kui on inimesi on ka arvamusi. Aga mis otaspidi seda asja siis võtta..(?)
Jooksen ummikusse omadega. Tean seda, et kordel (väike ring, ühtepidi jooksmine pikalt) liikumine koormab õlgu. Ja Ifi jaoks on see veel ütlemata igav ja keskendusmitnõudev tegevus. Aga hoiaks jumal selle eest - mina ei hakka elades temaga enne üldse mingisuguse sadulaga seonduva hullumaja peale mõtlema kui see vennikene korrektselt ja probleemideta laseb ennast kordel (ja ka käekõrval) käsitleda.
Samas ma mõtlen, et palju temavanusele (saab tuleval aastal kolm) üldse on vaja teha ja palju võib teha.
Enne puhkusele minekut suutsime me selgeks saada kus asub kordel minu ruum ja et sinna pole hobusel asja ronida enne trenni lõppu. Sain isegi Ifi tähelepanu päris pikaks ajaks enda peale, mis on temavanuse kohta minu jaoks päris positiivne kogemus. Tutvustasin talle korra ka sedelgat, mis ei muutnud absoluutselt mitte midagi - hobune võttis asja ülimalt igapäevaselt.
Praegune idee seisneb selles, et enne selleks ajaks kui hakkame seljas kõõluma (ei ole vaja muretseda sinna on veel aega maa ja ilm) võiks ju hobusel olla elementaarne lihas (praegu me räägime ümmargusest maasust siin) ja natukene rohkem võhma, et kogu see eesolev segane aeg üle elada korralikult. Ma tahaks, et trennidel oleks mingi kindel rütm. Egoga tegin tavaliselt siis kui juhtus ja aega oli. If tahaks natukene rohkem individuaalset lähenemsit asjale.
Ühesõnaga mõtted, ideed kordetamise osas oleks ütlemata teretulnud (ja ka abivahendite osas, mida kasutada, mida mitte).
No comments:
Post a Comment