Hääletasime Merkaga talli. Vahepeal päästis Merks suecidal tigusid maanteepealt.
Plika oli karjamaa kõige tagumises otsas. Sinna ma siis kõndisin.
Vaatasin ponide trenni. Pisikesed pätakad on ka täitsa tublid.
Laavaga oli asi väga keeruline.
Ta suutis mu nii mõtetult närvi ajada, et ma olin näost sama roheline nagu mingi hiina kapsas. Ja alles siis hakkasid meil asjad sujuma. Hõõh ma olin kuri!
Aga päris pikalt blokkis enne kui me mingid kenad liikumised kuskilt saime. Sammus ei tahtnud üldse liikuda. Vedas jalgu vaevalt edasi. Steki peale vehkis tagumiste jalgadega. Siis kui hing hakaks täis saama otsustas tema, et noh nüüd võib siis korrektselt ka liikuda. Bljässss...
Traavis loopis oma nina taevapoole iga kord kui natukene eest kõrgemale tahtsin tõsta (tagant rohkem kehaalla). Ahastuses ratsanik. Saime sellest ka üle ja siis oli täisistakus täista kena sõita.
Galopis rajal hakkas sama jama pihta. Ei lase tagant sõita ennst korralikult. Esimene ring oli nagu maadlusväljak ja tõesi tundus, et seekord jään mina alla (hakkas näost vaikselt lillakaks tõmbama). Edasi läks jälle asi ilusaks ära :)
Mõlemale poole sai päris kenasti liigutud. Väheamlt suutsime lõpetada ilusa punktiga.
Mina ei oska temaga. Kord ta teeb, siis ei tee, siis on minul halb tuju ja siis vahel juhtub, et meil mõlemal lihtsalt klapib selle mõtlemsiega üks trenn. Keeruline värk. Tagatipuks on tunne, et see tibin peaks varsti indlema hakkam.
Jube!
No comments:
Post a Comment