Viimane päev...
Tegime ilma sadulata pika sõidu. TA O-LI SU-PER!!! Koondas, pikendas, painutas, sõitis ratsmesse jne. Ta lihtsalt on see ainus ja õige. Igatahes jõudis talle nüüd kohale, et seljas olen mina :D Võttis kätte oma vana lolluse ja hakkas tagumisi jalgu lohistama :p Tegelikult oli naljakas sõita kui kõik need vanad trennid meelde tulevad. Edasi sõites tõstis ikka uuesti neid jalgu aga paar korda proovis veel. Igatahes lasin tal traavis, sammus, galopis vahepeal vaba ratsmega liikuda. No lihtsalt nii hea oli. Ta mäletab suht hästi, mida ma Eestis veel temaga tegin kuigi siin tehakse neid asju vähe teisiti (nt. galopitõsted sisemise jalaga). Aga saime ilusasti hakkama omavahel. Ma muidugi üritasin paar korda gravitatsioonijõudu proovile panna aga suutsin siis ise peale ka jääda sellele :) Galopis vabalt joostes hobune jumala natusi ja no ega tema ei taha enam tagasi tulla. Kui juba läks siis läks, mis siis, et paari koha peal oleks ninuli maha käinud peaaegu. EI meie nüüd jookseme ja kõik. Ma hetkeks hakkasin päris kartma, et ohoo nüüd ei jäägi seisma enam aga no lõpuks jäi ikka minu tahe peale.
Mellu sõitis ka lõpus natuke aga vähem ja siis jalutas piiiikalt.
Ning siis tuli meie hüvastijätt...mitte viimane...ei. Sest meid kutsuti suvel tagasi (A) See oli ajutine hüvatsijätt ja ma hoidsin hambaid ristis, et mitte nutma hakata (Tallinn-Tartu bussi peal enam ei õnnestunud ja seal siis natuke ulusin). Ma ei rääkinud Latega. Lihtsalt viisin ta tagasi koplisse ja olin vähe aega temaga lahekesi. Lihtsalt vaatasin ja meenutasin. Tal on hea kodu. Selline mida iga omanik peaks oma hobusele tahtma ja võimaldama. Tal on super inimesed, eks temaga tegelevad ja super sõbrad, kes vahepeal teda kiusavad ja kusagil kaugel üle mere olen tal mina. Ükskõik, mis temaga ei juhtuks või kuhu ta ei satuks ta teab, et kusagil siin väikeses kohas on keegi, kes temast igavesti hoolib ja teda igavesti mäletab.
You'll be in my heart FOREVER (L)
(L) LATEKS (L) The horse who once was my EVERYTHING and who will be that for the rest of my life.
No comments:
Post a Comment