Head teed 2010!

Minu jaoks oli see nagu eile, kui vaatasin tagasi aastale 2009...Aeg on see, mis on nii kallis, kuid möödub sedavõrd kiirelt...

Jaanuar - möödus Artemisega...jah...just nii oligi. Mitte midagi suurt, mitte midagi erilist. Lihtslt üks järjekordne kuu fantastilise hobusega!
Veebruar - Artil olid hetkelsid omaarvamused lattidest - neist lihtsalt ei käida väga vabtahtlikult üle; algasid ka esimesed probleemid sadulaga; (13.02) parim hüpetrenn selle poisiga ja ma tõesti mäletan kui ideaalselt hea see tookord oli; (14.02) poiss lasi KÕIK neli jalga korralikult ära värkida; hakkasime treileriga suuremat sõprust sobitama; (28.02) võistlused Ihastes - 60/70 meie esimene rosett ja 80 tõrkusime välja (esimese faasis)
Märts - (7.03) selle aasta esimene maaühendus; üritasime Poisiga sadulatta hüppamsit selgeks saada, midagi saime kah ning esimesed kollitakistused sai ka ära proovitud; saime Artile täitsa uue ja täitsa paraja sadula - jess; Raiva ja piske Lavinia kolisid Lätist (minu mälu teades võis ka Leedu olla) meile ja vahepeal saatsime Eltoni ära ning asemele tuli pisike kollane Rannik; (28.03) Võistlused Ados - 80cm 8kp - pinnas oli jube;
Aprill - üks mega mõnus maastikul käik Merka ja Kertuga; Leksika kolis ära - head teed tüdruk; (17.04) Posiga tuli tesit korda meeter, hobune on tulbi; (17.04) Egoponiga meie esimene ja ka viimane sõit; (24.04) tallisisesed võistlsued - maaühendus; (27.04) - minu pisike Ego Mõmmi kolis ära Adosse, Vinnal läks ka koos temaga - oli tore!
Mai - (13.05) Iffu näitused, noorekesega jädi rahule; (15.05) unustamatu maastikulkäik Artiga - noored ja vabad veel viimast päeva; (16.05) palju õnne mina - 18, lisame veel juurde väga hästi läinud hüppetrennid Artmsie aj Grenadaga; (26.05) kõik hakkas mutuma - Päivi käis hobuseid proovimas, Arti pidas kenasti üleval ennast, nägi esimest korda kannuseid; (28.05) - jah...sellel hetkel ma sain aru, et ma ei taha, et ta läheks; (31.05) tallisisesed võistlused, meie esimene 90-100 parkuur, ajsime maha, aga hobune täitsa okei
Juuni - (01.06) see oli siis see kõige viimane...; (05.06) uus hobune, uus algus - Laava; (07.06) siimast korda Arti seljas - sadulata paltsil; (08.06) Arti, Ank, Igle, Iiris, Pilk sõitsid Soome Tahko-Areenle; (26.06) - tallisisesed võistlused Laavaga - I koht; vahepeal hakksime Pähkliga ka natukene trenne tegema.
Juuli - käisime Kertuga esimesel nädalal Tamulas laagris; (5.07) - hakkad kadrilli harjutamine - Grenadag; (31.07) Hobupäev - 3 kava, nenest kaks Grenadag - oli täitsa tore
August - hobused said kaks nädalat puhat, Plik j Pähkliga hakkasime jälle trennitama; (15.08) Pähkli esimene galopp saduls; käsin Soomes Kadil külas - meeletult tore
September - (9.09) leidsin Arti Soomest ülesse; (11.09) Kaliifist sai ametlikult ruun; (13.09) Lvaga esimene meeter - pole probleemi, Plika on lennuk meil ju; (19.09) Valessa ja Akra kolisid Soome - Artile ja suurele kambale seltsi; (24.09) Mellu käis meil Kobratus külas; (25.09) Laava esimesed välivõisltused Hobunurmel 80/90 4kp
Oktoober - (02.10) käisime Deliga maastikul, hävitasime Kristeli maasikaid; (10.10) Ihaste treeningvõistlus - esimene faas puhas ja hea, teise faasi unustasin ära, sõitsin läbi ja 8kp; (14.10) esimest korda Annuga Vorbusel; vahepeal suutsime teha Laavaga mõned meeletult head hüppetrennid ja korra tegin ka ühe maaühenduse; (30-31.10) Ihastes kahevõistlusel - skeem oli jube, takistussõidu soojendusel kukkusin meeletu matsuga pea peale, parkuur tuli 4kp aga tohutult ilus sõit!
November - peale kukkumsit tuli meeletult pikk paus; (24.11) Geysa-Geyra sai endale uue kodu ja uued omanikud - tere tulemast koju; (26.11) Amadeus R.I.P
Detsember - (4.12) lõpetasime Laavaga ära selle asja, alustasime natukeseks ajaks Grenadaga;, If sai esimest korda külgratsmed; (19.12) Iffu tutvus sadulaga (26.12) tallis jõulupidu, Kaliifile ilusadi jõule ja näeme siis taaskord 2. jaanuaril 1011!

Rahulikke Jõule!

Sest siis kui kõige vähem sa ootad
Ta tuleb ja seisab sinuga koos
Hetk enne kui lõplikult lootuse kaotad
Ta rahu ja õnne endaga toob

Teile, kes te olete alati toeks!
Liis ja If

Häid Jõule!

Et vältida segadust siis Geisha ja Vorbuse elanike tegemsied satudvad nüüdsest siia: geisha-g.blogspot.com

Kobratule lähe nüüd 26. detsember - jõulupidu. Ja Iffu ning teistega saab tegeled alates järgmisest aastast.

Seniks Rahulikke Jõule ja ilusat saabuvat Uut Aastat!

Liis

Üllatus - positiivselt

Sõitsime Melluga tallipoole ja tuli tuju minna Annuga sõitma. Mellu nagunii kepsutab Karmeeliaga ringi ja mul ei olnud üldse tahtmist külmetada.

Seekord jäi otsus, et lähen tavalise sadulaga (varem temaga ainult westerniga sõitnud). Mellu pani sees hobuseid valmis ja mina kantseldasin karjamaal kahte tatikat, et nad seal ikka korralikult aias püsiksid. Elektrit pole sees, kuigi kaevasin osa särtsumasinast lumehangest välja isegi. Geisha kiituseks tuleb öelda, et temal ei olnud vähimatki kavatsust aiast välja tulla, Rudy seevastu oli väga pahane, et ma temal väljatuleku ära keelasin.

Sõita oli hea. Lumi on piisavalt kõva ja madalaks tambitud. Ja vanaproua suutis kõiksugu imevigurid ära kannatada. Üle pika aja pandi ta tööd tegema ja ega ta tegelikult seda väga teha ei tahtnud - kuid mida pidi, seda pidi. Annu ise suutis minu üllatuseks täitsa korralikult töötada. Tagant sai peale sõita kenasti, tagakeha oskas töötada ja hobune teadis väga hästi kuidas mingis kindals olukorra käituda ja mida ma temalt tahan. Mis oli natukene segane oli pööramine. Voldid tegi väga kenasti ümber sisemise sääre, aga ta tahtis keerata ka selle sääre poole, mis parajasti survet rohkem avaldas. Sellel hetkel tekkis meil suur segadus seal. Aga muidu liikumised olid täitsa olemas. Oleks hobune 10 aastat noorem siis võiks temaga lausa korralikult tööd teha. Aga Annu tähistab meil siiski järgmsiel aastal oma kahekümnendat juubelit.

Hobustele tekid selga ja õue. Tegime ise bokse. Poole heinasissetoomsie pealt avastas Mellu, et Rudy ja Annu on otsustanud karjamaa-avarustest välja murda. Läksime neile siis järele, aga jooksin veel igaks juhuks Maarjale ütlema - pidime kaks karjamaale jäänud looma sisse viima ja siis teised tulevad juba sie talli juurde tagasi. Õue jõudes oli Mellu Rudy kätte saanud, kuid Geisha avastas, et karjamaal on väljapääs, seega ühines tema Annuga. Karmeelia istus veel karjamaal ja viisime nad Rudyga sisse. Geisha jooksis selle peale suhteliselt ruttu talli tagasi. Annu tegi veel mingi aeg õuepeal oma jooksuringe ja otsustas lõpuks, et võiks ka ikka talli sooja saada. Lõppes õnnelikult see asi. Lõpetasime omadega ära seal ja Tartupoole sõit.
Geishal sai teetanuse ja gripi vaktsiin tehtud. Varsti saab marutaid ka.

Aga oleks maa ja ilm...aga selle maa ja ilmatu ajaga ei jõua tegelikult midagi ära teha.

Grenada on otsustanud koplis mitte mingi hinna eest kätte anda. Kokkuvõttes olen aga siiski mina kavalam. Kasutades meie kõige äraostetavamat hobust (Laava) ei suuda Grenada kaua vastu panna sellele, et tema sõbranna saab rõõmsalt leiba mugida.
Sees üksi seista Grele ikka ei meeldi, aga see pole talle ka kunagi meeldiv tegevus olnud - kellele oleks, kui suur sõbranna õues ringi saab joosta ja puhkust nautida?

Oma suures truuduses jooksis Laava terve trenni aja mööda platsi serva Grenadaga kaasas.
Hobune oli täitsa rahulik. Jooksis kenasti. Ise vajusin kehast ette - see nüüd küll hea ei ole. Sõitsime üksi - ei kujuta ette, kuhu kõik jäid täna. Kertu ei tundnud ennast hästi ja Adlenatega sõitma ei tulnud. Tegi talle teraapiakuuri. Hobusel polnud üksi olemise vastu midagi, pigem tundus, et suudab oma tähelepanu veelgi rohkem minul hoida. Sammus-traavis tegin üleminekuid ja paar pikemat peatust. Seisis meeletult kenasti - kas on probleem siis selles, et teistega koos ei taha seista või olin ise varem ebakindel ei tea. Ringa tahtsi, et galopiga teeksin ka üleminekud. Paremale ta ikka andis tuld nii tõstetel kui sealt edasi. Galopist tagasi tulles traav oli veel eriti jube - ülimalt pikk ja käest ära. Vasakule tulid aga meeletult kenad tõsted isegi ja mära korjas ennast kenasti kokku. Sealt tagasi traavile võtta oli ka teine tera juba. Lõpetasime täitsa optimistlikult.

Diana oli veel tallis ja aitasin tal Eifeli sisse tuua. Tema võttis Iffu. Suur kahe poole aastane tori ruun on käekõrval tunduvalt kergemini käsitletav kui pooleteiseaastane pisike eestlasest täkupoiss. Sisse me nad saime. Eifeli küll täitsa keerukate tantsusammudega, aga siiski. If käitus kenasti - tulevane lastehobune :)? Sussid saime puhtaks poisil, neid on vaja millalgi lõigata. Eifel ei tahtnud oma papusid kohe üldse meile pikalt näidata. Keksis meeletult ringi kui ühe endale kätte sain ja kohe tagasi ei andnud. Esimesed suutsime me siiski ära näha. Tagumistega läks asi natukene liiga ohtlikuks ja aega ei olnud enam ka raisata.
Iffu nägi esimest korda sadulat. Probleeme ei olnud - hobune aktsepteeris nii sadulat ennast kui vööd. Kordele läks veel sedelga ja külgratsmetega.
Liikus kenasti. Sammus oli täna täitsa töötav hobune. Eks ta keksis rohkem kui eelnevad korrad, aga ei olnud ühtegi ideed minema minna kui ehk korra paremale galopis proovis - see jäigi ainult proovimiseks.
Korderingi käsklused on ta väga kenasti ära õppinud. Allüürimuutused on elementaarsed juba päris algusest. Praegu saab väga kenasti aru, millal on vaja tempot lisada ja millal võib natukene rahulikumalt joosta. Kordepiitsa erinevad funktsioonid oleme me ka kenasti selgeks saanud. Hetkel kasutan ka käskluse "seis" abistamiseks piitsa (suunatud hobuse ette), sest poiss tahab mõningad korrad ikka veel oma nina sissepoole keerata - piitsaga seisab kenasti ringil, õiges suunas. Diana küsis ka, et miks ma kiidan (sõna "hästi") juba paar sammu enne kui ta sammu võtab või traavi läheb. Ma alguses ise ei olnud seda tähele pannud, aga vist on asi selles, et hetkel taban juba paar sammu enne ära kui ta ennast sammult traavile viib või vastupidi ja kiidan kohe kui ta käsklusest aru sai. Siit ka asi, mis mulle tõesti meeldib - et tema allüürimuutused ei ole äkilised vaid lähevad täitsa sujuvalt üle. Isegi traav-galopp vahetused ei ole paugupealt vaid on kenasti eristatavad paari vahepealse sammuga. Mulle meeldib ja hobune on rahul. Kas pole see siis kõige tähtsam?

There has to be at least one day of the year to remind us that we're here for something else besides ourselves.

Häid pühi soovin Sulle, kes Sa kaugel oled,
kes Sa üle mõne aja ikka meelde tuled,
kes Sa mõnel hetkel oled hinge ligi,
Keda küll ei näe, kuid mõistan ometigi.
Keda vahel nagu tähele ei pane,
veelkord kauneid jõule Sulle - Kauge Lähedane.

Oleme Melluga ikka aktviiselt Vorbusel bokse teinud ja hobuste järele vaadanud.
Geisha on valjaste, suuliste, valtrapi, sadula ja muu jamaga täitsa ära harjunud. Laseb endale kenasti kõik külge panna ja ei tee ühtegi koledat nägu.
Täna jõudsime siis niikaugele, et panime ta valjastega kordele. Alguses oli asi päris segi. Geish ei saa lihtsalt üldse aru, mida temalt tahetakse. Võtsime aja maha. Täiesti maha. Ja alustasime väkese ringi peal uuesti. Enamuse ajast sammu ja kohati proovisime traavi teha. Rääkisime Melluga hobusega. Ja oligi täitsa korde. Ei rippunud paanikas nööri otsas, ega üritanud iga sekund minema joosta. Mõlemale poole sai kenasti liikumisega hakkam.
Talle oli vaja seda julgustavat lähedust - enne oli ring liiga suur ja inimene oma käskudega väga kaugel. Ja talle on vaja, et keegi temaga räägiks - hääletoon mõjutab hobust väga palju, mida rahulikum olla, seda kergemalt võtab hobune muutusi ja uusi asju.

14.detsember (V)

Jõudsime Melluga üpris hilja talli seekord. Ja no oleme laisad noh. Ei viitsinud me bokse visata. Üldse kohe mitte. Hobused olid sees muidu. Oli plaan, et lähen ise homme (täna) hommikul kaheksaks sinna juba (jumal seda teab millega) ja teen boksid ära ja kui Mel tuleb, et siis saab hobustega jamada. Aga juhtus nii, et seppa Maarja ei saanud kätte, seega ei lähe hommikul. Igatahes tuleb need boksid nüüd järgminekord ära teha.

Aga tagasi eile juurde minnes siis oli plaan Geishale valjad pähe panna. Mälus neid suulisi meeletult, aga võttis asja väga rahulikult. Täitsa tore värk. Siis tuli koht, kus oli vaja valtrapiga tutuvust teha. Või noh jah. Tegelikult hobune seisis paigal ja ei teinud sellest välja. Ja siis oli see koht, kus me tahtsime vaadata, et mis meil sellega sadulaga saama hakkab. Esmapilgul tundus täitsa okei (keegi ei karju nüüd meie peale eks...sest me päris nii ei jäta seda asja, et ah meile tundu, käib kah). Aga vahetusse läheb sadul suhtelsielt 80% kindlusega (isegi kui paras), sest iste on meile kahele natukene pisike :D Sadulavööst ei teinud välja. Võttis asja tahulikult.

Geisha on üldse selline imelik natukene. Kõike, mis nagu peaks olema võõras ja jube ja kole ja paha ta ei karda. Aga vot teed midagi, mille peale teised hobused kõrva ka ei liiguta (nt. asetad oma varba teise kohta) ja tüdrukul on kohe päris kole olla.

Ja siis nülis Mel laka maha. Päris harjaks ei lasknud, siis me poleks neil Annuga vahet enam teinud. Aga oi loomal on jube, juube lakk siiski. Hoiab igalt poolt väga valesti. Päris koomiline soeng tuli. Tuka ajasin ise maha. Eest vaadates on vinks-vonks loom. Ja see ei olenenud nüüd juukusurioksustest. See puudub nii minul kui Mellul ma kardan :D

11. ja 12. detsember

Tänu Monikale kaevasin ennast hommikul kenasti kodust välja. Süsteemid toimivad :)

Grenadaga ikka sõitma. Väga mingeid lootusi mul ei olnud. Plats oli lumeväli. Päris huvitav.
Mida ma tõsiselt pean tegema on tasakaaluharjutused. Sammus on asi okei. Traavis on tegelikult megalt tunda, et kohe kui tasakaal häiritud (kipun hetkeks ratsmest tuge otsima) on hobune kohe jäik ja häirin teda samapalju. Mulle meeletult meeldib, et Grenada seda kohe välja näitab. Sõitsime mingi Kertu loodud ringi peal natukene aega ja proovisin üleminekutega ennast hästi rahulikuks muuta. Alguses oli päris korralikult jube. Kuskil 10 sammu sai joosta ja siis ma jälle vajusin hetkeks kuskile. Hobune tõmbas selle peale kohe selja pingesse ja lisas tempot. Ühesõnaga näitas välja, et ei ole see asi õige. Vaikselt hakkas asi paranema istakus. Galopis olid lumi ja olid väga energiline Grenada, mis ei sobi kokku. Sammud olid meeletu pikad ja meeletu kõrged ja ma ei kujuta ette mida ma seal seljas alguses tegin. Aga mõlemale poole sai päris mitu korda tõstetud ja paar kroda oli isegi kontrollitav tempo.

If sai seekord päris normaalse aja kordel olla. Ikka sedelgas+külgratsmed. Ja no meeletu mõnus lihtsalt. Traavis hakkas tööle kenasti, sammus oleks rohkem tahtnud. Julgesin külgratsmeid lühemaks ka panna seekord. Hobune liikus kordel ja kuulas mind ja oli fantast hea. Kokku tegime 20 minutit.


Pühapäeval olime Grenadaga (pluss Kidt & Helina ja Pähkel & Ann) maastikul ja ei olnud tegeluikutl just väga tore. Ise olin algusest peale pinges, mis omakorda ajas Gre pingesse ja ei saanud me omavahel läbi. Seismine oli ilmvõimatu. Hakkas lihtsalt kohe kas taandama või tiirutama. Traavis julgesin ratsest ette anda rohkem ja siis lõdvestas paar korda. Ilusaks läks kõik peale galoppi. Siis suutsin ise juba pingest lahti saada ja hobune lõdvestas kenasti nii traavis kui sammus. Koeramäelt talli jalutasime pikalt. Lähitulvikus maastikule ei lähe. Pean ennast kokku võtma ja kõigest sellest jamast pingevabalt väljuma.

Iffu oli see, kes mind maha rahsutas. Kordel jälle fantastiliselt hea. Suunda muutes sain ta sammus ka tööle ja hobune nägi kohe meeletult kena välja (y). Mõlemael poole tegin poolteist ringi galoppi. Tasakaalu leidis kohe kenasti ja liikus sujuvalt. Häälkäsklusi kuulab kenasti. Peatuse ajal on juba 50/50, kas keerab nina sisse või ei. Vanasti keeras iga kord. See hobune on meeletu arengu teinud!

7.detsember - Kase talu..

Aga peaks olema jah Kase talu kui usaldada Mellut, kes usaldab mingit kohalikku külanaist :)

Hobused olid meie saabudes väljas, mis omakorda tähendas, et Maarja oli oodatust varem koju tulnud.
Ja boksid ei olnud üldse enam hullumaja, mis tähendas, et viskasime nelja boksi kõigest 20 minutit tühjaks. Ei naeraks :D Heinad sai ka kiiresti sisse. Vaatasime veel Karmeelia jala üle. Lonkab esimest paremat. Õnneks mitte õlast. Järgmine nädal tuleb sepp ja kõik neli saavad oma sussid kenasti korda. Karmeelial on päris halvast murdunud ka just see esimene parem, et ka sellest võib olla.
Annu ja Rudy saime ka veel sisse ja Geisha oli roninud otseloomulikult tagumisele karjamaale ja passis seal, seni kuni me Melluga järgi ronisime talle.
Möllasime seal sees: sisaldas söömist ja niisama mässamist. Ja kuskil seitse läbi hakkasime Tartu poole sõitma.

4.detsember - muutused

Sain üle mingi aja hobuse selga taaskord.

Aga esimene asi, mida mainida oleks hoopis see, et Laavaga lõpetame omavahel nüüd ära. Oli tore. Tõesti oli ja ma arvan, et seniajani parim võistlushobune, kes mul all olnud on, aga seda "tunnet" ei olnud temaga kunagi. Ehk juhtub, et enne, kui see tüdruk omale uue kodu saab, õnnestub mul temaga veel mõni start teha, aga hetkel jääme sõpradeks. Otsus tuli minu enda poolt. Loodame, et nii on kõigile parem.

Uuendama hakkan loodetavasti suvist sõprust. Grenadaga sõitsin täna. Temas on palju rohkem, kui ma ise leida oskaks, aga ta meeldib mulle. Ehk on asi lihtsalt selles, et me "vana kooli naised". Ehk tunnen ise, et on vaja vaheldust noortest ja rohelistest, vajadus tunda ennast turvalisena ja olla ise jälle õppija rollis. Gre oskab meeltult palju ja enne Ifi ratsastust oleks tõesti tore kui ma nüüd suudaksin ennast jälle korralikult kokku võtta.
Trenn ise oli hea. Galopis läks üle käte. Pole pikalt sõitnud mära.

Ifi võtsin veidikeseks kordele. Oleks tahtnud pikemalt teha, aga Etu pidi ruttu koju minema, seega kuskil 10 minutit jälle. Aksepteeris külgratsmeid korralikult. Suulise suhtes ei näianud ka nii suurt vastumeelsust. Uskuge mind - sellest loomast tuleb veel hobune ja mitte väike :)

3. detsember

Kõigepealt ma luban käsi südamel, et ma jõuan see nädalavahetus Kobratule. Muidu lähevad asjad liiga käest ära.

Aga andsin Mellule trenni Karmeeliaga. Mitte midagi erilist minu poolt. Hobune näitas väga selgelt välja, et parema meelega istuks ta kuskil mujal kui trennis. Lõpuks sai asja. Mellu oli täitsa hää.

Geisha panime krodele. Õigemini...ei tea. Alguses oli lootus, et äkki funkab. Mina olin kuri piitsatädi ja Mellu rippus sõna otseses mõttes korde otsas, et teda minema ei veetaks. As ei olnudki niivõrd selles, et ta tahtis ära minna, vaid selles, et iga kord kui piits liigutas proovis Geish korderingi suurendada. Samas liikus ikka. Mitte midagi sellist katastroofiliselt hullu ei olnud. Külm ehk ainult.
Ja peale seda tõime viimased kaks ka õue (Annu, Rudy) ja bokse tegema ja heina tassime jne. As usual. Päris pikaks venis see asi. Max sai paukude pärast närvivapustuse. Hobused sisse ja natukene askeldamist ja siis tuli Maarja, tegi koll, koll ja Liisil oli hirmus jube. Rääkisime pikalt ja kodupoole sõit. Uue nädala alguses siis jälle :) Nädalavahetusel teeb Mellu.
Tundub, et Geishal võivad hambad vahetuda. Aga vaktsiinid värgid särgid on vaja ära teha. Viimane oli....ammu....

Hobuseomaniku mureteekonna algus

Ehk siis alustasime Melluga kella kolme ajal teed tallipoole.
Varsti rutiiniks saav päevaplaan: hein koplisse, hobused välja, boksid tühjaks, uus saepuru alla, veevahetus, hein sisse (pluss oder ja graanulid, mille täna andis Maarja), hobused sisse. Kõik see jantimine võtab kuskil kolm tundi aega. Vähemalt on ringi vehkides soe olla. Tagajärjeks on palavikus Mellu ja haige kurguga Liis ning neli õnnelikku puhta boksi ja söögiga hobust.

Aga mureprobleem on ikka Geisha, kes tahaks seppa näha lähiajal ja tegelikult tahaks veterinaari külaskäiku ka. Märaplikal vaja suhu vaadata. Söömine ei lähe väga edukalt. Võib ju olla, et lihtsalt pole kõht nii tühi ja sööb vähem, aga kuidagi ei taha uskuda. Pigem karta kui kahetseda. Ja ussirohud ja muud jamad tuleb ka meil ära teha. Ja kes need muud maksavad kui mina ja Mellu. Oh seda õnne ja rõõmu kui sul on oma hobune. Soovitan soojalt enne ostu kaaluda seda asja vähemalt sama kaua kui meie.

Tänan, et meie jaoks alati olemas olid...

Nyt olen vapaa, ja mukana tuulen

saan kulkea rannoilla ajattomuuden.

Olen kimallus tähden, olen pilven lento,

olen kasteisen aamun pisara hento.

En olen poissa vaan luoksenne saavun

mukana jokaisen nousevan aamun.

Ja jokaisen tummuvan illan myötä

toivotan teillä hyvää yötä.

Meie pisike uhkus.

Kadi, Indrek, Jaak - minu kaastunne suure sõbra kaotuse puhul

Marta - minu kaastunne oma esimese õige hobuse lahkumise tõttu.

Ma tänan, et andsite mulle võimaluse õppida tundma üht kalleimat sõpra.

Amadeus - Veebruar 1997 - November 2010

Andke andeks, et ma täna enam kuskile ei jõudnud. Aga Ami oli ka minule kui pereliige.

Lumega väljas (Vorbuse)

Melluga ikka jälle tallipoole.
Geisha ja Karmeelia lasime kahekesi esimestena välja. Karmeelial oli absoluutselt savi, et võõras hobune ja nii. Juba kaks päeva kõrvalboksis istunud. Vahet ju pole. Natukene liigutasid ennast, aga mitte väga aktiivselt.
Järgmine oli Rudy. Siis sai juba jooksusamme näha. Karmeelia tunnistas esimest kroda oma varssa. Pooleteise aastane juba küll. Igatahes tegi Geishale nägusid.
Annu oli viimane ja tema pani küll padavai G. juurde. Natukene jooksid. Siis jäi G. üksi seisma.
Kui bokse hakkasime tegema siis igakord kui käruga välja sõitsime olid hobused asendit muutnud. Siiberdasid heinahunnikute vahet ja olid niisama ägedad. Karmeelia ja Geisha suutsid isegi koos ühest hunnikust süüa ja Annul ei olnud tema vastu seni midagi, kuni Geish talle otseselt küljealla ei roninud.
Nelja boksiga läks suhteliselt kiirelt + pluss uus allapanu ja hein ja oder jne. Lõpuks tõime sisse. Natukene mässaid seal ja Geish jooksis eemale. Aga läks Mellule vasti kenasti. Karmeelia esimesena siis G ja lõpuks Rudy, Annu. Loomad päris rahul siiski, et välja said üle kahe päeva. Liikuma. Nüüd hakkavadki käima päeval. Tundub, et ei tule probleeme uue hobusega seal.

Homme Iffu juurde :) Aga ta on ikkagi armas veel ja hetkel see kõige nunnum :D

Jap. All is good!

Peale kooli käsime Melluga Vorbusel.
Geisha boks sai ära tehtud (M. poolt). Teised olid enda omades paraja segaduse saavutanud. Homme need kolm siis tühjaks ja uus saepuru alla. Homme saavad nad välja ka. Idee oleks, et alguses Geisha koos Karmeeliaga. Nad nüüd boksides kõrvuti seisnud. Ja siis alles laseme Annu ja Rudy ka sinna. Hobustele heiand sisse.
Istusime ja jõllitasime mära. Nagu kaks hullumeelset seal boksis. Vaatasime ja arutasime ja päris mõistlikku juttu ajasime. Sussid tahavad tegemist. Erinevate hirmudega tuleb tegelema hakata - eks ta hakkab harjuma vast ka vaikselt uute olud ja hobustega. Mellu peab endale plaani paika panema, et millal ja kuidas temaga tegema hakkab seal, aga sellega on veel aega. Laps kohaneb ja õpib.
Et siis mina olen Iffuga ja Mel Geishaga - oleks ju tore. Sest siis ei sõida me vast ajusid ka sodiks. Suht korraga nad sadulasse lähevad. Saame oma muresid kurta Melluga ja niisama lahedad olla.

Aga homme, homme.

Teretulemast koju Geisha!

Teate kui hea tunne on.
Nii hea meel on kirjutada headeaega asemel teretulemast.

Ehk siis mina ja Mellu oleme värsked hobuseomanikud!
Täna tõime pisikese mära oma uude koju. Võttis asja meeletu rahuga. Hakkas sööma kohe. Ja ome uue naabriga tundub ka hästi läbi saavat. Homme on veel tallis. Reedel läheme laseme nelja ajal karja välja. Ja vaatame kuidas kohaneb seal.
Täitsa lõpp tunne on !!!

Kõik on lausa väga hästi :)

Ootame neljapäeva. Südames on ikka veel soe tunne.
Ja kuulsin vaikseid jutte, et saame enale maneeži ja mittea ainult jutte, vaid, et sellega on juba algust tehtud. Kas hüppasime rõõmust lakke või jaa ?

Ja Kertu korraldab suvel Soome sõitmist aktiivselt. Appi ma ei kujuta ette kuidas me seal hakkama saame. Praegu on kolm kohta juba paigas kuhu läheme (Lohjale Late juurde, Vuorelan talli Vinnalit vaatama - sinna meid lausa kutsuti ja siis veel Tahko-Areenale Artile ja teisele kuuele külla). Täiesti segased vennad oleme :)

If you want to be happy, be!

19.11.10

Käisin Vobusel Mellule trenni andmas.
L: Kas sul on harjutus meeles?
M: Jah peatused ja poolsamm.
L: O.o ?!?
Tegelikult ei olnud üldse nii hull. Kui Mellu rääkis, mis pobleemid tal on ja appi kutsus, siis tekkis küll tunne, et maast ma seal ei oska midagi öelda talle. Tegelikult oli hobune väga koostöövalmis ja mõlemad said omavahel kenasti hakkama. Tore oli vaadata, et hobune puristas kenasti trenni ajal ja poolpeatused tulid välja. Arvan, et tänu nedele keskendus Mellule ka kenasti ja ootas ise märguandeid. Jalutasin lõpus natuke seljas. Säärt aksepteeis hästi, et seal küll pobleemi ei ole neil. Hea hobuse saab kui nüüd tenni teeb korralikult.


20.11.10

Mina, Plika ja If oleme kõik kolm nädalat nüüd puhata saanud. Südame tegi soojaks kui mõlemad hobused karjamaal vastu kõndisid. Armas.
Laava aksepteeris mind seljas väga kenasti. Tahtsin hästi vabalt liikuda lasta tal alguses, et tunneksin ennast kindlamalt, kaoks ära see kramp ja hobune saaks ise ka lõdvestama hakata korralikult. Rütmiga tundsin, et on endal probleeme.
Teise traavi ajal sõitsime neljakesi väikse ovaali peal. Nurgad kenasti välja ja hobune elavalt liikuma. Ringa ütles, et liigub kenasti, aga siis mingi koha peal vajub täitsa ära. Üritasin siis elavama hoida teda seal. Edasi tegime sääe eest astumist samms-traavis. Sammus oli nõrgem, sest tagumikku ei suutnud kõik korrad hoida. Traavis saime päris kenasti hakkama. Natukene loid on. Rohkem särtsu tahaks näha. Ringa arvataes paremale oli ilusam ja ise tundus ka selajst nii. Tegime veel traavis poolikuid serpantiine, et harjutada tasakaalu vahetamsit. Paindega polnud Laaval pobleeme, aga tasakaaluga natukene kõikusime. Trenni lõpus lõdvestas ennast kenasti ette-alla. Selle kohta, et me mõlemad seisnud oleme on väga korras asjad. Isegi säga palju ümaramaks pole läinud.

Iffu oli esimest koda külgratsmetega. Kargas ja möllas ja mässas päris kõvasti. Kokku tegime ainult vasakut pidi 10-12 minutit. Siis kui ta asjaga juba ära harjus lasin veel paar minutit liikuda ja lõpetasime ära. Esimese korra kohta ei oska öelda, kas oli hea või ei. Ma tean, et ta ei salli absoluutselt suulist. Seni kuni suulisi suus ei ole on hobune tõeline kaisukaru. Vahepeal oli ta täitsa harjunud nendega, aga eks see võtab meil nüüd jälle aega ja kannatust.
Ta on suutndu ennast ka suhteliselt mustaks teha. Paari korraga peaks need korbad kõhupealt maha saama. Palju ei ole, aga piisavalt tööd teha sellega.

We're fine..thanks for asking...

Igatsen...

See nädalavahetus veel hobuseselga ei saa. Tahavad natukene ikka hoida ja vaadata kuidas ma harjutustele reageerin. Uue nädala alguses saame teada.
Ja asi ei ole siis peas mul, kes veel ei tea (mitte, et seal midagi kuangi korras oleks), vaid seljas.

Sellel nädalavahetusel tahaks Iffu juurde siiski jõuda. Kordele ja midagi teha temaga vähemalt ma arvan. Peaks talle rohkem koormsut panema, aga no kui ise ei sõida, siis ei satu väga talli ka. Kokku tuleb korjata ennast ja temaga teha midagi. Aastavahetuse kanti tutvume sadulaga. Väheamlt esialgse plaani järgi. Minu tervisliku olukorra halvenedes võib juhtuda, et lükkub edasi, või teeb keegi teine. Seda näitab aeg...

Paus...

Lisan asjade käigule veel palaviku. Nädala kindlasti hobuseselga ei saa, vahest isegi kaks?
Äkki saan juba homme arstile õhtupoole.
Ahjaa ja et kui kellelgi on midagi öelda, siis vajadusel saab minu telefoninumbri. Päris lapselikult käituma pole ka vaja hakata. Ei võta südamesse, pole väga minu asi, aga samas võiks mingitki eneseaustust omada, et tääkida otse.

Kahvõistlus

Pikalt ei kirjuta. Jõudu pole :(

30.10.10

Skeem. Närvid andsid alla. Hoidsin tüdrukut tohutult tagasi. Impulss oli olematu. Kogu skeemis leidsin ise ühe hea asja (ka kohtunike arvates oli see 1 asi õnnestunud) - vaba samm. Laava oli minu ebakindlusest tavalisest veel rohkem häiritud ja ühesõnaga oli asi meeletult kole. 50+ midagi protsenti. Masendust ei ole. Enda süü siiski. Mis halvasti see uuesti. Tuleb lihtsalt hakata tegema endaga meeletut tööd. Plika sõidab liiga sügavalt (panen tagasivõtmise arvele).

31.10.10.

Parkuuris 4kp. Tõrge. Takistusel, mida arvasin ise, et hakkab vaatama, sest valgus mõlemale otse silma. Jäigi vaatama. Tahtis kohapealt üle minna. Ei lase. Ei meeldi selline asi. Uuesti tulles ei kõhelnud hetkegi. Kenasti üle. Ülejäänud parkuur oli lausa hea. No tõesti suutsin rahulik olla.
Soojendusel kaks korda maaühendus. Hobune, kes never ever ei tõrgu ja tegelikult ilma minuta olekski mitte tõrkunud. Läksin ette, tasakaal kadus mõlemal ära ja alt poleks ta elades seda päästa suutnud. Pea ees liiva. Siis ei olnud midagi. Teine kord sama asi, aga natukene leebem kukkumine. Arvestades, et me pärast seda parkuuri korralikult sõitsime, siis hüppamine on veres loomal. Kea tõmbad midagi maha?!? Vist jah. Aga nemad ka tublid.



Kolmapäeval uuesti arsti juurde. Täna ei suutnud parem pool peaaegu üldse enam midagi teha. Koolimajas oli piin juba ust lahti hoida, füüsilselt ei jõua. Kirjandi sain suure surmaga kirjutatud. Valuvaigistid on suured sõbrad. Esimese hetkega öeldi (eile), et peapõrutus (tugev!) ja parema poole lihased meeletult pinges kukkumisest. Seljaga pidi ka mingi pisike jama olema. Täna läks valu ära alaseljast (ehk on valuvaigistitest). Paar päeva tuleb vältida füüsilist koormust. Koguaeg meeletu uni. Sellisest kukkumisest on ikka päris, päris pikk aeg möödas...

Närve enam ei ole :)

Üli ammu pole alnud situatsiooni, kus ma ärkaks enne võistlusi hommikul kuue ajal ja jõuaksin otsusele, et parema meelega oleksin kodus haige või murraksin mõne luu ära.
No ma tõesti põen. Hüppamine on üks asi, aga skeeme ei lähe ma peale seda vist elades sõitma. Juba praegu on tunne, et Help Me! Ma ju tean, et hobune oskab ja suudab ja kõike, aga mina ise saan vist šokiteraapiat. Kõik asjad on olemas. Mingeid probleeme ei ole. Ja ikka ma tunnen, et ma ei saa hakkama sellega. Kertu ja Mellu kus te nüüd olete oma kõnedega, ah? Üks võtab külalisi vastu ja teine magab kodus. Või on juba hobuseid söötma läinud? Em. il on sünnipäev. Väga viis päeva valinud. Aga vaatame asja positiivsest küljest homme on Janeli sünnipäev ja ta peab täna ja ma lihtsalt lähen ja hakkan masendusest jooma (figure os speach, figure of speach ma ikka tahan pühapäevaks korras olla :)

Väga sassis Liis :)

Kui kaosest saab veel suurem kaos :D

Aga Laava ei jooksundki täna mind nähes mööda karjamaad minema. Good sign?
Mulle meeldis, et saime täna oma vasaku poole päris korralikult tööle. Mingi paine ilmus ja oli täitsa kena. Muidugi pisikesed probleemid esinesid aga see selleks. Ja tegin mõlemast jalast hästi palju tõsteid galopile. Tulid kenasti välja ja saime oma nipi kätte. Ja siis viilin natukene ja täitsa aktiivse töötraavi asemel teeme me homme sellist natukene vähem aktiivsemat asja. Asi on lihtsalt selles, et siis suudan ise korrektselt istuda ja hobune püsib lõdvestatud ja kerges kontaktis. Töötraavis läheb ta aeg-ajalt stabiilsusest välja.
Ja no TORTI SAAB! Hüppasime. Kui varem oli hobune hea, siis täna lausa fantastiline. Meeletu püss. Selline hüpe oli täna, et mine või hulluks. Põhimõtteliselt oli lattaed ja siis kohe vasakpöööre, olenevalt sellest kui kokku ma sain siis kas 2-3 fuleedja hüpe. Aga esimese korraga avastas hobune, et see teine rist on jube. Laava jaoks on risti kõrgus võrdne selle servadega. Ja põrutas meeletu kaugelt, kõrgelt ja võimsalt. Ma tegin lennukit, maandusin mingi suure ime läbi selga. Aga kõhuli ja tüdruk jooksis rahuliku galopiga aiasuunas edasi. Enne aeda jäi seisma ja mina tõstsin jala üle. Ei suutnud hoida ennast enam. Maandusin 10cm suurest lombist mööda. Vedamine. Tulime uuesti. Natukene arvestasin samme ümber ja siis oli täitsa hea. Siis vastupidi, et rist enne ja kohe lattaed järgi. No hobune on hea reaktsiooniga. Edasi teine lattaed ja okser (100 ja 105). Super oli! Laava pole lihtsalt üli ammu nii võimaslt hüpanud nagu täna. Viimane kord kui steki ära panin küll mõtles, et läheb okserist mööda ja oli juba peaaegu minemas ja siis viimasel hetkel sai aru, et ei ikka peab mind kuulama. Meeletu pingutusega lendas üle. Tõmbas küll alla, aga kuna ta oli sellel hetkel ikka super aus ja ületas ennast väga palju siis lõpetasime sellega ära trenni.

Ja autojuhiotsingud olid täielik kaos. Ja sellest sai veel suurem kaos ja siis paps virutab homme oma ülemuse auto ära xD Way to GO DADDY!

.

27/10/10

Hommikul Maaülikoolis ja peale seda Vorbusele Mellu juurde. Sõitsin Annuga. Päris segane värk. Hobune hästi meelidvalt ergas. Karmeelia möllas kordel. Proovisime natukene galoppi teha ja sellest läks tüdruk küll väga pöördesse. Päris vaba traavi lõpuks enam teha ei saanudki, kippus galoppi pakkuma. Jalutas küll kenasti.

28/10/10

Päris koomiliselt sai need tähed platsile pandud ja sada pidi mõõdetud (ja ikka mingite meetritega puusse).
Ja ma ei oska korralikult tähtedega sõita. Jube lihtsalt!
Laava üksi platsil on veel eriti paha kooslus. Keskendumine ratsanikule oli peaaegu null. Liikus keskmiselt. Trahhh...üldse ei taha enam skeemi sõitma! Tegin kaks korda läbi. Oli kah midagi. Nurkade sõitmine on nõrk. Galopiühtlus oli nõrk. Rahule jäin 20 meetrise vaba traavi voldiga. Tõesti ainuke väga hea asi oli. Vasakule on ikka kange. Minu süü, minu süü! Vaikselt paraneb, aga tahaks veel ühtse nädalat aega. Endal on jube paha tunne sees.
Nii kohutav ka ei olnud kui ma selle enda jaoks muudan, aga no ega mingit väga ilusat sõitu ma ei oota meilt üldse laupäeval. Oleks kena, kui asi püsiks stabiilne ja kontrollitav. Mingigi koostöö.
Homme saab nokitseda. Transport on suure küsimärgi all.
*Joob tassi teed, hingab sügavalt sisse - tuleb, mis tuleb, hakkama me saame selle nädalavahetusega*

See, mida kõik on alati õigeks pidanud, on peaaegu kindlasti vale *Paul Valéri*

25/10/10

Laava oli imlik. Pea istus ratsme otsas ja oli selline imelik. Traavis alguses jõuras veel eriti palju. Kuskilt ei saanud puutuda teda. Igalt poolt oli paha. Tegin sammus eest tööd rohkem. Lasin alla lõdvestada ja siis uuesti korralikult kätte ja nii mitu korda. Hakkas täitsa kenasti järgi andma.
Traavis täisitak oli hullem kui hull. Ringa pani mu enda ümber sõitma (kuskil veerand platsi) ja ma lihtsalt ei suutnud kuidagi olla seal. Arvatavasti oli seljas tunne hullem kui väljast vaadates. Ma ei suutnud kuidagi keharaskust kandadese viia. Täitsa jube. Galopp oli iseenesest hea. Liikus läbi selja väga hästi. Hüpped ka head. Mõned korrad oleks ise pidanud samme rohkem jälgima, aga tuli alt kenasti välja. Ma olin enne juba laisk, ei viitsinud takistusi vedada, seega sai kokku neid vaid neli (kahene süsteem, lattaed, tõusev okser). Tulin järjest korra madalamalt. Pöörded jäid väga hiljaks meil. Ringa natukene parandas tulin uuesti ja siis saime täitsa keeratud. Tõstis süsteemi teist ja okserit (nüüd teiselt poolt). Seekord ka täitsa hea.
Tõstis okserit veel ja tulin üksikuna. Väga hea :) Kõrgemaid läheb paremini. Natuke veel kõrgemaks, aga seekord hobune korra nagu vaatas hetke. Saime kenasti üle. Laavaga isiklik rekord meil - 105cm. 80-90 parkuuri harjutamiseks pole paha. Aga 120 on sellele loomale vast lagi siiski. Elame-näeme.

Taltsutasime Kristiinaga ponisid. Boksiloomad - võõrutuses. Epelle laseb pärast pisikest pusimist ligi ilusasti ja Kristiina sai päitsed ka pähe. Eleksir vudib kiiremas korras eest minema. Aga ta nii pisike, et lõpuks hoidsin lihtsalt kinni kuni rabelemise ära lõpetas. Harjutasime natukene aega puudutamisega ja lõpuks lasi päitsed ka kenasti pähe (mina hoidsin, Krissu tutvustas päitseid). Ja pärast andis mul üksi ka panna neid. Täitsa targad eestlased tulevad sealt.

Kaliifi puhastasin õhtul ära kui hobused sisse tulid. Jalutasime tallivahel, uudistasime asju. Mulle meeldib, et Iffu ei ligine uule asjale suure korinaga, puhisedes ja suurte jõllitavate silmadega. Tema tatsab otsejoones huvipakkuva obketi juurde. Esijalgadega ronis koridori ka. Ja sama targalt välja sealt.

26/10/10

Laava hommikul vara trenn. Eest oli parem. Vasakule oli kange. Kippus pööretel/voltidel kange ülaga minema. Töötasime selle kallal päris kaua. Ei viitsinud skeemi üldse sõita. Tegime traavis sääre eest astumsit ja toimib hobune. Natukene proovisime küljendada (algatsemel, sest ma ikka ei oska veel) ja hobune ikka täitsa hea. Mõlemake poole isegi. Vasakule hakkas kangus kaduma tasapisi. Galopis sirgetel lükkasin ka natukene rohkem külge eest teda. Päris kena tundus seljast. Maast ei oska öelda. Üldse sai hästi palju painutsuharjutusi tehtud temaga. Pidev töö rasub ära - trenni lõpuks oli väga meeldiv hobune all (Y)

Aitasin Avel ja Kristiinal Kamirat ja Kadeed kordetada.

If käis ka kordel täna. Valjaste ja sedelgaga. Alustasin kohe paremat pidi ja täna oli väga hea. Peaga teeb oma rapsivat liigutust ki midagi ei meeldi. Sellest tuleb meil lahti saada. Mõlemale poole kippusid sammud ära vajuma. Ei jõua joosta lapsekene. Võtsin Late vana vana valtrapi talle. Punases näeb kena välja isegi :)

Ja jätkasime ponide taltsutamsit. Ave - Eleksir, mina - Epelle. Õppisime sammu käimist käekõrval. Pärast suuremat tantsu ja tralli said mõlemad päris kenasti aru, mida me neilt tahame. Jalutasid lõpuks kenasti boksi käekõrval.

Et vältida kriitikat - ära tee midagi, ära ütle midagi, ära ole midagi

Kõigepealt Laavast niipalju, et Kea tegeles ja sõitis täna. Vaene laps, hobune ikka üritas meeletult palju viilida, seega ääretult palju tööd tuli neil edasiajamiseks. Uus otsmikukett häiris hobust galopis. Pole hullu. Harjub ära sellega. Kui ei harju siis vahetan tagasi. Hüppamine oli ilus. Natukene kaugelt tahtis hoogu võtta, aga Rinx pani nad süsteemile täitsa kenade pööretega. Hobune sätib kõrvalt vaadates ise ka samme. Kea oli kena!

Aga käisin Grenadaga. Peab kohe mainima, et selle hobusega sõidaks skeemi absoluutselt IGA KELL! Laava seljast sinna minna oli tegelikult fantastiline. Hoopis teine temperament, hoopis teised liikumised, hoopis pühendunum ratsanikule. Aga eks ta ole klass omaette hobune siiski! Mulle meeletult meeldib tema traav. Seljas on ülimalt hästi tunda, seda muutust. Kui ise istud ette kaldus ja ei toeta korralikult jalusele siis sured täisistakus, aga vii raskus korrlikult kandadesse, keha sirgu ja sügavalt sadulasse ja fantastiline! Lihtsalt mega jõuline liikumine! Käsi südamel esimene mära, kes mulle oma olemuselt ja muidu ka meeletult meeldib.
Sõitsin temaga traavis skeemi läbi ja no asuõna sulasin ära sinna selga. Palun, palun tehke nii, et If tuleks sama hea. Aga see on juba enda teha. Gre oli galopis muidu natukene lahtine. Aga selline juhitav ja kerge, lahtine ja pikk, et ikkagi andis istuda seal seljas ja töötada. Et siis ei meenutanud Artemist, kes sellistel puhkudel oli amokijooksu tegeva elevandi moodi (aga armsa elevandi!). Arutasime Ringaga, et huvitav kas keegi saaks aru kui ma skeemi teeks Grenadaga ja siis hüppaks Laavaga :) Ringa pakkus naljatades, et õpiks Grenadga hüppamise ka ära - tänan ei mu elu on mulle kallis. Mis siis, et "Üle 150cm kõrgemale ta ka ju ei hüppa." Lohutus missugune. See 50cm kunagi kevadel oli piisav extreemsus.

Iffule jõudin täna kordet teha. Valjastega - ristaksel ka esimest korda. Vasakule liikusime kenasti. Hästi aktiivne ja kerge traav. Jõllitas küll liikuvaid lapsi ja teist hobust. Paremale ei saandu kuidagi tasakaalu kätte alguses. Ajas ennast väga puhevile ja hüpples edasi, selleasemel, et sujuvalt joosta. Väga kaua ei lasknudki teha tal. Natukene sammu-traavi kuni tundus, et traavis sai juba enam-vähem liigutud. Siis jalutasime niikaua platsil kui Kea ja Ringa Ingel Karameliga lõpetasid ja lasin Brandy, Grenada ja Kaliifi välja. Aitasin Dallasel ja Kameel kabjad ka ära teha.

Homme sõidab Plikaga jälle Kea ja esmaspäev teisipäev saab natukene sätitud seal selajs veel.

Ilm oli üllatavalt jube.
Aitasin Kristiinal Dallase sisse tuua ja seni kuni tema hobustotsisin paterdas Iffu värava juurde tere ütlema. Ooo armsat looma!

Laava tuli ka täitsa vabatahtlikult selle möllu seast sisse. Passisid seal natukene aega.
Kui Rinx ja Jüri hakkasid hobuseid sisse laskma, siis panime Kristiinaga valmis ja sõitma.
Päris hämar juba. Hobune väga ärevil. Karjus ja jõllitas. Samas andis see sammule sellise mõnusa jõulisuse taha. Seega tuli see pigem kasuks.
Esimene samm-traav sõitsin jälle lahti teda rohkem. Täna selliseks pikaks ei lasknud eest minna, vaid natukene rohkem kontrolli all asi. Aga ilus oli. Liigub kenasti läbi selja ja pole probleeme. Vahepeal tuli tänu tuulele natukene probleeme voltidega. Vajus küljele. Andestasin selle, sest teistpidi tehes tuli päris korralikult. Skeemid olid täna täitsa arvestatavad. Pimedas peab hobune meeletult mulle pühenduma. Galopitõsted tulid kõik korrad õigest jalast. Liikumised olid kenad. Üle Xi venitas ennast üli hästi. Pole nagu ühtegi halba sõna.


PS! Selle Plikaga sõita ainult pimedas!

Korde?!

Selle teemaga on siis nii, et antud nädala jooksul on mulle suudetud selgeks teha, et korde on ülimalt vajalik ja siis jällegi, et see on ülimalt kahjulik...Täpselt niipalju kui on inimesi on ka arvamusi. Aga mis otaspidi seda asja siis võtta..(?)

Jooksen ummikusse omadega. Tean seda, et kordel (väike ring, ühtepidi jooksmine pikalt) liikumine koormab õlgu. Ja Ifi jaoks on see veel ütlemata igav ja keskendusmitnõudev tegevus. Aga hoiaks jumal selle eest - mina ei hakka elades temaga enne üldse mingisuguse sadulaga seonduva hullumaja peale mõtlema kui see vennikene korrektselt ja probleemideta laseb ennast kordel (ja ka käekõrval) käsitleda.
Samas ma mõtlen, et palju temavanusele (saab tuleval aastal kolm) üldse on vaja teha ja palju võib teha.
Enne puhkusele minekut suutsime me selgeks saada kus asub kordel minu ruum ja et sinna pole hobusel asja ronida enne trenni lõppu. Sain isegi Ifi tähelepanu päris pikaks ajaks enda peale, mis on temavanuse kohta minu jaoks päris positiivne kogemus. Tutvustasin talle korra ka sedelgat, mis ei muutnud absoluutselt mitte midagi - hobune võttis asja ülimalt igapäevaselt.

Praegune idee seisneb selles, et enne selleks ajaks kui hakkame seljas kõõluma (ei ole vaja muretseda sinna on veel aega maa ja ilm) võiks ju hobusel olla elementaarne lihas (praegu me räägime ümmargusest maasust siin) ja natukene rohkem võhma, et kogu see eesolev segane aeg üle elada korralikult. Ma tahaks, et trennidel oleks mingi kindel rütm. Egoga tegin tavaliselt siis kui juhtus ja aega oli. If tahaks natukene rohkem individuaalset lähenemsit asjale.

Ühesõnaga mõtted, ideed kordetamise osas oleks ütlemata teretulnud (ja ka abivahendite osas, mida kasutada, mida mitte).

16.10.10

Hüppetrenn. Soojendus oli korralik. Mulle tõesti meeldis täna.

Seda kaasamõtlemist me ei saa omvahael veel niipea käima ma kardan, aga kui ta juba mingi aeg oma tähelepanu suudab natukesekski täielikult minule koondada, siis on täitsa hea. Proovisin teda suhteliselt lahti sõita ja täitsa õnnestus. Laava on just selajast palju liikuvamaks läinud viimasel ajal. Hüpped olid ka väga head. Süsteemile lasi korralikult samme sättida. Ei olnud sellist pea seljas tormamist kordagi. Kea proovis natukene ja ka kõrvalt vaadates võib hobusega rahul olla. Keal siis mõtlemis, et mida ta sõita tahab.

Hiljem käisin Mellu ja Maarjaga Ponimaal korraks.

17.10.10

Rinx ütles, et ise sõitma läheksin. Rohkem ei pidanud rahvast tulema. Skeemipäev oli :)
Plaan oli teha selline kergem soojendus, et äkki saame isei 3x läbi sõidetud skeemi. Eest oli kerge, aga tagant tahaksin rohkem aktiivsust tunda. Lohakaks läheb kohati. Sammus oli täna edasliikumis tahet tunda ja isegi sirgliine sõitsime sirgetena. Traavis hea.

Enne skeemi sõitmist tegin veel mõlemale poole galopi tõste.

Esimene kord oli meil suur puder ja kapsad. Hobuse liikumised pinges ja jäi pidevalt lambaid vahtima. Keskendus väliskeskkonnale peaaegu 100%. Mind kuulas vaid niipalju kui tarvilik oli. Vingerdas nii pööretel kui sirgetel ja iga viies samm ütitas kärmemalt minema minna kuskile. Galopis leekis taguots taevapoole. Pole väga pikka aega seda jama enam olnud meil. Kahju, et nüüd jälle. Ühesõnaga see skeem oli selline, et ka kõige parema tahtmise korral ei oleks sealt vist ABC 2-2 üles leidnud.

Selle kremplile järgnes suur kaklus ja rida kitsehüppeid. Kuna probleem algas sellest, et ta soovis pidevalt galopile tõusta (ükskõik, mis märguanne säärtega parjaasti oli, tema luges sealt raudkindlalt tõste välja), siis tahtsin natukene rahulikult sõita mõlemale poole üleminekutega galoppi. Taguots kerkis väga kiiresti ja kergesti. Suure surmaga saime lõpuks hobuse kergelt ja koondatult jooksma. Rahunesime natukene maha. Lasin ette-alla traavi joosta, kuni ta uuesti kenasti puristama hakkas. Siis sõitsime teist korda.

Seekord leidsime me selle skeemi täitsa ülesse. Liikus kenasti. Ja suutis täitsa keskenduda sellele, mida me teeme. Mitte küll täielikult, jah, aga oli olemas imeõrn idee, et ta ootas kohe järgmist märguannet. Diagonaalis üle X-i saime need mõned venitatud sammud ilma tempo muutuseta kätte ja peatuses seisd jalad kenasti kõrvuti. Galopp tuli õigest jalast ja oli väga kena töögalopp, mitte mingisugune pikk ja esiotsal hullumaja, mida ta esimese korra ajal pakkuda üritas. Olime täitsa kenasti maha rahunenud ja lõpetasime trenni positiivse noodiga.

If tagasi tallis :)

Laava on nüüd nädalakese umbes puhata saanud. Ringa tegi kordet esmaspäeval.
Karjamaalt aitasin Alexil Odüsseiat tuua ja Laava tõmbles tal käekõrval parajalt. Tüdruk ei saanud üldse, aru, et miks ta peab trenni minema. Oli vist mingi aeg sees olnud ja nüüd just välja saanud.

Tassisin veel piirded platsipeale. Et saaks korralikult sõita skeemi.
Esimese sammu-traavi tegin vaba ja hoogsa sammuga hästi pikaks ja kergeks sõitmist. Hästi mõnus oli. Hobune oli küll selline pikk, aga samas töötas igalt poolt ja purises mõnusalt. Tempo hoidmine oli keeruline. Eest segasin ise täna palju.
Edasi harjutasin sammus natukene vaba ratsmega liikumist ja siis uuest kokku tulemsit. Alguses vajus väga esiotsale. Ei saanud kuidagi teda tagant kandma ennast. Päris parajalt aega nõudis.
Kui enam vähem oli siis sõitsime skeemi kaks kroda läbi. Esimene oli selline proov, et kas hobune toimib või ei. Üldjoontes on ta selline, et tegeleb väga väliskeskkonnaga, aga peaks tähelepanu ratsanikule pöörama. Mitte, et ta ei kuulaks. Kuulab kenasti ja teeb kõike, aga sellist koostööd nagu ei ole, et oleks näha, et hobune on nüüd ergas ja keskendub 100% ratsanikule.
Mulle meeldisid diagonaalid. Kui muidu on sirged väga vingerdavad (segan eest kätega), siis diagonaalidel oli väga mõnus tunne. Ja poolringid tulid mõlemale poole kenasti välja.
Galopitõsted on keerulised, sest tõuseb valest jalast esimese korraga. Samas kui tõste on ära, siis liikumine on hea. Galopis töötab tagant kõige rohkem. Samm on mõnusalt valitud ja ei torma/kihuta kuskile. Voldi alguses ehk natukene segab omavahel pöörde ja edasiajamise käskluse ära.
Teist korda oli natukene parem juba. Näiteks peatused olid konkreetsemad, aga samas läksid sujuvamalt.
Ringa ütles, et hobune oli kohati täitsa hea, aga ise kipun just eest häirima. Et hoiab ennas kenasti, aga siis just pean mõtlema, et annan natukene ruumi talle eest pehmemaks minna. Ja vaba sammu ajal võin isegi rohkem ratsest anda talle, sest sirutab väga kenasti.

Ifi tõin korra sisse ja puhastasin ära. Sisse tuli väga ilusasti. mingit probleemi pole käekõrval käimisega. Mammutiks on ta ära küll kasvanud. Need, kes Laserit on näinud, et tuleb vast samasuur. Kevadel mõõdeti 164, aga praegu ta juba Artemisega suhteliselt sama kõrge (168).
Saime kõik neli jalg kenasti maast kätte. Tagumisi ta paigal ei taha väga hoida, aga ei löö ega midagi. Kenasti kannatab ära kõik. Puhastada lasi kenasti. Ainutl ei meeldinud talle seal võõraste hobbustega sees olla. Tahtis jubedalt välja. Läksime koos Kidtiga ja ronsi selga ning tahtis ukse juures nii servast minna, et mulle tuli sein ette (selle panen ukse-ees oleva heina süüks, sest ta ei tahtnud sealt seest ronida väga). Aga väljas lasime neil natukene süüa aiaääres ja siis rahunes täitsa maha ja saime kenasti karjamaale. Millalgi hakkan nüüd vaikselt töötatama temaga jälle.

Palju Õnne Kertu!

Melluga jälle kaasas. Sõitis Karmeeliaga.
Ja siis mulle anti luba Annushkaga minna. Westerns sadulaga.
Irvitasin nagu kalku jõulude ajal :)

Aga super mõnus. Nii sadul kui hobune (Y) Kertu käis ka sõitmas sünnipäeva puhul.
Nice!

***

Minu poisid on täitsa tublid! Tahaks suve, tahaks Soome...tahaks veel nii palju asju...

Miinus, Late, Ville...

Paremal: Arti, Pilk Vasakul: Iiris, Igle

Ihaste treeningvõistlus 10.10.10

Marsruut Ihaste-Kobratu-Ihaste-kobratu-Ihaste...
Päris lõbus.

Laava läks päris kenasti treilerisse hommikul. Damaskus näitas iseloomu, aga peale me ta saime.
Kohale jõudsime kenasti. Kristel otustas, et sõidab 60 ka. Tegid puhta sõidu.
Laava muidugi põdes kui Damasksut juures ei olnud ja käits nagu tõeline Preili Pirts. Aga saime hakkama.

Sõitsime 80cm kahefaasilist. Soojenduse suhteliselt hea. Natukene loid tundus asi. Ise olin suht väsinud ka. Magamata mingi nädal aega.
Soojendushüpped nii-naa. Korra tegi ta ikka tõsise sigaduse - okserile minnes samm klappis ja tõukekoht oleks väga eha olnud. Tõstsin ja tema nagu jonnist pidi IKKA sammu alla tegema. Pinguta lillaks siis ennast, et ei roniks ette....
Aga võistlus ise...jamh.
Esimene faas väga super! Hobune üli hea, hüpped korralikud ja ise suutsin täiesti närvivabalt võtta.
Teine faas...jooksin omadega täielikult ummikusse. See tähendab, et lihtsalt blank page! Suutsime küll lõpetada aga selles segaduses tuli kaks maha. Lõpetasime 8 karistuspunktiga.
Samas kui esimest osa vaadata siis viis pluss!
Treilerisse läksid mõlemad seekord kenasti. Ja koju sõit!


Homme sõidab ja nikerdab Ringa seal seljas. Saan natukene magada :)

Ja 30-31 siis jälle :)

Järgmisest nädalast Kaliifiga esimesed sammud. Ikkagi tahaks juba. Kratt või mitte...elu kena ruunapoiss on!

Maakera üritab alla võtta =)

Ehk siis Laava läks koos mõne teise märaga uuele karjamaale, sest ümbermõõt ähvardab jõudsalt kasvada.

Rinx ja Aive käisid veel nädala sees sõitmas. Võiks ju hakata vaikselt kaalu kaotama Preili.

Täna oli täitsa tore. Proovisin hobust ise hästi, hästi lahti sõita, et sirutaks igaltpoolt ennast. Sammus ei tahtnud see asi välja tulla. Tikkus traavile vaikselt. Traavis jälle oli tunda, et edeneb see asi. Hobune hea ja liikuv. Mõnusalt hoogne rütm tuli sisse.
Harjutasime poolringide sõitmist ja ringi vaba ratsmega kergendatud traavis ning galopi tõstmist täpselt ette määratd kohas. Esimesed kaks tulid täitsa kenasti välja.
Galopiga oli jala valik keeruline. Tõusis ilusasti õigest kohast. Vasakule tegime kolm korda väga kenasti. Paremale - mm not so good! Edaspidi hakkab sinnapoole natukene rohkem tööd saama juba sammu-traavi ajal. Aga päris juhuslikult vahetas 2x jalad paremasse ja seda korraga. Midagi positiivset ka negatiivses :) Ja saime kaks ilusast paremast jalast tõstet ka ikka kätte.
Ette-alla läks täna raskelt kuidagi lõpus lõdvestamise ajal. Kuidagi ei tahtnud nagu kontakti eest võtta. Trenni jooksul tegi kenasti, aga vajus ära see asi. Jäi ööseks sisse.

Homme oleme Ihastes Laavaga :)

Ja järgmiseks nädalavahetuseks peaks If poiss ka tallis olema . Et siis hakkame vaikselt liikuma kuskilt jälle.

When life gives you lemons...wait for the oranges!

Hääletasime Merkaga talli. Vahepeal päästis Merks suecidal tigusid maanteepealt.

Plika oli karjamaa kõige tagumises otsas. Sinna ma siis kõndisin.
Vaatasin ponide trenni. Pisikesed pätakad on ka täitsa tublid.

Laavaga oli asi väga keeruline.
Ta suutis mu nii mõtetult närvi ajada, et ma olin näost sama roheline nagu mingi hiina kapsas. Ja alles siis hakkasid meil asjad sujuma. Hõõh ma olin kuri!
Aga päris pikalt blokkis enne kui me mingid kenad liikumised kuskilt saime. Sammus ei tahtnud üldse liikuda. Vedas jalgu vaevalt edasi. Steki peale vehkis tagumiste jalgadega. Siis kui hing hakaks täis saama otsustas tema, et noh nüüd võib siis korrektselt ka liikuda. Bljässss...
Traavis loopis oma nina taevapoole iga kord kui natukene eest kõrgemale tahtsin tõsta (tagant rohkem kehaalla). Ahastuses ratsanik. Saime sellest ka üle ja siis oli täisistakus täista kena sõita.
Galopis rajal hakkas sama jama pihta. Ei lase tagant sõita ennst korralikult. Esimene ring oli nagu maadlusväljak ja tõesi tundus, et seekord jään mina alla (hakkas näost vaikselt lillakaks tõmbama). Edasi läks jälle asi ilusaks ära :)
Mõlemale poole sai päris kenasti liigutud. Väheamlt suutsime lõpetada ilusa punktiga.
Mina ei oska temaga. Kord ta teeb, siis ei tee, siis on minul halb tuju ja siis vahel juhtub, et meil mõlemal lihtsalt klapib selle mõtlemsiega üks trenn. Keeruline värk. Tagatipuks on tunne, et see tibin peaks varsti indlema hakkam.
Jube!

Work is everything!

Plika oli öösel sees. Seega päris energiline.
Hästi aktiivne ja töökas soojendus tuli. Pidevalt üritasin hobust millegagi tegevuses hoida. Päris korralikult saime hakkama. Ei olnud ühtegi hetke kui oleks krampi läinud või kuskilt mingile asjale vastu hakanud. Väga korralikult saime hakkama. Peaga ronis paar kroda natukene madalale - peale sõites saime kenasti pea kätte sealt alt jälle.
Hüppasime kuni 80cm. Üksikuid, mingit parkuuri ei teinud.
Penerolil esimene kord oli väga selgelt tunda, et hobune ei kuula ega keskendu. Pani esimesest hirmsa pika hüppega üle ja no teine lendas kuskile kaugustesse. Üritas küll hüpata aga asi oli täitsa bljässs! Tulime traavis. Blokkis parajalt. Tahtis galoppi minna pidevalt. Korra sai hing nii täis, et lihtsalt võtsin enne esimest seisma. Hinges sõimasin ennast, hobust ja jumal teab veel keda. Lõppkokkuvõttes ei olnud see asi nii hull midagi. Täitsa kenasti saime traavis ka üle. Viimase korra võtis küll paar viimast sammu galopis, aga ilusti tuli.
Lattaiad ja kolmik olid ka kenad.
Siis pani Ringa meid võimlemisharjutusi tegema jubedamalt pisikeste pöörete näol.
Aga seda asjab peab veel tegema! hobune oli fantastiliselt hea. Just see, et tal ei olnud aega enne takistust pikaks minna ja sellesk, et korralikult üle saada pidi ta mind ikka päris korralikult kuulama. Ja hüpped olid tõesti fantastilised =)
Aga selle trenni tagajärg on see, et läheme Kristeliga vast Ihastesse järgmisel pühapäeval. Treeningvõistlusele.
Jalutasin Laava pätisetega veel väljas pikalt ja sai õue. Ja siis ma suutsin veel värava haagi kuskile kaotada...

Kristelil oli enne idee, et läheks maastikule. Nad tõid Merkaga Euroopa ja Anette sisse ja ma siiberdasin samal ajal valjastega taha Delile järgi. Päris koomiline oli talle selga hüpata. Keegi oleks parajalt naerda saanud kui näinud oleks meid. Asi lõppes sellega, et panin Deli natukene madalamale seisma, võtsin kaugustest hoogu ja selga ma sain. Hobune seisi ja vaatas mind nagu imelikku. Jalutasime teistele vastu ja siis minek.
Naersin veel, et meil siis kõik Eesti hobusetõud esindatud: Euroopa - eesti raskevedu, Deli - vanatüübiline tori ja Anette - eesti hobune.
Metsavahel olu suur kuusk, seega läksime päris metsa sisse kooserdama. Kristel hävitas halastamatult puid ehk siis murdis neid maha julmalt. Ei leidnud kohta kust läbi saaks :( Läksin Deliga ees ja saime täista ümber kuuse lõpuks mindud mingi mega ringiga.
Edasi möödus tee täitsa rahulikult ümbrust nautides. Lehmad jooksid kaasa meiega ja tekitasid Deli peas natukene kahtlaseid ideid, et ta tahaks hetkel hoopis kuskil mujal olla.
Sadasime kolmekesi Kristeli juurde sisse.
Kristeli suure kisaga: "ISSII! Ma tahan moosiasaia!!!" Millele järgnes eufooriline: "Lošad, oi urod Miša! Idisuda, Miša! Lošad!" Ühesõnaga olid seal mingid suvalised vennad, eks nägid vist esimest korda hobust.
Kristeli isa tuli välja aga suure leivakotiga ja söötis selle hobustele sisse :) Deli proovis takside käest veel leiba kätte saada, aga need kaitsesid oma toitu kõva klähvimisega. Vahepeal hävitasid Merka ja Anette lillepeenraid. Ja siis Küljendas Euroopa lahkumisel kenasti maasikapeenrasse ja Deli järgnes truult. Kristel oli täitsa paanikas: "Mu maasikad! Mu maasikad! Ma saan ema käest peksa kui koju lähen!"
Ja siis tuli põld ja Kristel läks ees galopis minema (meelega). Deli otseloomulikult rõõmsalt järgi ja pidurite kontrollkeskus oli katki. Saime Merkaga hobused seisma ja sõimasime seal naerdes Kristelit. Ja siis see jobu läsk Euroga meie vahelt galopis läbi. Deli kohe padavai jälle kõige ees minema. Oi ma sõiamsin neid seal!
Lõpetasime pika, pika sammuga ja viisin Deli otse tagasi karjamaale.
Väga nauditav oli see asi :)

Tahaks rohkem aega...

Laavaga trennis. Hobune 5+. Liikus väga mõnusalt läbi selja, püsis korralikult tempos ja oli üldse selline hea. Palju, palju volte. Pidevalt tööd.
Galopis tegiem latte. Alguses ei kuuland mind üldse, läks sealt kus tahtis enam-vähem. Mingi hetk hakkas angu mind ka kuulama, või siis sobisid sammud nii hästi, et meie arvamus lihtasalt ühtis. Siis oli täitsa arvestatav juba.
Vahepeal veetsin kodus kvaliteetaega sääre eest astumise kohta lugedes ja õppevideosid vaadates. Proovisime hobusega ka natukene sammus harjutada ja täitsa kenasti tuli välja. Vasakule oli natukene krampis esialgu, aga samas meeldiv lõpptulemus.

Homme on plaan midagi hüpata ja kui viitsimist on siis vast külastan Ifi ka korra :)

Pisike puhkus ja mõtlemist.

Palavik. Üks ütlemata närvidele käiv objekt, mis ei sobi tegelikult hetkel üldse.

Seega pühapäeval sõitis Riina Laavaga. Väga meeldiv. Ei pidanud vähemalt ise haigena kohale ronima.

Enne reedet ei ole plaani tallipoole astuda. Kas Plika sõidab, ei sõida seda ma ei tea. Muidugi oleks tore kui ta saaks natukene seedida seda asja ning puhata. Samas teades tema võimet valguskiirusel kilosid endale juurde lisada oleks ju ütlemata kena kui Ringa laseks tal kellegagi liikuda.

Praegusete plaanidega mõtleme sedamoodi, et seni kuni Laava müüdud ei ole tahaks ikka natukene veel kuskil midagi proovida temaga.

Järgmine suurem idee on Ihastes kahevõistlus 30-31 oktoober.

Siit tekib aga pisikene takistus. Skeem! Millal ma viimati korralikult sellist asja harjutasin? Artemisega sai ühte ABCd kodus proovitud. Hobune oli mega hea - Arti poiss ikkagi ju, ma olin üle aasta juba tegelenud selleks ajaks temaga.

Laava on liikumiselt tsipa lihtsam, aga need paar kuud ei anna mulle enesekindlsut veel. Aga Laava on hingelt hüppaja.

Ehk siis variante on kaks. Kas ABC 1-1 (parkuur 70 cm) või 2-2 (parkuur 80-90cm).

Kirjutasin need endle üles, et ei peaks pidevalt neitst vahtima. Iseenesest ei ole ju midagi keerulist. Mõlemad sisaldavad ka põhilisi trennis tehavaid harjutusi (ringid, sirgliinid, suunamuutused, poolringid jne). Probleemiks on see, et kui aksepteeritavalt me Laavaga koostööd teha suudame. Hobuse pärast ma niipalju ei põe. Iseendas ei ole kindel. Kuu aega peaks tegelikult olema piisav aeg, et ennast rangelt kokku võtta. Või ei ole?

Tene probleem on Gretlin. Mina tahaks tema ka kahevõistlust sõitma panna. Sel juhul siis ABC 1-1 ja 70 cm. Tema väga ei taha skeemi sõita. Kas kahekesi jääks aega väheks? Ja sõidame mõlemad ju tegelikult päris erinevalt? Ei tea. Kui ta ei taha, siis vast teeb ainult takistust. Jätan tema otsustada.

Mõtlesin, et peaks kuskilt mignit sorti trenni võtma ja harjutama, aga hetkel ei taha minu aju mulle parimat varianti välja pakkuda. Tahaks Soome Marta juurde. Rääkisin temaga ja ütles, et "Anna tuld!" (skeemi kohta). Arvas, et saan hakkama.

Mida ma ise arvan? Nädala pärast otsustan ära. Lähen kindlasti. Kas siis just kindlalt kahevõistlust, seda veel näeb.

Külitsel 25.09

Esimesed välivõistlused Laaval ja Adelantel.

Plika läks üllatavalt kenasti treilerisse. Ilma suure kisa ja jamamiseta. Adelantel oli natukene rohkem arvamust selles suhtes.
Kohale jõudes mõlemad märjad.
Gretlin esimene startja (60-70). Jõudsime suhteliselt hilja, seega kiire soojendus, paar hüpet ja juba stardis. Laava avastas, et platsi kõrval seisab tema suurim foobia - koer! Gretlinil parajalt pusimist. Unustas parkuuri, hüppas vale takistus. Pole hullu. Järgmien kord paremini!
Adelante tegi kena puhta sõidu! Tubli!

Plika sa vahepeal boksi, sest jõle palju oli ootamsit.
Laavaga esimene startja siis (80-90). Soojendusel oli väga viis. Liikus, toimis, tegi! Hüpped kenad.
Platsile minnes oli ilmunud uus koer. For my own sake palusin neil korraks sisse minna. Seni kuni Laavaga parkuur läbi.
Aga seda serva põdes meeletult. Jõllitas ja trallitas. Üldiselt kuulas kenasti. Esimesest saime üle ja siis tuli järgmine selles jubedas servas. Vahtis meeletult palju, aga saime üle. Edasi oli enam vähem. Ise suhteliselt lahti seal seljas :(
Aga seitsmes tuli meil jubeda serav poolt pöördega. Pidurid peale ja seisab! Ja seda ikka tunduvalt enne pööret juba. Saime salt liikuma ja takistusest kenasti üle (ei tulnud tõrget, kuna olime suhteliselt kaugel veel järgmisest hüppest). Kaheksas oli okser rahvapoolsets küljest. Palusin enne starti, et Mellu mulle pärast seitsmendat PAREMALE! karjuks, sest iga kord kui parkuuri kordasin tahtsin vasakule keerata. Karjus Ringa ja see oli väga õige tegu! Aga muidu sammud oli väga mäda. Kui ta eelmistel tuli alt väga mõnusalt välja, siis seekord jäi see asi pool sammu liiga alla meil ja tõmbas tagumistega alla. Täpselt enne suutsin veel mõelda, et oi kurat siit ta nüüd küll minuga puhtalt ei tule. Viimased kaks täitsa ilusad ja tuli 4 kp.
Üllatavlat rahul olen tegelikult. Gretlini sõitu vaadates ma mõtlesin, et hea kui esimesed kolm hüpatud saame, aga võtsime mõlemad ennast siiski kokku.
Adelantel puhas sõit ja kuues auhinnaline koht! Katrinil tulbi töö tehtud!
Lante on väga Arti moodi. Soojendusel ja mujal jõllitab ja teeb omaloomingut. Parkuuris aga keskendub 120% ratsanikule.

Treilerisse panek ei sujunud seekord just väga kergelt. Laava läks ikka tipa-tapa kenasti sisse, aga Adelante avaldas päris pikalt oma arvamust asjast. Kuskilt teda puttuda ei tohi, pirtsakas preili annab siis jalaga. Ja kui ei saa sellega, hakkab eest kergitama. Lõpuks me ta sinna peale saime siiski.

*Eelviimane*

*Pööre pärast teist, seljataga meie jube, jube serv :)*

*Soojendus*

Melluga Kobratul

Aga juhtuski nii, et Mel tuli talli kaasa minuga :)

Saime kuskil 3 ajal sõitma vist juba. Igatahes tunduvalt varem kui oleks pidanud saama. Mel sai suureks rõõmuks ikka Bay. Ei ole teist hobust, kes tal nii hinges oleks...isegi Poeesia mitte.

Aga Laava kohta niipalju, et selline tavaline hea trenn. Hobune liikus korralikult, toimis hästi ja oli selline täiesti tavaline ja hea. Kui nüüd norida, siis traavis kohati tahtis esiotsal istuda, aga see oli ka kohati. Galopis tegin keskmiselt. Ei midagi erilist. Liikus kenasti sundimatult. Vahepeal suutsin keset galoppi Krisiitnaga juttu ajada ise samalajal hobusele üldse mitte tähelepanu pöörates ja ei vajunud kuskile. Ühesõnaga seillise plikaga tahaks küll homme Külitsele minna.
Niipalju kui ma Bayd liikumas nägin, siis loom on megalt kenamaks läinud. Liikumised ei ole enam sellised pulk-igal-pool-keres-kinni, vaid päris kena vaba sammuga neiu tundub sealt tulevat (Y)

Kui ma kuangi Mellult pildid saan, siis panen siia ka. Igatahes palume aplausi, sest oma tooilstakust olen ma (Lõpuks Ometi!) loobuda suutnud. Tegelikult peaks vist sääre natukene ettepoole isegi panema, aga no ma olen ise rahul. Käed on ikka sama hullud kui varem. Nendega tuleb järgmine suurem kompromisside koostamine ja peale seda võiks oma istakuga juba enam-vähem rahul olla. Aga mega raske on seljast midagi muuta, kui kõrvalt ise ei näe. Et kuu aja pärast siis hiljemalt peab jälle korralikult pildistaja hankima ja asja kriitilise pilguga üle kontrollima :)

Saime pärast kooli Melluga kokku ja siibedasime natukene ringi mööda talle.
Käisin Karmeeliat pildistamas. Väga ilus mära! Tõesti kena näeb välja. Natukene kaalust alla ja no superlux! Kenasti jooksis ka kordel. Mellul seekord ikka megalt hästi läinud ju!
Aga pisike Ruudi oli minu arvates kohe mega kena välimusega. Sealt tuleb üks kena ruun tulevikus :)

Edasi sõitsime Adosse Pirelli peast Mellu päitseid tooma. Ei pidanudki mööda karjamaa avarusi ronima. Pirellile tehti kordet ja Mel sai pätised seest kätte.
Oh..jah..oleks mul mingid korralikumad jalanõud olnud karjamaal kolamiseks oleksin Egopoisile ka tere öelnud. Piirdusin pildistamisega kaugustest. Mellu fotoka suum sai täitsambil piinasid taluda :) Mingid udukogud ikka tulevad. Oh poni, poni :) Tuleb ikka meelde see jube aeg, kui sinuga veel tegeletud sai :)

Sõitsime veel Jürka juurest läbi ja tõime hunniku Mellu asju ära ja siis Tartupoole jälle.
Homme Mel vast tuleb Kobratusse sõitma. Saab üle pika aja jälle hobuse selga.

Abi võib tulla sealt, kust kõige vähem oodata oskad...POEESIA!

Päev otsa kulus teisipäevl koolis selleks, et mõelda välja mida Laavaga nüüd edasi teha.
Meil on probleem, meil oleks nagu probleemi põhjus ka...aga mida ei ole on probleemi lahendus.
Kõige sobivam tund selliseks mõttetööks on otseloomulikult matemaatika.

Täiseti ajudele hakkav diferenetseerimine tuli hetkeks välja lülitada. Lasin oma mõistusest läbi kogu probleemi olemuse. Plika tahab ise jubedalt kontrollida. Mis tähendab seega, et kontroll nagu puuduks (jutt käib hüppamisest siis).
Võiks ju lihtsalt edaspidiste trennide ajal aina proovida ja proovida ja proovida...aga see ei ole asja lahendamine. Rohkem nagu lootmine, et "kui ise seljas ikka jätkan, eks ta ükskord aru saab."
Ja siis tuli see üks ja hämmastav mälestus ühest trennist. POEESIA!
Esimene trenn, kus ma temaga hüppasin oli Ados Kullo käe all. Ja ta palus mul hobuse minil hetkel enne takistust seisma võtta. Järgmise korraga üle viia ja siis jälle seisma. Siis tundus kogu see toiming nii absurdne. Sekundi murdosa jooksul suutsin ma ennast talitseda, et mitte kesest mate tundi hõiskama hakata.

Idee seines selles, et panin eilsed takistused kavalettideks. Ja terve trenni töötasime hobusega. Lihtsalt ühtegi hetke ei andnud talle mõtlemiseks.
Olenevalt hetkest, kas võtsin enne kavaletti seisma ja siis lasin sammus üle. Või siis tegin hästi tihedalt üleminekuid (samm-traav) ja siis olenevalt kumma allüüriga üle.
Süsteemi vahel (see mis enne oli olnud süsteem) esimesest traavis üle, kohe seisma ja siis teisest kas sammus või traavis üle. Vahepeal seisma ei jätnud vaid tegin 2 sammu sammus vahele. Ja hakkasin iga kord enne kavaletti nö "tõstma" teda sealt üle. Alguses ehmatas päris kõvasti, et ma midagi nõuan enne kavalette, aga lõpuks oli väga hästi tunda, et ta ise ootas väga ärksalt seda hetke, millal ma palun tal jalgu tõsta. Väikese katsena ei andnud ühe korra märguannet ja siis tõmbas jalgadega vastu.
Ma oli ülumalt rahul meie mõlemaga. Absoluutselt igast trennist tuleb midagi positiivset kaasa, mida ei tea millal vaja võib minna.
Galopis purises hobune üllatavalt kenasti. Jäi mainimata, et väga mõnusalt lõdvestas ennast täna. Tohutult palju paremini kui varem ja et ta oli juba varem üli mõnus lõdvestaja, siis oli asi super.
Igatahes galopis oli tempo täiesti ühtlane, konkreetne, tagakeha töötas kenasti alla ja eest tõusis kõrgemaks kui ma alguses lootsin.
Mülemad parajalt väsinud nii vaimselt kui füüsiliselt. Aga siiani suurim progress!
Tohutult loodan, et asi aitab hüppamisele natukenegi kaasa.

Kohea peale kooli jooksuga talli ja Laava sisse.
Kaitsmed ligumärjad eilsest pesemsiest. Pinded ka ligumärjad...
Panin Bailey kaitsmed talle.
Puhastamist nautis täna meeletult. Väänles omaette seal :)
Soojenduse tahtsin teha kergelt lõdvestava ja sellise üksluise ringi-ratast-sõitu meenutava asja.
Ei tulnud päris nii. Hakkas meeletult eest ratsmele istuma ja vajus esiotsale. Tegime poolpeatusi palju ja kokkuvõrmit, et tagajalad aktiivsemad oleksid. Volte ja pöördeid oli ka täiesti arvestatav hulk. Ma ei oska öelda. Kuidagi imelik oli meil see asi täna. Galopis ilma sundimata ei tahtnud üldse tagakeha tööle panna. Aga kui tööle sai oli väga hea nagu alati.
Hüppamine oli nii ja naa. Võimas on ta ikka, sellest ei saa üle ja ümber. Aga kui ta kogu oma võimsuses ennast üübertargaks tembeldab, siis ei ole nagu midagi väga head loota.
Soojendusena tulime kuksil 60-70 parkuuri moodi asja. Aga selline lahtine ja veniv tundus. Ei saanud ise midagi nikerdada. Tõukas sealt kust jumal juhatas. Jeesus mai või! Vaatad, et näed üks ilus tore fulee mahub kenasti ära, ei lähe alla ega midagi. Istud sees, et edasi sõita aga märal on all suhteliselt savi, kas ma istun või lasen minna! No tere talv! Ja siis üritame elueest järgi jõuda hobusele, et jumala eest rippuma ei jääks kuskile omadega. Kuklakarvad ajas püsti selline jubedus!
Ringa tõstis (80-90 I guess) ja tulime veelkord sama asja + 1 lisa taksitus vahel. See üks oli kõige parem. Ainuke, millele raudkindlalt lasi ise ennast sättida ja tõsta. Vabsee targaks on hakanud loom.
Süsteem olie omaette ooper täna.
7,5 sammu vahel - olen varem katsetanud, et kui natukene pikemaks lükkan, siis mahume väga kenasti ära sinna. Esimese korraga tõmbas teise alla. My bad...tahtisn tõuget varem aga tüdruk võttis ennast hoopis kokku ja proovis 2 sammu vahele teha. Ei suutnud ise reageerida. Oli väga jube! Teisel korral lasin mööda. Lihtsalt LASIN mööda! Mitte midagi ei teinud! Hallooo!!! Kus mõistus on! Ja siis tulime uuesti. Otseloomulikult hobune ju mäletas, et paremalt olin vahelt välja lasknud ta. Vajus väga aktiivselt sinnapoole, aga seekord reageerisin ja hüppas kenasti üle. Mina põrutasin oma varbaga kenasti posti! Kuradi valus!
Hüpe oli ilus. Lõpetasime ära. Lõdvestas traavis kenasti ennast. Seda ka, et ratsmele tuleb päris aksepteeritavalt järgi. Üritab ise kontakti säilitada. Mingid hetked muidugi on, kui vaja kuskile vaadata selle asemel et lõdvestada, aga muidu on see asi, mis on absoluutselt iga trenniga aina paranenud. Pärast võistlusi mingi aeg vast käin vähem sõimtas. Pisike puhkeaeg kulub mõlemale ära.

Hobune oli pärast trenni muidugi meeletu sopakoll tänu eilsele vihmale. Bay pinded küürisin ka puhtaks ja kuivama. Laava ise jäi ööseks talli.

Vihmas ja tuules...

...sõna otseses mõttes :)

Akra ja Valessa kolisid ka Artemisele ja teistele seltsi Soomemaale. Nüüd siis 8 "Somelari" Päivi juures (Artemis, Anka, Pilk, Iiris, Igle, Akra, Valessa ja Larelli, kes on juba vana kala seal).
Artemisel läheb hästi :) Ringa luges Päivi kirja ette. Poiss on fantast tubli mees! Ega nii peabki!

Saime Helinaga koos Pamiga talli. Vedamine missugune.

Ruttu plikle järgi ja talli kuivama. Või mis see nüüd nii ruttu oligi...riideid vahetasin sada aastat juba :)
Vihm otsustas trenni ajaks ikka päris korralikult ennast taevast alla kukutada. Üle pika aja ei olnud kaskat (ai, ai!) vaid nokamüts ja kapuuts. Nagu sissepakitud lammas :) Kristel tõmbas endale kaskapeale kilekoti xD Ma oleks naeruga Laava seljast alla käinud (kantpea tulnukas!).
Tänu ilmale ootasin väga masnedavat, lahjat ja kaklusterohket trenni. Mida ma aga ei saanud.

Plika käitus väga viisakalt, kuigi arvestades olusid oleks ju võinud natukene oma arvamust avaldada. Jooksis kenasti. Ainult taguots kippus ühes nurgas vajuma, sest tahtis vihma eest ära keerata esimest otsa. Kuna seda kontrollisin aga mina, siis proovis taguotsaga külglibisemist teha ja sedamoodi ennast ka eest keerata. Mujal olid kõik voldid väga kenasti läbi keha painutatud ja hobune töötas aktiivselt kaasa igast otsast.
Mingisugust erilist rullimist ei tähendanud v.a need paar korda kui tugev tuul mõlemale otse näkku puhus. Siis keris plika ennast küll korraks päris krussi.
Mis mulle endale tohutult meeldis oli tempo säilivus. Nagu kiirusehoidjaga. Hobune püsis väga meeldivalt ühtlases rütmis ja tekki selline mõnus transitunne (tik-tak-tik-tak).
Galopis töötasime taguotsa keha alla, ja peab ütlema, et nagu arvata oli tuli see samuti väga kenasti välja. Tõstis eest ennast kenasti kõrgemaks ja püsis korrektselt antud tempos. Tekkis lausa selline tunne, et isegi minusugusel kohmerdisel annaks selle loomaga skeemi sõita päris korralikult :)

Jalutasime tallis see maha, sest väljas oli päris parajalt märg. Hobune jäi sisse.
Kaitsmeid küürisin külma vee alla. Kui homme sama hull ilm siis vast ei lähe hüppama. Las ta reedeni seisab. Kui ilm parem siis paar kõksu teeme ikka. Rääkisin katriniga ka ära ja hakkab laupäeval 8 ajal Põltsamaalt sõitma. Võtab Laava peale ja sealt edasi juba Hobunurmele :)
Äkki ma polegi Mellu nägu veel ära unustanud xD

Vaatasin Baileyd täna ja mõtlesin, et olid ajad...jah...kurat, tahaks, et oleks veel!

Kõigia ei saagi nii lihtsalt

Alustan sellega, et Gretsil läks Laavag täitsa hästi. Takistuste vahel oli natukene pikk, aga hüpped 5+ (Y)

Käisin Dallasega. Laava seljast sinna istuda on päris kurnav.
Kõige suurem probleem on see, et hobune istub täielikult vasaku ratsme otsas. Mitte mingisugust painutamist, mitte mingisugust ratsmele järele tulemsit. Nada ühesõnaga.
Paremale on enam-vähem hea. Volte ja pöördeid andis teha.
Traavis oli ilgelt pikk ja jube ja ma ei kujuta ette kuidas Kristiina seal seljas suudab istuda täisistakus!
Töötasin pidevalt rohkem vasakule. Nii kui natukene hakkas järgi andma lasin eest vabamaks. Läks paremaks, aga see oli ikka õrn muutus. Hakkas voltidel tasapisi nina sissepoole suunama ühesõnaga. Traavis saigi kõige suurem töö ära tehtud.
Galopis väga mugav samm. Istu ja naudi. Ainult tagasi ei tule. Meenutab Artemsit alguses. Vasaksut tõusmine on tänu kangusele ka suhteliselt võimatu. Loobusin...lihtsalt vaimselt kurnav oli. Lasin paremast tõusta ja vahetasin vasakusse (vahetab väga kenasti). Korra läksime tottaalselt tülli omavahel kui mitusada kilo torikat tahtis galopis alt minema joosta.
Hüppamine oli üle ootuste hea. Kristiina rääkis, et eelmine kord oli pidanud vastu aeda pidurdama. Meil asi nii hull ei olnud. Oööras päris korralikult (vasakule küll raskustega, aga siiski) ja hüpped hobusel hea. Selline suhteliselt võimas loom. Parkuuri tulles esimesest tõmbasime mööda, sest mu parem säär suri tema hoidmisest. Edasi tuli ilusasti kuni süsteemini (1 fulee vahel), kus ei saanud tasakaalu kätte ja seega ei saanud hoida teda kroralikult. Tegelikult oli hea, sest hobune mõtles kaasa.


If on soopeal puhkamas :)

Somthing to fight for..

Oleme vist jõudnud hetke, kus igasugune sõimamine, näägutamine ja seljataga susserdamine hakkab vaikselt haijuma. Ehks saame Laavaga nüüd ilma nende probleemideta sõita :) Mitte, et see meid varem häirinud oleks :)

Täna sain natukene varem sõitma plikaga. Päris korralikult sai tehtud. Päris rahule suutsime jääda isegi.
Väikene linnuke laulis, et Ihastes tuleb kahevõistlus. Ja kokkusattumuste tõttu tassiti paltsilt takistusi ära (Margo rullib ära..jess!)
Seega suutisn leiutada mingi totaalselt greizy skeemi endale ja seda korra sõita ja arvestades seda, et hüppesadul ja pikk jalus on mega sitt variant oli asi päris korralik. Hobune aktiivne ja väga ergas märguannete suhtes.
Galopiga tegime natukene teistmoodi täna. Suhtelsielt trenni keskel tegin mõlemast jalast 1-2 ringi (koos 1 sirge kiirendusega) ja siis vahepeal traaviharjutusi.
Ja siis mõlemale poole igasuguste x korda y pöörete harjutustega galoppi. Tagant hakkas kenasti tööle ja seda oli eest väga kenasti tunda. Palju kergem oli hoida igatepidi ja painutada.
Jalutamise ajal kuivas kenasti ära. Lasin välja ja tõin Euroopa sisse :)

Homme Dallasega :)G. hüppa Laavaga.

Näha kaugemale enda soovidest on astuda samm lähemale teiste omadele...

Ma mõtlen praegu, et kui palju kogu ajast olen ma tegelikult seisnud kõrval lihtsa vaatlejana.

Istunud karjamaa serval ja vaadanud aeglast kuid eesmärgikindlat liikumist. Istunud tallis ja jälginud erinevaid reaktsioone ja käitumist. Või siis vaadanud trenne mõeldes tagasi enda omadele ja tehes mõtetes korrektuure ja tähelepanekuid...

Ja kui vähe ma sellest enda jaoks kasulikuks teen.
Aga ma olen õnnelik, et ma suutsin lõpuks teha järelduse, mis Ifi mulle endale lähemale tõi.
Ta vajas seda tähelepanu...rohkem kui ma lootisn ja arvasin :)

Pisike on teistmoodi...eriline :)

"Flying is learning how to throw yourself at the ground and miss."

Laava oli sees. Päris keeruline situatsioon.
Jalutasin käekõrval ette, mis oli hea idee, sest seljas neid pukke taluda oleks poole hullem olnud. 5 min lasin kordel ka veel olla.

Ratsa oli üli rahulik, kerge, liikuv ja hea.
Sammud on meil traavis juba nii mõnusad, et isegi natukene pikemaks lükates suudan ise istuda seal. Kas pole mitte hea.
Eest oli hobune üli pehme. Säärele reageeris viivitamatu täpsusega. Ei roninud kuskile. Natukene noriks vasakule väljavajumise üle voltidel, aga see oli ka enda viga, mis sai parandatud.
Galopiga alustasin vasakule - pikaks ja kokku (poolteist ringi). Ja edasi paremale - tõusime kenasti õigest jalast. Jalutasin natukene ja proovisin galopis jalavahetust teha. Korra katsetasin ja ikka esimesed enne, tagumised hiljem.
Selle kohapealt tuleb aeg maha võtta korralikult. Natukene mõelda ja kaaluda.
Muidu olen hobusega 110% rahul. Läks eest vahule mõnusalt. Väga märjaks ei sõitnud. Kuivas 3 min jalutusega ära kenasti.


If on karjamaal ja tunneb Valessa varsale häälekalt kaasa võõrutamise pärast. Korra sai karjamaa väravas pai ;)

Kui juba teha, siis täie rauaga!

If ja teised kolm värsket ruunapoissi elavad tallikõrval koplis.
Kaliif üritas kahe varsaga sõbruneda üle aja, aga siis ilmus emme Ivessa ja tegi väikesele ruunapoisile kurja nägi ning viis lapsed kaasa ja pisike ruunapoiss lontis vaikselt tagasi teiste juurde.

Igatahes Laava, Laava, Laava...oli imeline :) Jälle :D Käib periooditi.
Tagant töötas nagu...hõõ...ei leia sõnu. Lihtsalt üli kõvasti töötas. Sulasin ära sinna selga. Tegin "kokku-lahku" sõitmist traavis. Hüü kui hea. Ülminekuid tegin ja natukene priivisime sirgliine korralikult sõita ja ikka hea ja hea ja veel parem (Y)
Galopis paremale ei tõusnud esimesed korrad. Mai tea...peab midagi natukene muutma ja proovima sellega seoses. Tegin vasakule ära ja siis nokitsesin voldi peale paremale ja tõusis ilusasti. Palju ei teinud. Paar fuleed lasin liikuda mõlemale poole.
Hüpetel pani täie rauaga! Totaalne püss loom on! Kolm korda tulin 70cm lattaeda soojenduseks ja siis parkuuri. Keeras, pööras. Maandus absoluutselt kõik korrad õigesse jalga. Süsteemile lasi seekord kenasti sättida ennast. Sammu pikkus klappis, kõik oli hea. Kuskil 80-90cm takistused. Natukene suutsin juba temaga ise rohkem jälgida ja samme sättida ja üli kerge oli sõita. Ave oranž jope oli natukene koll ja siis korjas küll om kodinad väega korralikult kõhu alla.
Teise korra ajaks tõstis Rinx lehviku 100cm peale. Tulin korra eraldi ette. Põrkas mõnusalt. Natukene raskem oli sõita. Süsteem ka kõrgem ja tõmbas maha. Lasin liiga hoogsalt peale. Süsteemi teisel päästis hästi välja. Lehvikule tulid kuradi pikad sammud, mis tegelikult oli päris hea, sest muidu oleksime alla roninud ja ühe pöörde suutsin täielikult ära unustada. Ei midagi hullu õnneks.
Ise olen üüber rahul. Fantastiline hüppetahe, täiesti uskumatu hüpe :)
Homme võtame vast rahulikumalt natukene. Väärib seda (y)

Ja 25. sept. oleme Gretsiga Hobunurmel (60-70 ja 80-90). Laava esimest korda kodust väljas. Hoidke pöialt ;)

12.09.10

If karjamaal kordele. Pätisetega. Hea. Jooksis kenasti ja oli ütlemata viisakas. Tegi korralikult sammu isegi. Helina ütles ka, et ei olnud üldse Ifi moodi. Tema oli ju see kapjadega pähe poiss vanasti. Loomast hakkab hobune saama...


Laava oli hea. Ise tundsin ennast suhteliselt hullult seal seljas. Pea käis ringi ja üldse ei olnud hea olla.
Tüdruk meeletult pingutas, et see asi vähemalt rahuldav meil välja näeks.
Traavikavalette palju. Osasid hüppas, aga mingi aeg jooksis kenasti. Galoppi üritas ikka jubedalt ise tõusta paremale. Vasakule hea.
Jalutasime pikalt et saaks välja viia hobuse (märg oli).


Kaviar soopeale koos teistega. Ütlemata viisakas varsa kohta. Probleemid olid ainult koerte ja atodega. Muidu kõndis kõrval ja käitus korralikult.
Hea!

Teretuloemast ruunade maailma!

Gretlin sõitis Plikaga. Tema ei olnud rahul. Ei oska kommenteerida. Ei jälginud ratsastuse poolt. Hüpped olid küll täitsa võimsad. Lõpp vinge kuidas see loom põrkab!

Ise lonkisin Paleega ringi. Liiga, liiga palju hoidisn koos teda. Aga Palee on muutundu. Selline palju kergem ja keeratavam ja ratsanikule mõnusam. Ei ole seda esiotsal tippimist nii tihit enam (Y). Aga järgmine kord sellise valiku korral jääb vist siiski Grenada ;) Ise tunnen ennast paremini seal seljas ;)


Vahepealne sahmerdamine oli pikk. If sai puhtaks küüritud. Noh jah...ainukene täkkudest, kes sai puhtaks küüritud...ja ta oli ikkagi must. Pistis oma epa sülle ja nautis. Nii kahju oli müelda, et päev ei lõpe talle ju tegelikult hästi. Tagantjärele alles...

Erk oli esimene ja langes valele poole. Sättisime siis neid nööre. Aga ega ta väga langeda ei soovinud. Seisis ja jõllitas. Ja kohe kui Erk aru sai, et oplaa vabadus kargas püsti. Mis sest, et jaald ei kandnud. Savi! Ja rahulikult talli poole, neli iniemst kõikuvat poninässakat püsti hoidmas.

Belfast langes päris kergelt õigele poole ja pärast põõnas pikalt maas, kergitas oma pead ja leidis, et kui ta juba seal siis võiks süüa ka. Temal aega küll ja veel. Jalutasime ilusasti talli.

Kaliif sai suurema toosi...ja valele poole. Pole hullu saime hakkama. Oi kurask teda pidi ikka kinni hoidma...jama sellega. Ja kargas kohe püsti kui vabaks sai. Komberdas ringi ja otseloomulikult on verivärskel ruunapoisil vaja "narkouimas" galopis tallipoole joosta (suund oli ikka väga vale aeg-ajalt), sest parklas seisab Jüri suur jube punane auto, millest on sada korda mööda käidud. Tõi liblikad kõhtu.
"Kaine" peaga ta ju vaatab, kuhu jookseb jne, aga selles situatsioonis komberdas sinna, kuhu keharaskus parajasti tüüris ja millegipärast minu suunas. Rinx viis ta sealt ises sisse ja pani teki peale. Endal olid jaald ikka mega nõrgad.

Kalipso langes taaskord õigele poole, aga siputas ka päris palju. Tema ootas ka viisakalt pärast maas pikali, enne kui püsti ajas ennast. Ja samm ei olnudki nii väga kõikuv kui tallipoole liikus.


Homme tulev pikema kordepäev.

Sometimes when a little guy doesn't know he's a little guy he can do great things...

Et siis Poisil läheb hästi...mis ongu ju peamine? Jah siiski...hoolin...meeletult!


Plikaga sõitsime täna. Alguses oli massiivne kommunikatsioonihäire. Lõpus oli massiivselt hea loom! Ma ei taha detailidesse minna. Ma ei oska temaga...ei viitsi korrutada seda. Tema oskab teha, mina ei oska küsida ja siis ma ajan tal kõik sassi ja ja...ühesõnaga olen ise liiga palju süüdi.
Aga ta on hea. Väheamlt siis kui ma ise hakkan aru saama. Siis ta toob ennast eest kõrgemaks ja paneb tagakeha tööle ja siis saab temaga galopis kokkuvõtmist ja pikaks minemist harjutada ja traavis saab pöördeid ja volte teha kenasti ja sada muud asja ssaab teha ja siis ta meeldib mulle...aga ta on oma ema moodi. Rohkem kui ma tahaks ja vähem kui oleks vaja.
Oh Laava...nii ei lähe vist...
Tassisin takistusi paltsile. Gretsil homme lõbusam. Näen ise kõrval, mis ja kuidas ja...loodan, et ei ole hullemaks läinud.


Täkupoisile tegin suurpuhastust. Viimast korda sellel blogis siis Täkupoisi nimi. Homme kella ühe paiku on juba ruun. Jõudsime ära oodata. Süda tilgub verd. Ei tea miks. Võiks ju...aga siis me ei saaks omavahel hakkama. Nii on parem...lihtsalt on ja kõik.
Aga see kuidas ta oma pea sulle sülle paneb ja kuidas ta lähedust otsib ja kuidas ta suhelda tahab ja sügamsit naudib.
Oh, Pätakas. Ära roni mulle südamesse!

Love You!

Kui soovida midagi nii nii palju...siis ei jää üle muud, kui ise meeletult pingutada!


Suur. Ilus. Armas. Nunnu. Hea. Sõbralik. Tore. Viisakas. PARIM!!!'











Minu Poiss! See Kõige Suurem ja Ilusam!
Artemis!

Vahel on tundub kõik nii nagu peakski olema...

...aga tegelikult ju ei ole...


Laavaga on läinud nii ja naa. Vahepeal olen kolm korda veel sõitnud. Ajasin nende jalavahetustega tüdruku pea vähekene sassi. Kaks trenni oli väga jube sõita. Ise kirusin ennast oma lolluste pärast. Laava ise püüba aru saada, aga vahel lihtsalt ei toimi meil see asi.
Hüppasime üle pika aja jälle. Hobune päris hea. Paar asja tahaks parandamist. Eriti need 2-3 sammu enne takistust, kui hobune liiga lahtiseks läheb. Ise tahan veel rohkem parandamist. Aga ta meeldib mulle. Temaga on kerge, sest ta näitab kõik nii hästi välja. Jäime 90 cm piiridesse...oleks vist võinud veel madalam olla vist...
Eile oli kõige parem. Ma sain ise mõelda rohkem ja hobune hakkas vaikselt rahunema sellest hullumeelsusest. Sain uuesti koondada teda ilma krampideta. Ja üleminekuid tegi kaks korda täiesti perfektselt ratsmes (traav-samm-peatus-samm-traav umbes 10-15 sammuste vahedega), ei läinud ette, taha ega kuskile ja töötas ja...ei tea...lihtsalt oli hea. Tegin läbi traavi jalavahetusi. Algul sõitsin suhteliselt suurt kaheksat. Absoluutselt kõik korrad tõusis õigesti. Ja korra kui pärast pööret hobuse ülimõnusalt kokku sain vahetas galopist ise juba kenasti ära kui sääre vastu panin. Ja mõlemad korraga. Jah...peangi rohkem kokku võtma teda. Proovisime sirgel ja väga mõnusalt tuli.
Jalad on ka tunduvalt paremaks läinud. Ükspäev vaatasin, et oleks angu natukene paistes tagant, aga ei olnud õnneks midagi hullu. Geel sai otsa...oleks uut vaja :) Ja sussid tegi Jüri eile korda. Nüüd ei ole enam tunnet, et tornaado on üle käinud. Hobune nägi kohe palju ilusam välja.

Kidtiga rändasin tund aega mööda Kobratut ringi. Pidin soopeale viima, aga Rein ei olnud kuskile ava jätnud ja elekter oli sees. Ei saanudki hobust jätta sinna. Teised olid ristikupeal ja Kidt pidi kurvalt lahkuma. Viisin pärast trenni ruunakoplisse teistega jooksma. Jääb arvatavasti Helina tulekuni sinna.


Kaliifiga käisin korra kordel. Täkupoiss, täkupoiss...kus on teie arunatukene.
Aga tegelikult oli If tubli. Jooksis täitsa toredasti. Sammu ta ei tee. Vähemalt esimesed 10 minutit mitte. Aga ta oli ilus ja ilus ja siis veel ilusam :)
Proovisin esimest korda galoppi teha. Tõusis kohe märguande peale...ei tea, kust ta selle mõistuse võtab, aga jah...ja tuli tagasi ka kenasti. Ei tõmband kuskile, ei üritanud pukitada...lihtsalt jooksis kergelt ja ilusasti. Tasakaal oli korras...kõik oli korras. Käisime käekõrval ja tutvusime takistustega. Traavikavalettidest otsustas kindla sammuga üle traavida. Ainult kolmnurgad ei meeldinud meile.
Aga Ifist saab laupäeval ruun...ja siis saab natukeseks jälle puhkama tööst...

ja...


..Artemis on nüüdseks kolm kuud ära olnud. Vahel ma mõtlen, et ma ei oska ilma temata...ja vahel ma mõtlen, et...ma ise ka ei taa...ehk oligi nii kõige parem...kellele?
Aga mida ma tean on see, et igatsen seda hobust liiga, liiga palju...temaga oli rakse, aga ilma temata tundub kõik veel võimatum.

Teretulemast tagasi: Väsimus ja Külm

Kuidas saab nii olla, et kaks päeva koolis ja väismus niidab jalsut. Saab ja väga palju saab.

Eile oli Laavaga päris keeruline. Ei olnud nii nagu tahaks. Eriti ise. Ma olin liiga limist lahti omadega. Miski ei püsindu kuskil ja lõppkokkuvõttes ei ole endaga üldse rahul. Hobune pidi mõlema eest pingutama. Suht nõme seis :(

Laava ei teind asja mulle just väga kergeks, aga ega see ei õgusta minu enda lohaksut.
Rinx pani meid üleminekuid tegema. Vähemalt aitas natukene meid see asi, sest muidu ma ei oleks vist üldse midagi teha tahtnud. Põhimõtteliselt ei tohi ratset käes libisema lasta. Ei kujuta ette miks nüüd nii olen hakanud tegema. Teine asi on see, et hoiaksin eest stabiilsema asja ja säärtega veel ja veel ja veel rohkem töötaksin. Seljast oli tunda, et hobune hakas paremini tööle ja see pinge kadus ära.
Aga pidin traavist mingil hetkel võtma sammule ja kuskil 10 sammu järel tagasi traavi. Töö sellega, et ta püsiks kenasti ratsmes ja ei roniks ei ratsme taha (traavilt-sammule), ega tuleks ette välja (sammult-traavile). Mõleamt pidi muutus asi väga palju, sest mingist korrast oli hobust eest palju kergem hoida ja töötas mõnusalt läbi keha. Ja siis vahepel sammule, lõdvestama ja uuesti kokku hobune. Tuli päris kenasti tagasi ratsmesse, aga ma ei suutnud üldse peale sõita teda vahepeal.

Galopiga olin seekord kõige rohkem rahul. Kõik tõsted õigest jalast. Hobune keskendus kenasti. Arvatavasti eelneva töö tulemus. Jalavahetusi teime. Esimesed vahetab ikka enne, aga täna saime tagumised mõne fulee järel järgi vahetatud. Midagi positiivset. Viimases traavis ei tahtnud üldse lõdvestada, või kui ise tegi kenasti vajsu täiesti esiotsale ja väga tempoga ära. Sammus hea.
Ise olen süüdi, mis teha. pärast üritasin pindesid küürida liivast. Laava ja Kidt jäid ööseks talli.

Kaliifi tõmbasin ka pehme harjaga üle ja võtsin esimesi jalgu. Kali teab küll, et hammustada ei tohi. Korra proovis kui seljaga olin. Kui kõva häält teha, siis enam ei proovinud. Seisis korralikult.

Sügasin niisama ja mõtlesin, et ikka veel on kõige toredam täkupoiss :)